Sõõrikud

Sõõrikud ehk võitlus loodusjõududega, võitlus loodusstiihiaga 😉

Olin end just laupäevase ajalehe seltsis pühapäevaselt hommikukohvi jooma asutanud, kui ilma igasuguse eelneva seoseta kerkisid mu silme ette sõõrikud ja umbes samal hetkel meenus, et kuskil peaks olema nõukaaegne leiutis… tööstusliku nimega pontšikutaigna dosaator oletatavasti. Kapisügavusest ma selle imeriista ka leidsin. Kiire inventuur kinnitas taina jaoks tarvilike toorainete olemasolu. Küpsetamiseks oli küll vaid kallivõitu viinamarjaseemneõli, aga et poodi minna.. ah, ega jõukus ei ole häbiasi :P.

Dosaatoriga kaasas olnud instruktsija po ekspluataatsii, mille keegi hoolas inimene oli omal ajal kausta kleepinud, väidab, et taigna dosaator on ette nähtud taigna doseerimiseks ja vormimiseks rõngakujuliste pontšikute valmistamisel kodustes tingimustes. Ajastutruu riist, peab ütlema – ses mõttes, et tahtsime head, aga välja tuli nagu alati.

Mul oli justkui juba vanast ajast meeles, et sellega sõõrikute tegemine oli üks rist ja viletsus. Ma ei tea, mis pani mind arvama, et kõigi vahepealsete aastate jooksul, mil see leidus kapis oma aega ootas, võiks midagi muutunud olla. Noh, ei olnud.

Esiteks on juba taina saamine sellesse kopsikusse omaette ooper, kuna sisemine varras on küll eemaldatav, aga ainult k o o s anuma põhjaks oleva klapiga. Olgu, see takistus on kuidagimoodi ületatav, kui lasta tainal lusikalt pikkamööda alla venida. Järgmine probleem seisneb taina paksuses. Kuna selle asjanduse konstruktsioon ei sisalda mingit kolbi, mis sisu allapoole suruks, peab tainas alla vajuma ainult oma raskuse mõjul. Aga üks korralik õhuline pärmitainas ei vaju vabatahtlikult eriti mitte kuskile. Peale selle ei lõika  dosaatori all olev niinimetatud klapp paksemat pärmitainast läbi ja jääb üle ainult oodata, mil avast väljunud tainaports oma raskusest õlisse plartsatab. Misjärel – ma võin teile kinnitada – võib r õ n g akujulisest pontšikust rääkida ainult tinglikult.

Eelnimetet asjaolud tekitavad loomulikult kiusatuse teha tainas vedelamaks (mida ma ka keset küpsetamisprotsessi tainale vee lisamise teel tegin :P, saades aga üsna kiiresti aru, et ratsionaliseerimisabinõuna on see põhimõtteliselt väärtusetu). Voolavamat versiooni on muidugi mõista lihtsam saada nii kopsikusse sisse kui sealt välja, aga pärast väljumist vormi hoidma ei sunni vedelamat tainast küll mitte miski, nii et tulemuseks on pigem kurepesad. Nokk kinni, saba lahti.

Tegin taina uuesti paksemaks. 😀 Lõpptulemusena võis üht silma kinni pigistades kuulutada kolmandiku sõõrikutest kvaliteedinõuetele vastavaks, ülejäänud olid võrdlemisi… vaba kujuga. Maitseomadusi see muidugi ei mõjutanud, maitse oli, nagu peab.

Aga võib-olla on seegi kõnealuse mehhanismi puhul täiesti ajastuomaselt normaalne nähtus, kui 2/3 valmistoodangust praaki läheb… 😉

Sõõrikud

Sõõrikud

50 g pärmi
4,5 dl vett või piima
4 tl suhkrut
600 g nisujahu
50 g toiduõli või sulatatud võid
soola

küpestamiseks umbes 1 l õli

Hõõru pärm suhkruga vedelaks, lisa soe vesi või piim, sool ja jahu ning sega ühtlaseks tainaks. Lase soojas kohas pool tundi kerkida. Kuumuta õli paksupõhjalises potis 170-180 kraadini (termomeetri puudumisel sobib indikaatoriks saiatükk, mis õigel kuumusel õlis umbes minutiga pruunistub). Ära pane õlisse korraga rohkem kui 3 sõõrikut, muidu temperatuur langeb liialt ning küpsetised imavad liiga palju õli. Valmis sõõrikud nõruta köögipaberil ning sõelu peale tuhksuhkrut.

Sõõrikud

Uus katse sõõrikuid küpsetada toimus juulis 2014. Ei olnud palju edukam.

Advertisements

10 responses to “Sõõrikud

  1. Hoolimata vabast kujust näevad väga isuäratavad välja 🙂 Tahaks kohe ampsu…

  2. ähh – need vabamakujulised oleks tee mu kaunite lõugade poole momentaalselt leidnud

  3. Hummer, ma ei kahtle sinus sekunditki 😛

  4. Miskipärast tulevad meelde Durrelli parlarakad (või parlärakad). 🙂
    Aga ahvatlevad, märksa ahvatlevamad kui ükspuha millised eurunormi järgi mõõdetud perfektse kõveruse ja auguga punsunud ja kõvad poetooted.

  5. maire põld-lehtla

    Soovin osta seda dosaatorit väga .väga .väga.

  6. Aga palun, osta.ee-s paistab täiesti müügil olevat praegu: http://www.osta.ee/pirukataigna-dosaator-41081877.html.

  7. Tere. dosaator on ju selleks, et otse õlisse lasta need rõngad 🙂 tainas peabki vedelam jääma, minul on alati hästi välja tulnud ja mingit rullimist ega keerutamist, ega eelkergitamist taignaga ei oleks viitsinud küll ette võtta. Aga aitäh retsepti eest, seda õiget oli raske leda, kõik pakuvad paksu tainast 🙂

    • Otse õlisse ikka jah, ma polegi ju midagi muud väitnudki. Lihtsalt küsimus on selles, et kui tainas on liiga vedel, siis ei hoia õlisse kukkunud tainas kuju, vaid moodustab midagi kurepesa laadset. Liiga paks tainas jällegi on dosaatorist väljumiseks liiga õhuline.

      • Tere jälle, ehk olin liiga kriitline, vabandan, aga kui ma olen uuesti nad valmis teinud, siis oskan täpsemini selgitada, aga mingi 20 aastat tagasi tegin ja oli kuidagi väga lihtne 🙂

        • Vabandamiseks pole vajadust. Ma kuulan hea meelega teise kogemusi, eriti, kui need minu omadest erinevad.

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s