Krevetisupp

Täna ajendas mind kirjutama tsitaat Postimehe esileheküljel: Elu ei peagi kerge olema.

Aga kulla inimesed, kes teile ütles, et ta r a s k e peab olema?! Tammsaare?

Eestlased öeldakse olevat üks paganlikumaid rahvaid Euroopas. Meie elufilosoofiat vaadates see küll kuidagi paika ei pea. Au sees on teekond läbi higi, vaeva ja kannatuste tulevikus terendava hüpoteetilise lunastuse poole, sest kui elu on liiga lihtne, siis näib eksistentsil puuduvat mõte.

Ma ei räägi siin sellest, et elu peaks olema lust ja lillepidu. Ma ei räägi sellest, et kliima ja geograafiline asukoht seavad konkreetse piiri, milleni me üldse saame muretud olla. Ma ei räägi sellest, et närune palk kombineerituna pöördvõrdeliste nõudmistega, laen, liising, ühiskondlik ja isiklik surve vasakult ja paremalt ning kaheksa kuud sitta suusailma ei annagi erilist põhjust õitsedes ringi käia. Ma ei räägi ka sellest, et motivaatorina on teatud tasemel pingeseisund elus hädavajalik. Sellestki mitte, et mõnikord on just visa vaevanägemisega saavutatud viljad kõige magusamad.

Ma räägin suhtumisest. Sellest, et me a r v a m e g i, et olemas olemine peab olema täiskohaga töö. Sellest, et psüühiline häire, mida meil peetakse heal juhul kergeks meeleolulanguseks, diagnoositaks Lõuna-Euroopas raskeks depressiooniks. Sellest, et kaaskodanike jaoks piitsa ja prääniku vahel valides otsustame igaks juhuks piitsa kasuks – muidu mine tea, äkki hakkab endast veel liiga palju arvama. Sellest, et pärast raske tööga saavutatut ei tänutunnusta me ennast ega teisi, vaid ütleme kuivalt, et oleks ju paremini saanud. Sellest, et tänaval pealtnäha põhjuseta naeratavat inimest kohates mõtleme: ei tea, mille üle siin nii väga rõõmustada on? Sellest, et hea tuju vajab põhjendamist, halb enamasti mitte. Sellest, et kui me mõnikord tunnemegi ennast liikuvat kolm sentimeetrit maapinnast kõrgemal, siis teistele me seda igaks juhuks ei ütle, sest… nii lihtsalt ei tehta. Ja sellest, et ükskõik, mida me ka ei teeks, on alati olulisem see, mida me ei tee. Ja meie vankuvast, aga siiski visast lootusest Põrgupõhja Jürka kombel õndsaks saada ning sellest, et me glorifitseerime töönarkomaane ja tunneme piinlikkust, kui meid tabatakse mitte midagi tegemiselt.

Meie lemmikeneseõigustus on tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Aga mida ütles noor Andres seepeale vanale vastuseks? Ta ütles: “Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd, aga armastus ei tulnd, teda pole tänapäevani Vargamäel.”

Jah, see on kultuuriline. Ilmselt ka geneetiline. Ent küsigem endalt mõnikord siiski – kui elu ei pea kerge olema, siis kes ütleb, et ta ei v õ i k s olla? Ja kui elu näib vahel haruharva olevat lihtne ja lõbus, kas siis on ilmtingimata vaja teda raskemaks m õ e l d a?

Krevetisupp (kuuele)
(mugandatud: Oma Maitse retseptiraamat)

3 sl õli
500 g erinevaid (külmutatud) köögivilju
100 g punast karripastat
400 g kookospiima
1 l köögiviljapuljongit
250 g munanuudleid
350 g (hiid)krevette
1 laimi mahl

Kuumuta õli vokkpannil ning prae (sulanud) köögiviljad kiiresti läbi. Eemalda seejärel köögivljad, pane pannile karripasta, lase sellel minut aega kuumeneda ning lisa kookospiim ja puljong. Kuumuta keemiseni, lisa nuudlid (võid väiksemaks murda), vähenda kuumust ja keeda paar minutit, kuni nuudlid on pehmed. Sega hulka köögiviljad ja krevetid ning kuumuta korraks keemiseni. Pigista hulka laimimahl.

