Spaghetti carbonara

Kui kaunis on teha mitte midagi ja pärast seda puhata.
(Hispaania vanasõna)

Kunagi kingiti mulle raamat “Naudi iga hetke”. Teos, millest oleks võinud eeldada innustust tempo mahavõtmiseks ning just siin, nüüd ja praegu olemiseks. Tuhkagi.

Suurim patt on niisama paigal istumine. Kes elavad lihtsalt niisama, sooritavad mõrva. Tee kiiresti, sest öö saabub liiga ruttu ja miski ei saa kunagi täiesti valmis. Mine kaasa kõigega, mis sünnib. Peame ruttama edasi, kas tahame või mitte.

Mul hakkas halb. Ausalt. Mulle tahetakse õpetada hetke nautimist viisil, mis tekitab tunde, et tuleks joosta nelja erinevasse ilmakaarde, kõigisse korraga, kiiresti ja kohe, sest muidu võib äkki juhtuda, et näen ainult eluks nimetatava rongi viimase vaguni pimedusse kaduvaid tagatulesid.

Tänan, aga kiirustamist ei ole tarvis mulle õpetada, selles distsipliinis olen ma ammu doktorikraadi kaitsnud. Kunagi olin ma uhke oma loomupärasele võimele keskenduda mitmele asjale korraga. See on äärmiselt efektiivne, loomulikult, ja äärmiselt ebatervislik. Ma žongleerisin korraga poole tosina kurikaga ega loobunud sellest ka siis, kui kõigi nende õhus hoidmine hakkas nõudma varasemast kaks korda suuremat pingutust. Ma jätkasin kauplemist selle tüütu sisehäälega, kes kellakäo kombel regulaarsete ajavahemike tagant ette kraaksub, mida on tarvis teha järgmisel päeval kella kümneks, kella kolmeks, kella kaheksaks; kus on tarvis olla homme, ülehomme, reedel, pühapäeval kahe nädala pärast, 1. aprillil, 7. mail; kellele oli vaja juba üleeile helistada; mida on vaja osta – ja tänitab sinna juurde: ära passi niisama, sa ei jõua!

Seepärast on minu kõige kallimad hetked sellised, kus spidomeetriosuti seisab nulli kohal. Kus kõik ära- ja tagasitahtmised on vaikinud. Kus pole hirmu, et elu on kuskil mujal, et tabamatu õnn mööda läeb, jättes mind ja et üleüldse oleks tegelikult parem teha midagi muud kuskil mujal või olla sootuks teine inimene. Kus või(s)tlus endaga on lõppenud. Kus kõik viis meelt ja seitsmes pealekauba on kohal.

Need hetked ongi elu.

Tänane muusika: C. W. Gluck “Dance of the Blessed Spirits” ooperist “Orfeo ed Euridice”

Spaghetti carbonara
(allikas: What a wonderful world)

500 g spagette
250 g peekonit
50 ml kuiva valget veini
2 dl vahukoort
50 g parmesani
2 muna
soola ja musta pipart

Pane spagetid keema, samal ajal lõika peekon ribadeks ja prae krõbedaks. Vala juurde vein ja lase hetk keeda. Klopi munad lahti, lisa koor ja riivitud parmesan. Kurna spagetid (jäta veidi keeduvett alles), vala pannile peekoni juurde (kui näib liiga kuiv olevat, lisa veidi pastakeeduvett). Kalla peale koorekaste, kuumuta veidi pidevalt segades ja eemalda kohe tulelt, et muna tükki ei läheks. Jahvata veskist pipart peale (ka täiendav kogus riivitud parmesani tuleb ainult kasuks) ning serveeri.

*Päris traditsiooniline pasta carbonara (söekaevuri pasta) käib bucatini pastaga ja ainult peekoni-muna-parmesani kastmega, ilma kooreta.

Advertisements

5 responses to “Spaghetti carbonara

  1. Uskumatu ,aga olen praeguses ajahetkes küll täpselt samale lainepikkusele jõudnud kui Sina…Ainult oled palju tublim ja kirjutad…ja kirjutad!Ja inimesed käivad ja käivad ja tormavad ja tuuseldavad ja kadetsevad ja ei tule selle pealegi et oma võimete kohaselt asju ajades saab ka suuremate väljaminekuteta elu enese ja oma lähedaste jaoks nauditavaks muuta…..Päike ja kevadesoe on praegu kõigile tasuta….Palju ,palju päikest ka Sinu kirjutamise lauale ja toredatesse tortidesse!

  2. Minu lemmikpasta! Kohe lausa nii lemmik, et söön seda üliväga harva, aga samas unistan sellest kogu aeg:D Moodsa naise elu on täis kulinaarseid katsumusi – unistada koore-peekoni-muna kastmest samal ajal salatilehti taldrikule seades..

  3. Aitäh, Ülle! Mu kirjutuslaud on väga päikeselises kohas, lõunapoolse nurgaakna juures 🙂 Aga ma pole kahjuks peaaegu kunagi kodus sel ajal, kui päike paistab 😦
    Merit – koorekastmes pasta on tõesti selline patusevõitu nauding, mida endale väga tihti ei luba, aga aeg-ajalt siiski suisa peab. Nautides ja kiirustamata.

  4. Oo ei, mulle ka ei istu absoluutselt selline momendi maksimaliseerimise värk. Kolmekümnesena on tunne, et see etapp on teismelisena läbi tehtud ja nüüd saabub hingerahu just siis, kui midagi pole vaja teha vaid saan teha midagi, kui ma seda ise soovin. Null kiirusel, kui tahan. Liigne rabelemine paneb mind pragusel ajal pigem üle keha sügelema. 😀 Aga juhul, kui sa pole Jamie Oliveri soovitust veel kuulnud, siis minu suur lemmik on tema pakutud carbonara suvikõrvitsaga. Tasub kindlasti proovimist. 🙂

  5. Suvikõrvitsaga on ka päris tore 🙂 Mu lemmik on siiski see (peaaegu) traditsiooniline.

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s