Krevetisupp

Täna ajendas mind kirjutama tsitaat Postimehe esileheküljel: Elu ei peagi kerge olema.

Aga kulla inimesed, kes teile ütles, et ta r a s k e peab olema?! Tammsaare?

Eestlased öeldakse olevat üks paganlikumaid rahvaid Euroopas. Meie elufilosoofiat vaadates see küll kuidagi paika ei pea. Au sees on teekond läbi higi, vaeva ja kannatuste tulevikus terendava hüpoteetilise lunastuse poole, sest kui elu on liiga kerge, siis näib eksistentsil puuduvat mõte.

Ma ei räägi siin sellest, et elu peaks olema lust ja lillepidu. Ma ei räägi sellest, et kliima ja geograafiline asukoht seavad konkreetse piiri, milleni me üldse saame muretud olla. Ma ei räägi sellest, et närune palk kombineerituna pöördvõrdeliste nõudmistega, laen, liising, ühiskondlik ja isiklik surve vasakult ja paremalt ning kaheksa kuud sitta suusailma ei annagi erilist põhjust õitsedes ringi käia. Ma ei räägi ka sellest, et motivaatorina on teatud tasemel pingeseisund elus hädavajalik. Sellestki mitte, et mõnikord on just visa vaevanägemisega saavutatud viljad kõige magusamad.

Ma räägin suhtumisest. Sellest, et me a r v a m e g i, et olemas olemine peab olema täiskohaga töö. Sellest, et psüühiline häire, mida meil peetakse heal juhul kergeks meeleolulanguseks, diagnoositaks Lõuna-Euroopas raskeks depressiooniks. Sellest, et kaaskodanike jaoks piitsa ja prääniku vahel valides otsustame igaks juhuks piitsa kasuks – muidu mine tea, äkki hakkab endast veel liiga palju arvama. Sellest, et pärast raske tööga saavutatut ei tänutunnusta me ennast ega teisi, vaid ütleme kuivalt, et oleks ju paremini saanud. Sellest, et tänaval pealtnäha põhjuseta naeratavat inimest kohates mõtleme: ei tea, mille üle siin nii väga rõõmustada on? Sellest, et hea tuju vajab põhjendamist, halb enamasti mitte. Sellest, et kui me mõnikord tunnemegi ennast liikuvat kolm sentimeetrit maapinnast kõrgemal, siis teistele me seda igaks juhuks ei ütle, sest… nii lihtsalt ei tehta. Ja sellest, et ükskõik, mida me ka ei teeks, on alati olulisem see, mida me ei tee. Ja meie vankuvast, aga siiski visast lootusest Põrgupõhja Jürka kombel õndsaks saada ning sellest, et me glorifitseerime töönarkomaane ja tunneme piinlikkust, kui meid tabatakse mitte midagi tegemiselt.

Meie lemmikeneseõigustus on tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Aga mida ütles noor Andres seepeale vanale vastuseks? Ta ütles: “Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd, aga armastus ei tulnd, teda pole tänapäevani Vargamäel.”

Jah, see on kultuuriline. Ilmselt ka geneetiline. Ent küsigem endalt mõnikord siiski – kui elu ei pea kerge olema, siis kes ütleb, et ta ei v õ i k s olla? Ja kui elu näib vahel haruharva olevat lihtne ja lõbus, kas siis on ilmtingimata vaja teda raskemaks m õ e l d a?


Krevetisupp (kuuele)
(mugandatud: Oma Maitse retseptiraamat)

3 sl õli
500 g erinevaid (külmutatud) köögivilju
100 g punast karripastat
400 g kookospiima
1 l köögiviljapuljongit
250 g munanuudleid
350 g (hiid)krevette
1 laimi mahl

Kuumuta õli vokkpannil ning prae (sulanud) köögiviljad kiiresti läbi. Eemalda seejärel köögivljad, pane pannile karripasta, lase sellel minut aega kuumeneda ning lisa kookospiim ja puljong. Kuumuta keemiseni, lisa nuudlid (võid väiksemaks murda), vähenda kuumust ja keeda paar minutit, kuni nuudlid on pehmed. Sega hulka köögiviljad ja krevetid ning kuumuta korraks keemiseni. Pigista hulka laimimahl.

Advertisements

8 responses to “Krevetisupp

  1. …kommentaarideta….

  2. Hasti kirjutatud, jaan taitsa nousse. Aga sama loogika nagu jobu eesti mees – kes neid mehi kasvatab kui mitte eesti naine? Ja jargm polvkond meie teha….
    Haid lihavotteid!

  3. Aga eks eestlased ongi sellised, et ka pidevalt muretsevad: muretsevad töö, muretsevad lapsi, muretsevad auto jne 🙂

  4. Mari-Liis

    Aitäh! Ma olen ka kurjaks saanud, aga ei ole veel viitsinud/julgenud kõike seda välja öelda. Nii hea, et keegi seda ometigi tegi:)

  5. Oh, olen ammu su blogi käinud vaikselt-vargsi piilumas, aga see postitus tekitas vastupandamatu soovi öelda: nõus! Erilised kiidusõnad selle eest, et olen leidnud vist teise inimese peale enda, kes on “Tõde ja õigust” nii täpselt lugenud, et teab, et Tammsaare sugugi ei arvanud, et töö ja vaev toob armastuse. Selle jätkutsitaadiga olen isegi koolis kirjandusetunnis Tammsaare elufilosoofia üle vaielnud õpetajaga ja vähemalt oma peas ka võitnud. Aga muidugi, kui see tsitaat eestlastelt ära võtta, siis polegi nagu põhjendust vaeva ja valu näha, nii et arusaadavalt ei sobi minu seisukoht paljudele.
    P.S.Aga kas see polnud mitte Indrek, kes niimoodi Andresele vastas? Mul pole hetkel seda köidet käepärast, aga mulle on meelde jäänud, et oli tema, mitte noor Andres.

  6. Seda ütles noor Andres vanale I osa lõpus, enne nekrutiks minekut.
    Kaasaegses folklooris käibib eestlaste kultuslausest ka veidi modifitseeritud (ja sellisena võib-olla tõele lähemal seisev) variant: tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus.

  7. Tunnistan eksimust ja edaspidi jätan meelde, et oli hoopis Andres see. Jah, see modifitseeritud variant tundub isegi et tõepärasem ja ka Tammsaarele lähedalseisvam.

  8. Pingback: Sidrunikeeks | Toidutegu

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s