Mango-brüleekreemikook

Nädalavahetusel käisin kevadet otsimas. Linnas ja maal. Jõe ääres. Metsas. Botaanikaaias. Siin on väike valik sellest, mida ma leidsin. Ilma sõnadeta.

Kooki ikka ka! 🙂

Mango-brüleekreemikook
(mugandatud: Kodukiri, aprill/2011)

Põhi:
240 g nisujahu
60 g tuhksuhkrut
150 g võid
1 muna
soola

Täidis:
400 g mangopüreed
3 munakollast
30 g maisitärklist
75 g suhkrut
150 g kohupiima
1 sidruni mahl ja riivitud koor
2 dl vahukoort
4 sl pruuni suhkrut

Sõelu jahu kaussi, lisa sool ja tuhksuhkur. Lõika külm või kuubikuteks ja haki jahuga segamini. Lisa lahti klopitud muna ning sega ühtlaseks tainaks (lihtsam on seda teha köögikombainiga). Vormi tainas palliks ja pane toidukilesse mähitult tunniks ajaks külmkappi.
Täidise jaoks klopi munakollased suhkru ja tärklisega lahti, lisa kohupiim, sidrunimahl ja -koor ning mangopüree. Vahusta koor ning sega ettevaatlikult täidisesse.
Rulli tainas õhukeseks kettaks ning tõsta 26 cm läbimõõduga pirukavormi, torka kahvliga põhja mõned augud, toesta ääred fooliumiga ning küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit. Vala täidis eelküpsetatud põhjale, alanda ahju temperatuur 140 kraadile ning küpseta kooki 45-50 minutit. Lase jahtuda. Enne serveerimist puista üle pruuni suhkruga ning pruunista lekklambiga või ahjus grillelemendi all.

Värviline kuskussisalat

Selle kevade esimene. Poseeris portreeks ja lubas kuldset suve.

Meil ei jäänud muud
kui sündinuna otse lavale,
oma osa mängida just nii, kui peab.
(Henry Laks “Naerev kloun”)

Kas sa julged maski maha võtta?

Vaadata endale ja elule otsa kogu oma alasti olemuses ja öelda: see olengi mina?

Enamik meist kannab siiski maski. Võib-olla mitte kogu aeg ja tõenäoliselt mitte ühtsama. Eriti osavatel on korralik kollektsioon maske, mida nad välkkiirelt ühest rollist teise hüpates vahetavad. Selline ekvilibristika on kõrgem pilotaaž, aga kas need inimesed pole sisimas hoopis õnnetud hinged, kes kõige rohkem igatsevad, et neid tuntaks nende oma näo järgi?

Teiste ees maski kandmine on enamasti enesekaitse. Soov näida kellegi teisena, kes on targem, ilusam, täiuslikum ja seeläbi meie arvates armastusväärsem. Soov kaitsta ennast valu eest, mida vahetu kokkupuude maailmaga meile põhjustada võiks. Soov säästa teisi oma tuimestamata tunnete tulevärgist, mida nad meie meelest taluda ei tarvitseks või ära pole teeninud. Soov olla väärikaks eeskujuks. Soov näida tugev. Soov uskuda endasse kui paremasse inimesesse.

Mõni eesmärk on õilis, teine inimlik. Mõni mask on vajalik, osa hoopis tarbetud.

Ent kui sa kurvastad, et sind ei armastata sinu enese pärast, vaid klammerdutakse sinu esitatava rolli külge – siis kas sa üldse oled kunagi riskinud kellelegi oma tõelist nägu näidata? Usaldanud?

Enda ees maski kandmine on enesepettus. Sisemise tühjuse täitmine. Valu varjamine. Hirm endale otsa vaatamise ees. Püüd vältida küsimust, mis ühel hetkel paratamatult tekib: kes ma siis olen, kui ma maski ei kanna?

Mõnikord juhtub, et on ükskõik. Maski ees hoidmiseks ei ole enam jõudu. Kas sa julged siis peeglisse vaadata?

