Kodujuustu-granaatõunadessert

Suur on see, mis särab end säästmata. Põlemiseks pole vaja põhjust.
(Artur Alliksaar)

Miks me siis otsustasime ühel hetkel kõikidesse lampidesse paigaldada säästupirnid?

Meie, kes me võisime ainsast sädemest särinal süttida ja teisigi sütitada, hakkasime äkki arvama, et vaimustuse välja näitamine on õigupoolest tobe ja lapsik ning tegelikult tuleks kogu aeg olla täiskasvanulikult jahe ja vaoshoitud.

Võib-olla kadus vaimustumise võime koos püüdega mitmele asjale korraga keskenduda? Sest vaimustus tähendab sajaprotsendiliselt kohal olemist. Kogu oma olemuse, kõigi oma emotsioonidega. Nälga tundmata. Kella vaatamata.

Kellel meist on praegu aega kella vaatamata vaimustust tunda? Kui sajad suuremad ja väiksemad rohkemat või vähemat tähelepanu nõudvad toimingud trügivad uksest ja aknast sisse ning meil pole aega peatuda ja mõelda, kas miski neist üldse me hingele midagi pakub, olgugi et südames oleme selle kõige ebavajalikkuses juba ammu veendunud. Telefonikõned, e-kirjad, inimesed nõuavad meie tähelepanu. Enamik neist saab seda. Mitte tingimata need, kellele me ise tahaksime põhjalikumalt pühenduda. Kunagi… pomiseme endale rahustuseks ja läheme, tagasi vaatamata, et mitte näha meeleheitel silmi, mis meie lahkumist saadavad.

Nii seisame teine teisel pool vett, kuni pimedaks läheb maailm.

Võib-olla kustus leek siis, kui meile tundus, et me ei kohta oma vaimustusele väärilist kaasa elamist või veel hullem – kui sellele vastati ükskõiksusega, mida isegi ei üritatud varjata. Kes meist poleks kogenud, kuidas vähene kaasa elamine võib eredaimagi vaimustusepuhangu kustutada nagu tuulehoog kiratseva küünlaleegi.

Ent võib-olla lämbus leek lihtsalt seetõttu, et me unustasime õigel ajal puid lõkkesse visata?

Sest vaimustus ei ole mingi igavene tuli, mis iseenesest elus püsib. Teda tuleb hellalt hoida nagu leeki, mille Prometheus jumalatelt varastas, ning targalt doseerides toita.

Ja millal sai tšillina tulisest kirest vaevalt leige leil?

Gottfried “viimane romantik” Lenz õpetab Remarque’i “Kolmes sõbras”: “Kirjuta endale kõrva taha, poja: iial, iial, mitte iial ei saa sa ennast ühe naise ees naeruvääristada, kui teed midagi tema pärast. Isegi kõige rumalama teatri puhul mitte. Tee, mida tahad – seisa pea peal, aja kõige tobedamat loba, praali nagu paabulind, laula ta akna all, ainult üht ära tee – ära ole asjalik! Ära ole mõistlik!”

Aga meie oleme kõik hommikust õhtuni lõpmata mõistlikud. Kuni lõpuks ei küsi enam keegi meist: “Kas sa tuleksid minuga maailma lõppu?” sest kardame vastuseks kuulda:

“Ma ei tea…”

Kodujuustu-granaatõunadessert (neljale)
(mugandatud Selveri reklaamlehelt)

2 dl vahukoort
50 g tumedat šokolaadi
200 g kohupiimapastat
300 g kodujuustu
30 g suhkrut
90 g šokolaadiküpsiseid
1 suur granaatõun

Sega kohupiim ja kodujuust, lisa riivitud šokolaad ning suhkruga vahustatud koor. Purusta küpsised ja puhasta granaatõun. Jaga serveerimisnõudesse kihiti küpsisepuru, granaatõunaseemneid ja kodujuustusegu. Kaunista küpsisepuru ja granaatõunaseemnetega ning lase enne serveerimist vähemalt paar tundi külmkapis seista.

