Toidutegu-3 ja rummikoogid

27. mail 2008 kirjutasin Toidutegu blogisse esimese postituse muraka-juustukoogist (algset fotot olen nüüdseks küll uuendanud).

27. mail 2011 näitab külastuste loendur 414 347. Need ei ole loomulikult unikaalsed külastused, aga ega alati peagi aina uusi külastajaid otsima – nagu mobiilioperaatorid uusi kliente – tore on, kui vanad ikka ja jälle tagasi tulla tahavad.

Blogis on hetkel 273 postitust 951 kommentaariga.

Kõige rohkem külastusi – 2526 – oli blogis 24. veebruaril 2011, mil ilmus isamaalise tordi võistluse laureaat karamell-leiva ja mustikatega kohupiimatort “Kirikindad”.

Külastatuimad postitused läbi aastate:

1. Tort isamaale 2011, 2. Rabarberi-kohupiimakook, 3. Tort isamaale 2009.

Kõige populaarsemad otsingusõnad – toidutegu, pavlova tort, porgandipirukas, hoidised, kaneelisaiad, rabarberikook, õunakook.

Omapärasemad otsinguterminid, millega siia jõutud:

millal õitsevad lõvilõuad?,
hõõgvein teeb mida? (oleneb kui palju juua, piisava koguse juures teeb purju :P),
määrisin rummi näo peale (seespidiselt tarvitada oleks vast tulemuslikum olnud ;)),
nahkhiire villased kleidid,
naaber loobib lume minu aeda (see on küll tüütu, aga ma oleks tagasi loopinud, intressidega :))
virtuaalne mekkimine
unes torti tegema (halb märk, raudselt :P)
vabandused töölt puudumiseks (neid ei ole minu käest küll erilist mõtet küsida 😀)

Retsepte ja fotosid (ja natuke mind ennastki :)) on siit nende aastate jooksul läinud Naistelehte, Õhtulehte, Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehte ja Oma Maitsesse. Tänu blogile olen tuttavaks saanud mitmete toredate inimestega ja osalenud nii mõnelgi põneval üritusel.

Minu eriline tänu kuulub nendele inimestele, kes pole paljuks pidanud mulle kirjutada ja oma mõtteid jagada, mis on mind alati rõõmustanud. Või kurvastanud, aga antud kontekstis teeb see peaaegu sama välja. Kui su hing on katki, aga lugeja kirjutab: kui maailmas leidub selliseid ilusa hingega inimesi nagu Sina – siis pole kõik veel kadunud… mis jääb siis muud üle, kui ühekorraga rõõmustada ja kurvastada. Ja naeratada, sest homme on hullem. 🙂

Aitäh, et olete kolm aastat mu tegemistele kaasa elanud!

Rummikoogid (12 tk)
(allikas: Ampsud)

1 biskviittordipõhi (400 g)
3 sl kakaopulbrit
4 sl rummi
hapukoort

Lõika biskviidil küljed ära ning pane kõrvale. Pudista biskviit kaussi, lisa kakaopulber (magustamata, mitte kakaojoogipulber) ja rumm (või rummiessents). Sega läbi ning lisa nii palju hapukoort, et saaksid seotud massi (~ 75 g). Vormi saadud mass käte vahel pallikesteks (olenevalt suurusest 10-12 tk). Pudista kaussi eelnevalt kõrvale pandud biskviitpõhja küljed ning veereta rummikooke saadud purus. Vajuta koogid veidi lamedamaks ja tee noaseljaga väikesed sisselõiked. Lase enne serveerimist paar tundi jahedas seista.

45 minutit ja pidu läbi

Kõlab vene pulma moodi? Ei sugugi. See oli kohvik Blogi 2.

Kaks kuud planeerimist, kaks päeva küpsetamist ja seda kõike jätkus vaid napilt neljakümne viieks minutiks. Juba veidi enne kolmveerand ühte vaatasime üksteisele nõutute nägudega otsa – kõik! Kõik?

Infarktieelsesse seisundisse jõudsin küpsetamise ajal ainult kaks korda. Esimest korda siis, kui tõin jahtuma viidud sidrunitäidise keldrist üles, vaatasin potti ja tõmbusin kaameks – täidis  t u n d u s erakordselt vedel. Pilk kellale ja hetk hiljem olid juba autovõtmed käes, et uute sidrunite ja munade järele tormata. Üks jalg oli juba uksest väljas, kui kaine mõistus naases ja tegi näo, et pole kunagi ära käinudki. Segasin sidrunikastme läbi ja nägin, et see oli just täpselt õige konsistentsiga.