Tänane muusika: Apocalyptica “Faraway”

Värviline kuskussisalat
(allikas: Oma Maitse retseptiraamat)

200 g kuskussi
3 dl köögiviljapuljongit
250 g kirsstomateid
2 avokaadot
150 g mozzarellat
peotäis rukolat

Kaste:
1 sl pestot
1 sl sidrunimahla
3 sl oliiviõli
soola ja musta pipart

Vala kuum puljong kuskussile ja lase 5 minutit paisuda. Sega pesto, sidrunimahl ja oliiviõli, maitsesta soola ja pipraga. Vala kaste kuskussile ning sega kahvliga läbi. Poolita kirsstomatid, tükelda avokaado ja mozzarella ning lisa kuskussile. Enne serveerimist sega salati hulka rukolalehed.

Pörkölt

Mit sütsz, kis szűcs?
Sós húst sütsz, kis szűcs?

Kas kõlab nagu eesti keele sugulaskeel? Proovige seda öelda võimalikult kiiresti. Võttes arvesse, et s hääldub ungari keeles š, tavaline s märgitakse sz ja akuut tähe peal tähistab pikka vokaali. Sobib ka joobeastme määramiseks ;).

Ungarlaste pörkölt, gulyás(leves) ja paprikás on Eestis üldiselt segi nagu puder ja kapsad. Laias laastus on pörkölt paks lihahautis, mida võib valmistada looma-, sea- või kanalihast ja isegi kalast. Pörkölt ei sisalda kartuleid ja ungarlased ise toonitavad, et kindlasti ei tohiks sinna lisada konservtomatit (punane värv tuleb paprikapulbrist) ega kastme paksendamiseks jahu, õige konsistents saavutatakse piisavalt pika hautamisega, mille käigus sibul laguneb ja kaste pakseneb. Guljašš-supp (gulyásleves) on tõepoolest  s u p p, sisaldab ka kartulit ning maitseainetest köömneid. Paprikás paigutub kahe eelnimetatu vahele, olles vedelam kui pörkölt, kartulit ei sisalda ning kastme paksendamiseks kasutatakse jahu ja hapukoort, kõige tuntum neist on kanapaprikaš (csirkepaprikás).

Nagu segadus veel piisavalt suur poleks, on olemas ka tõepoolest lihtsalt guljaššiks nimetatav roog, mida keedetakse harilikult vabaõhuüritustel suures pajas, kodus valmistavat ungarlased seda väga harva, guljašš-supist on see paksem ning lisatakse tavaliselt ka punast veini.

Kõik selge? 😉

Mina teen pörkölti harilikult sealihast, kui on käepärast mõni autentse maitsega tomat, siis lisan ühe, vastasel juhul veidi tomatipastat ja vee asemel kasutan aeg-ajalt kuiva valget veini. Ja kui just tuju peaks tulema, siis asendan osa paprikapulbrist suitsupaprikapulbriga.

Jó étvágyat!

Tänane muusika: Bruce Springsteen “Human Touch”

Sealihapörkölt (sertéspörkölt)
(mugandatud: Peeter Kard “Ungari köök”)

1,5 kg sealiha
50 g õli või searasva
4 sibulat
3 sl paprikapulbrit
2 paprikat
1 sl tomatipastat
1 küüslauguküüs
1,5 dl vett (või valget veini)
soola, pipart

Kuumuta hakitud sibul õlis klaasjaks, eemalda pott tulelt, lisa paprikapulber, sega ja pane juurde tükeldatud liha. Tõsta pott tulele ning sega kõik korralikult läbi. Lisa tükeldatud paprika, tomatipasta, küüslauk ja vesi või vein. Maitsesta soola ja pipraga. Alanda kuumust ning hauta tasasel tulel, kuni liha on pehme ning sibul ja paprika praktiliselt lagunenud (vähemalt tund, pigem kaks, sõltuvalt lihast), vajadusel lisa vahepeal veidi vett.

