Mustika-kookosemuffinid

Silmapaistev mõistus ja taiplikkus, ma ütlen. Tähelepanuvõime jätab ikka tõsiselt soovida. Sirvisin mööblikataloogi. Loen: elektritool. Ei liiguta oimugi. Kolm lehekülge hiljem – misasja, elektritool?! Bürootool oli muidugi.

Kohalikus kaubandusvõrgus lõplikult pettununa kammisin netipoode, lootuses leida näituseks öösärki (ajalehe järel käimiseks ;)), mis ei oleks polüestrist ja ei maksaks 55 eurot. Loen: pikkade varrukatega seelik. No kui seelik, siis seelik, tühja temaga. Kahe minuti pärast – seelik?! Varrukatega?! Särk oli siiski.

Aga muidu, kevad on ikka mõnus. Ei mingit lund. Mitte mingit. Auto saab tänava äärde parkida, sest seal ei ole hange. (Tõsi, lume asemel on tolm, mis tähendab, et autot võiks aeg-ajalt pesta ka, aga kuna täiesti teaduslikult on tõestatud, et naised pesevad oma autot kolm korda harvemini kui mehed, siis kes üldse olen mina, et üritada seda kahtluse alla seada.)

Ajalehe järele saab minna sussides.

Hommikuti saab joogamati rõdule lohistada. (Vähemalt vahepeal sai. Paar päeva tagasi oli seal siiski härmatis – lumi peaaegu!)

Autoaknad ei ole jääs.

Suusatamas ei pea käima ja keegi ei päri sult nõudlikul toonil, miks sa maratonile ei lähe😛. (Tegelikult mul on muidu jalgratas ka…)

Vahetevahel saab istuda, kohvitasskruus käes, ja lasta päikesel peale paista. (Kui maale nägu näidata, siis muidugi hästi ei saa, seal on mõni tööriist käes juba põhimõtteliselt veel ise ühe jalaga autos olles.)

Aias õitsevad lõhnakannikesed.

Talv oli mitut pidi keeruline ja valus ning seepärast on võib-olla isegi kõige olulisem see, et ma suudan jälle neid asju märgata. Hoian hinge kinni ja rohkemat ei julge veel loota.

Ainult rabarber on esialgu häbematult niru ja lootus, et ehk on keegi tädike viitsinud kattelooriga mässata, varises turul kiiresti põrmu. Jälle ikaldus! Selle eest oli turul isegi rooma salatit – uskumatu! – ja neelud hakkasid otsekohe Caesari salati järele käima. Ent piiritus ahnuses kokku tassitud marju on sügavkülmas küll, sellepärast on muffinites mustikad. Millest tuleneb võrdlemisi mahe lõpptulemus. Vaarikad käravad ka kindlasti ja rabarber raudselt.

Mustika-kookosemuffinid (12 tk)

220 g jahu
75 g suhkrut
70 g kookoshelbeid
1,5 tl küpsetuspulbrit
200 g (külmutatud) mustikaid
75 g sulatatud võid või toiduõli
1 dl piima
2 muna

Kookosekate:
1 muna
50 g suhkrut
50 g sulatatud võid
130 g kookoshelbeid

Sega suhkur, jahu, küpsetuspulber, kookoshelbed ja külmutatud mustikad. Teises kausis klopi munad lahti, lisa piim ja sulatatud või. Seejärel sega mõlemad segud kokku (tainas on üsna paks) ja jaota tainas pabervormidega vooderdatud muffinipanni pesadesse. Küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Vahepeal valmista kookosekate – klopi muna suhkruga lahti, lisa sulatatud või ja kookoshelbed. Võta pann ahjust, jaota kookosekate muffinitele ning küpseta veel 10 minutit.

Tänane muusika: Bo Kaspers Orkester “Aldrig igen”

3 responses to “Mustika-kookosemuffinid

  1. Need pildid on niiiiiiiiii ilusad🙂 Oeh, silm puhkab kohe.
    Ja retsept muidugi ahvatleb ka..eks endalgi veel marju-toormoose külmas järel..

  2. Ma kinnitan teile – Tartus on veel sel nädalal mitmes (varjulises) kohas lund nähtud. Mis õnneks ei takista sealsamas ererohelisel heinal vohamast ja ülasel kasvamast.🙂

  3. Aniitram, aitäh!🙂
    Lenka – tean-tean, olen näinud😛 Aga niisugust kvantumit suudan ma taluda😀

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s