Teine paanikahoog tabas mind siis, kui kolmandast vormitäiest läks välja võtmisel neli kooki katki. Magama mineku ajaks olin põhimõtteliselt juba veendunud, et koogid on ebaõnnestunud, süüa ei sünni ja üldse lõpeb asi sellega, et kõik teised on ammu lahkunud, kui mina ikka veel oma küpsetistega leti taga seisan.

Hommikul sain aru, et transpordiküsimus oli ka suhteliselt läbi mõtlemata. Käigu pealt leiutatud geniaalne pakkimisviis toimis “maa peal” ideaalselt, autos mitte just nii väga. Niisiis tuli käituda nice and easy – minu ülimalt sujuvat sõidustiili oleks vabalt võinud kõigile autokooli õpilastele eeskujuks seada. Teel põikasin läbi poest, sest vahepeal oli süvenenud arusaamine, et kaunistuseks on ilmtingimata vaja piparmündioksakest. Poes oli muidugi laupäevahommikule kohane rahvamass, kes kõik kaheks järgmiseks päevaks (koguse järgi otsustades küll kaheks nädalaks) tavaari korvidesse kuhjas. Pärast lühikest sobramist maitsetaimede riiulis ja äärmiselt pikka järjekorras seismist sain ma oma heina kätte ja tükkis kookidega jõudsime kenasti Taskusse pärale. Koogid kandikule ja peagi läks ralli lahti. Minut ja kook. Kook ja minut.

Liilia köögiviljapirukad, Merriti toorjuustukook, Martiina võileivatort, Ülle rabarberikoogid

Jaanika ja Signe porgandi-vaarikarull, Kaare rukkileivakesed, Liisi muraka-juustukook, Laivi kamatrühvlid

Oli tore üritus (kahju ainult, et nii kiiresti läbi sai :() ja mul on väga hea meel, et olin selles osaline. Aitäh korraldajatele, kaasalööjatele ja kaasa elajatele! Aitäh kõigile külastajatele ja vabandused nende ees, kes Taskusse kohale jõudes enam ei kooke ega kohvikut leidnud.

Fotod: kohvikupildid Lenkalt, koogipildid minult

Tomati-hakklihasupp oliividega

Mis hakklihasupist sa siin räägid, võite te küsida. Miks sa homse kohviku jaoks ei valmistu? Aga ma olen nimelt juba niigi täiesti valmis ja avatud aknast tuppa tungiv sume öö sunnib korraks mõtlema nendele möödunud öödele, mis ühel või teisel põhjusel mäletamist väärivad.

Tartu valgetele öödele. Nendele, mil magama minna ei raatsigi, sest aedades on õunapuuõitest valendav hämarus, milles lugusid alustatakse ja mõnikord lõpetatakse.

Neile pöörastele öödele ülikooliajast, mil mitte miski polnud võimatu. Botaanikaaed, Narva maantee ühikas, EPA klubi… sirelid õitsesid pillava lahkusega ning meie olime kõikvõimsad. Mööda Kroonuaia tänavat EPA klubist koju minnes kajas sammude taktis so now you’ve got the best of me, come on and take the rest of me. Magama minek võis edasi lükkuda. Selle pärast, et pidu oli liiga tore. Või selle pärast, et  seltskond ja Monastõrskaja Izba (kas üldse mingi vägi suudaks  p r a e g u sundida seda jooma?) olid leidnud ühise keele. Või selle pärast, et Klassikaraadiost tuli liiga hea muusika. Aga mitte kunagi selle tõttu, et und poleks tulnud. Õppeasutuse külastamise sai ju häda korral varahommikult natuke hilisemale ajale edasi lükata.

Nendele helgetele öödele, milles loodi illusioone täie teadmisega, et hiljemalt esimeste koidukiirtega saavad tõldadest jälle kõrvitsad ning kuldnööpidega kuues kutsar sibab priske rotina rentslisse. Sest mitte keegi ei oota ju, et muinasjutud pärast raamatu sulgemist edasi kestaks.

Nendele varasuvistele öödele, mis jõudsid õhtuse õnnekäo kukkumise kaudu päikesetõusuni, ilma et keegi vahepeal silmatäitki maganud oleks…

Jääb vaid üle soovida – head ööd!

Muusika: Nightwish “Swanheart”

Tomati-hakklihasupp oliividega
(allikas: Oma Maitse, märts 2011)

2 purki purustatud tomateid või 10 küpset tomatit
3 dl köögiviljapuljongit
2 küüslauguküünt
400 g hakkliha
1 purk (400 g) valgeid ube tomatikastmes
100 g musti oliive
soola ja pipart
serveerimiseks porrut

Prae hakkliha. Pane purustatud tomat potti (kui kasutad värskeid tomateid, koori need, eemalda seemned ja tükelda viljaliha), lisa puljong, kuumuta keemiseni ja lase 10 minutit haududa. Lisa peeneks tükeldatud küüslauk, praetud hakkliha, oad ja oliivid ning kuumuta veel 10 minutit. Maitsesta soola ja musta pipraga ning serveeri värske porruga.