Sõõrikud

Sõõrikud ehk võitlus loodusjõududega, võitlus loodusstiihiaga 😉

Olin end just laupäevase ajalehe seltsis pühapäevaselt hommikukohvi jooma asutanud, kui ilma igasuguse eelneva seoseta kerkisid mu silme ette sõõrikud ja umbes samal hetkel meenus, et kuskil peaks olema nõukaaegne leiutis… tööstusliku nimega pontšikutaigna dosaator oletatavasti. Kapisügavusest ma selle imeriista ka leidsin. Kiire inventuur kinnitas taina jaoks tarvilike toorainete olemasolu. Küpsetamiseks oli küll vaid kallivõitu viinamarjaseemneõli, aga et poodi minna.. ah, ega jõukus ei ole häbiasi :P.

Dosaatoriga kaasas olnud instruktsija po ekspluataatsii, mille keegi hoolas inimene oli omal ajal kausta kleepinud, väidab, et taigna dosaator on ette nähtud taigna doseerimiseks ja vormimiseks rõngakujuliste pontšikute valmistamisel kodustes tingimustes. Ajastutruu riist, peab ütlema – ses mõttes, et tahtsime head, aga välja tuli nagu alati.

Mul oli justkui juba vanast ajast meeles, et sellega sõõrikute tegemine oli üks rist ja viletsus. Ma ei tea, mis pani mind arvama, et kõigi vahepealsete aastate jooksul, mil see leidus kapis oma aega ootas, võiks midagi muutunud olla. Noh, ei olnud.

Esiteks on juba taina saamine sellesse kopsikusse omaette ooper, kuna sisemine varras on küll eemaldatav, aga ainult k o o s anuma põhjaks oleva klapiga. Olgu, see takistus on kuidagimoodi ületatav, kui lasta tainal lusikalt pikkamööda alla venida. Järgmine probleem seisneb taina paksuses. Kuna selle asjanduse konstruktsioon ei sisalda mingit kolbi, mis sisu allapoole suruks, peab tainas alla vajuma ainult oma raskuse mõjul. Aga üks korralik õhuline pärmitainas ei vaju vabatahtlikult eriti mitte kuskile. Peale selle ei lõika  dosaatori all olev niinimetatud klapp paksemat pärmitainast läbi ja jääb üle ainult oodata, mil avast väljunud tainaports oma raskusest õlisse plartsatab. Misjärel – ma võin teile kinnitada – võib r õ n g akujulisest pontšikust rääkida ainult tinglikult.

Eelnimetet asjaolud tekitavad loomulikult kiusatuse teha tainas vedelamaks (mida ma ka keset küpsetamisprotsessi tainale vee lisamise teel tegin :P, saades aga üsna kiiresti aru, et ratsionaliseerimisabinõuna on see põhimõtteliselt väärtusetu). Voolavamat versiooni on muidugi mõista lihtsam saada nii kopsikusse sisse kui sealt välja, aga pärast väljumist vormi hoidma ei sunni vedelamat tainast küll mitte miski, nii et tulemuseks on pigem kurepesad. Nokk kinni, saba lahti.

Tegin taina uuesti paksemaks. 😀 Lõpptulemusena võis üht silma kinni pigistades kuulutada kolmandiku sõõrikutest kvaliteedinõuetele vastavaks, ülejäänud olid võrdlemisi… vaba kujuga. Maitseomadusi see muidugi ei mõjutanud, maitse oli, nagu peab.

Aga võib-olla on seegi kõnealuse mehhanismi puhul täiesti ajastuomaselt normaalne nähtus, kui 2/3 valmistoodangust praaki läheb… 😉

Sõõrikud

50 g pärmi
4,5 dl vett või piima
4 tl suhkrut
600 g nisujahu
50 g toiduõli või sulatatud võid
soola

küpestamiseks umbes 1 l õli

Hõõru pärm suhkruga vedelaks, lisa soe vesi või piim, sool ja jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Lase soojas kohas pool tundi kerkida. Kuumuta õli paksupõhjalises potis 170-180 kraadini (termomeetri puudumisel sobib indikaatoriks saiatükk, mis õigel kuumusel õlis umbes minutiga pruunistub). Ära pane õlisse korraga rohkem kui 3 sõõrikut, muidu temperatuur langeb liialt ning küpsetised imavad liiga palju õli. Valmis sõõrikud nõruta köögipaberil ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Uus katse sõõrikuid küpsetada toimus juulis 2014. Ei olnud palju edukam.