9 responses to “Kodujuustu-granaatõunadessert

  1. pihlamari

    Taaskord puudutas su postitus mu südant. Mõtlen ise ka sellele teemale, kuid nii hästi seda kirja panna küll ei oska…

    Loen nüüd retsepti ka läbi🙂

  2. nüüd ma siis löpuks ei saa märkimata jätta (eks ole oma osa ka magamata ööl :P), et olen siin ammuilma lugemas käinud ja töesti väga naudin… ma ei tea, kuidas sa saad nii otse vöörast inimest puudutada. aga ma tulen siia veel ja veel, et see juhtuks 🙂

  3. Nii hea, et Sa seda kirjutasid. Retsept pole hetkel enam oluline🙂

  4. Ma olen korduvalt mõelnud, et millest see tuleb, et rohitud astripeenrast tunnen suuremat rõõmu kui läbiläinud seadusemuudatusest… või mingist muust suurest teost, millega olen jälle “maailma muutnud”. Ju need maailmamuutmised ei muuda-puuduta mind. Aga astripeenar puudutab? Õnneks puudutab ja ma olen rahul, et mul sellisedki seltsilised on. Ja siis ma olengi oma kire keeranud metsa poole. Tuleb vähemalt positiivset tagasisidet.

  5. Väga vähe on lugusid mis pilgu kinni püüavad ja seda enam ära ei lasegi kirjutatud ridadelt….minuga see Sinu artikli puhul just juhtuski! Loen ja loen ja mida rohkem loen seda parem tundub….Seda sisemist ei saagi tihtilugu muidu maha rahustada kui midagi head peale ei neela…nii ka Sinu loos see üleminek….Aitäh! Ootan järgmist pikisilmi…..

  6. Aitäh nende kommentaaride eest!🙂 Ka teemaga veidi seonduvalt seisab kogu selle asja kurbloolisus praegu minu jaoks selleski, et ma suudan mõnikord oma jutuga võõraid puudutada; et inimesed, keda ma ei tunne, ütlevad mulle ilusaid asju – ning ma hindan seda väga kõrgelt -, aga need inimesed minu elus, keda ma nii väga tahaksin märkavat ja kaasa mõtlevat, ei ütle peaaegu mitte kunagi mitte midagi…

  7. Väga ilus ja väga eluline. Kas leppida oma lihtsa maailmaga ja hakata seda tingumisteta armastama või kiigata ikkagi metsa taha ja lasta end ärritada põnevast tundmatust…et siis taas kord jälle veenduda, et see lihtne sinu maailm oligi parim, mida elul sulle pakkuda. Kas igapäevastes tüütutes toimingutes võib ehk olla õnn ja kas sellega leppimine on mandumine või hoopis tarkus. Otsin ka ise vastust. Jätkuvalt.

  8. pihlamari

    Vastuse otsimine käib ka minus. Olen samuti märganud, et need, kelle kaasamõtlemist ma ootan, jätavad sõnad endale või teevad näo, et ei ole asjadest arugi saanud. Miks küll nii? Ent see näitab ilmselgelt nende hoolimatust ja huvipuudust minu maailma vastu. Seega – nii kurb kui see ka pole – kaob mõte oma pead vaevata. Sest inimesi hoolima panna, kui nad seda ise ei taha, on väga raske.

  9. Anne Enright on kirjutanud: Ent ma ei taha endale teistsugust saatust kui see, mis on mind siia toonud. Ma ei taha teistsugust elu. Tahan lihtsalt suuta sedasama elada, see on kõik. Minu jaoks on see osa vastusest. Aga veel mitte piisav, sest miski teritab ikka aeg-ajalt hambaid, kuni lõpuks on narmad järel.
    Panna inimesi hoolima, kui nad ise ei taha, ei ole võimalik ega vajalikki. Asjad pole ka enamasti nii must-valged, et see kõik alati hoolimatust ja huvipuudust näitaks, aga üsnagi paratamatu, et ühel hetkel miks-küsimus tekib.

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s