Trühvlitort

Ma ei tea, kas kunagi on võimalik, et ma ü l d s e saan midagi rahulikult teha! 😀

Eelmisele laupäevale oli prouadega planeeritud ekskursioon idaosariikidesse, puhkus, piknik ja spaakülastus – sanatoorium noh, teadagi, meie oleme täiesti terved naised ja tahame kõike seda saada! Kõik oli kenasti kokku lepitud, koju jäävad mehed-lapsed instrueeritud. Ja siis avastasin mina, et pühapäeval on emadepäev. Mitte et see iseendast mulle üllatusena oleks tulnud, aga ma olin kõik see aeg olnud siiras teadmises, et see on 15. mail.

Mu ema oli juba mitu aega rääkinud, kuidas tahaks ühte korralikku vana kooli torti, võikreemiroosidega ning kui minu võimuses on valmis teha midagi sellist, mis inimestele rõõmu teeb, siis ei ole ma mitte kade.

Nüüd jäi siis ainult välja mõelda, m i l l a l ja mismoodi seda torti üldse aega teha on. Et ma ka selles väga kindel polnud, millal ma reedel koju jõuan, siis sai sõna ‘ettevalmistused’ täiesti uue tähenduse. Juba neljapäeval sai köögilaud ja külmkapp erinevaid anumaid täis, siin kausis 200 grammi võid võikreemiks, seal 300 grammi jahu piknikule kaasavõetavateks muffiniteks ja nii edasi.

Laupäeva varahommikul asus meie nelik Toila poole teele, esimene avastus sihtpunkti lähistele jõudes oli asjaolu, et seal puud veel sugugi lehes ei olnud (tõsi, osa neist polnud lehes seetõttu, et tegemist oli okaspuudega :P) ja meri oli alles suisa jääs. Piknik Oru pargis möödus kõrgendatud meeleolus ning spaast väljusime õhtu hakul sootuks uute inimestena. Aitüma sõbrad, oli kosutav päev!

Aga lõunaosariikides ootas hulk toorainet trühvlitordiks realiseerimist. Tuleb tunnistada, et ega võikreem minus erilist erutust ei ärata ning tordi valmistamise ajal hakkas isegi minus, kes ma reeglina kookide kalorsuse pärast oma pead ei vaeva, sugenema kahtlus, et ilmsesti oleks tervislikum valmistoode hommikul maale toimetada jalgratta seljas.

Põhimõtteliselt oli tort ise lapsemäng, kulminatsioon – ikka need võikreemiroosid – pidi alles järgnema. Aga selle aja peale hakkas tunda andma, et selja taga on juba 16-tunnine päev, seal hulgas neli tundi hobuse roolimist, pisut traavimist Oru pargi treppidel ja kolm tundi basseinides-saunades-mullivannides, nii et soov asjaga ühele poole saada muutus juba võrdlemisi tungivaks. Heeringas Veenuse õlal! Punapeeti võikreemi toonimiseks riivisin parmesaniriiviga, käsi juhtus vääratama ikka kõige kallima kraamiga e matchatopsiga, lisaks kallasin kolmandiku tuhksuhkrust otsejoones kraanikaussi. Ja lõppude lõpuks oli köögis nii soe, et lilled ei tahtnud hästi vormis püsida.

Nõnda siis sündis, et kes juhtus õigel hetkel mööduma, võis kuulda avatud aknast kevadöhe kanduvat Bruce Springsteeni häält ja mõningaid minu huulilt pärinevaid ebatsensuurseid väljendeid, kui ma lillenaela koos peaaegu valmis roosiga näppude vahelt põrandale pudistasin. Ometi oli mul endal selleks ajaks juba peaaegu hüsteeriliselt lõbus ja kell 23.30 vaatasin uhkusega oma kätetööd ning tõdesin, et ehk ei saagi keegi aru, et see oli mul üleüldse esimene kord võikreemist kaunistusi teha.

Maale sõitsin siiski autoga, evides võrdlemisi originaalset vabandust kiiruse ületamise kohta – et kreemiroosid hakkavad muidu sulama. 😉

Muusika: Bruce Springsteen “Brilliant Disguise”

Trühvlitort
(allikas: Tegemisi-toimetusi, L. Remmelgas “Suur küpsetamisraamat”)

Biskviit:
4 muna
150 g suhkrut
60 g jahu
60 g kartulitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

immutamiseks veega segatud konjakit

Võikreem:
200 g võid
100 g kondenspiima
100 g tuhksuhkrut
2 sl kakaopulbrit
1 tl vanillisuhkrut
2 sl konjakit

Trühvlipuru:
2 sl kakaopulbrit
65 g tuhksuhkrut
vett

Kaunistusteks:
100 g võid
50 g kondenspiima
50 g tuhksuhkrut
toonimiseks punapeedimahla ja matchapulbrit

Biskviit valmista eelmisel päeval. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (8-10 minutit), sõelu peale omavahel segatud kuivaineid ning sega õrnalt segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 26 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit.
Võikreemi ained (peaksid kõik olema toatemperatuuril) vahusta mikseriga või hõõru puulusikaga ühtlaseks kreemiks. Trühvlipuru jaoks sega tuhksuhkur ja kakaopulber, lisa veidi vett (esialgu paar supilusikatäit) ning hõõru ühtlaseks sõmeraks puruks.
Lõika biskviit kolmeks kettaks, aseta esimene serveerimisalusele, niisuta veega segatud konjakiga ning kata kolmandiku võikreemiga. Toimi samamoodi ka teise ja kolmanda kettaga. Kata tort pealt ja külgedelt korralikult võikreemiga ning seejärel trühvlipuruga. Kaunista võikreemist lilledega.

Biskviitkattega rabarberikook

See kook on klassika. Kevad ja lapsepõlv koos ühes maitses. Tuuli ajas isu peale ja siis polnud päästa enam midagi, kiusatused on ju selleks, et neile järele anda. Õnneks oli turule tekkinud juba tervelt kaks tädikest, kelle letilt rabarberit tuvastada võis (kodustatud isend on endiselt kidur). Oh seda õnne ja rõõmu! Retsept (mida ma küll tavaliselt ei vaata, sest see on üks neid kooke, milleks retsepti vaja ei ole), on algupäraselt samuti kokaraamatute klassikult, Ida Savilt.

Koduteel leidsin pargiservast esimesed meelespead. Tundsin toomingalõhna. Kuulsin peoleo vilistamist. Nägin lehise otsas oravat. Kevad – ikka ja alati nagu esimest korda elus. Ning igal aastal teeb omamoodi kurvaks, kui kiiresti see kaunis aeg mööda läheb, ilma et kõige igapäevase keskel oleks eriti aega peatuda. Kuulmise asemel kuulata. Vaatamise asemel näha. Kui ma oskaksin, siis salvestaksin kõik need lõhnad, värvid ja hääled oma mällu – ja järgmisel hetkel küsin endalt, miks soovida just nüüd ja praegu elamise asemel salvestada, säilitada, hoida. Kas selles seisnebki osa inimeseks olemise kurbloolisusest – et me ei märka hetke nautida, sest oleme nii hõivatud muretsemisega selle peatse lõppemise pärast?

Remarque kirjutab  “Kolmes sõbras”: Kunagi ei tohi endale midagi ligi lasta, nagu Köster ütleb. Kui ligi lased, tekib tahtmine seda hoida. Ja hoida ei saa midagi... Tõsi, hoida ei saa midagi. Aga just see teadmine võikski rahustavalt mõjuda. Põhimõtteliselt on kevad juba läbi. Isegi suvi on juba läbi. Kõik lood on lõppenud juba samal hetkel, mil nende looja avalause paberile saab. Iga tere peidab endas hüvastijättu. Esimene suudlus on sama hästi viimane.

Aga mis siis? Come along and share the good times, while we can…

Tänane muusika: Richard Hawley “Valentine”

Biskviitkattega rabarberikook
(allikas: Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid”)

200 g võid
300 g jahu
100 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut

700 g rabarberit
75 g suhkrut

Biskviit:
6 muna
125 g suhkrut
75 g nisujahu
30 g kartulitärklist

Valmista muretainas – sega jahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ja haki segamini. Lisa lahti klopitud muna ning suru ühtlaseks tainaks (jällegi on lihtsam ja kiirem toimetada köögikombainiga). Pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas ristkülikuks, kata sellega ahjuplaat, torka kahvliga põhja mõned augud ning küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks (8-10 minutit), sõelu juurde omavahel segatud jahu ja kartulitärklis ning sega ettevaatlikult segamini. Kata eelküpsetatud muretainapõhi tükeldatud rabarberiga (noori rabarberivarsi pole vaja koorida), raputa üle suhkruga, vala peale biskviittainas ning aja ühtlaselt laiali. Alanda ahju kuumus 180 kraadini ning küpseta kooki 20-25 minutit. Lase koogil veerand tundi avatud uksega ahjus seista, enne kui välja võtad. Veidi jahtunud koogile sõelu peale tuhksuhkrut.