Biskviitkattega rabarberikook

See kook on klassika. Kevad ja lapsepõlv koos ühes maitses. Tuuli ajas isu peale ja siis polnud päästa enam midagi, kiusatused on ju selleks, et neile järele anda. Õnneks oli turule tekkinud juba tervelt kaks tädikest, kelle letilt rabarberit tuvastada võis (kodustatud isend on endiselt kidur). Oh seda õnne ja rõõmu! Retsept (mida ma küll tavaliselt ei vaata, sest see on üks neid kooke, milleks retsepti vaja ei ole), on algupäraselt samuti kokaraamatute klassikult, Ida Savilt.

Koduteel leidsin pargiservast esimesed meelespead. Tundsin toomingalõhna. Kuulsin peoleo vilistamist. Nägin lehise otsas oravat. Kevad – ikka ja alati nagu esimest korda elus. Ning igal aastal teeb omamoodi kurvaks, kui kiiresti see kaunis aeg mööda läheb, ilma et kõige igapäevase keskel oleks eriti aega peatuda. Kuulmise asemel kuulata. Vaatamise asemel näha. Kui ma oskaksin, siis salvestaksin kõik need lõhnad, värvid ja hääled oma mällu – ja järgmisel hetkel küsin endalt, miks soovida just nüüd ja praegu elamise asemel salvestada, säilitada, hoida. Kas selles seisnebki osa inimeseks olemise kurbloolisusest – et me ei märka hetke nautida, sest oleme nii hõivatud muretsemisega selle peatse lõppemise pärast?

Remarque kirjutab  “Kolmes sõbras”: Kunagi ei tohi endale midagi ligi lasta, nagu Köster ütleb. Kui ligi lased, tekib tahtmine seda hoida. Ja hoida ei saa midagi... Tõsi, hoida ei saa midagi. Aga just see teadmine võikski rahustavalt mõjuda. Põhimõtteliselt on kevad juba läbi. Isegi suvi on juba läbi. Kõik lood on lõppenud juba samal hetkel, mil nende looja avalause paberile saab. Iga tere peidab endas hüvastijättu. Esimene suudlus on sama hästi viimane.

Aga mis siis? Come along and share the good times, while we can…

Tänane muusika: Richard Hawley “Valentine”

Biskviitkattega rabarberikook
(allikas: Ida Savi “Saiad, pirukad, koogid”)

200 g võid
300 g jahu
100 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut

700 g rabarberit
75 g suhkrut

Biskviit:
6 muna
125 g suhkrut
75 g nisujahu
30 g kartulitärklist

Valmista muretainas – sega jahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ja haki segamini. Lisa lahti klopitud muna ning suru ühtlaseks tainaks (jällegi on lihtsam ja kiirem toimetada köögikombainiga). Pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas ristkülikuks, kata sellega ahjuplaat, torka kahvliga põhja mõned augud ning küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit.
Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks heledaks vahuks (8-10 minutit), sõelu juurde omavahel segatud jahu ja kartulitärklis ning sega ettevaatlikult segamini. Kata eelküpsetatud muretainapõhi tükeldatud rabarberiga (noori rabarberivarsi pole vaja koorida), raputa üle suhkruga, vala peale biskviittainas ning aja ühtlaselt laiali. Alanda ahju kuumus 180 kraadini ning küpseta kooki 20-25 minutit. Lase koogil veerand tundi avatud uksega ahjus seista, enne kui välja võtad. Veidi jahtunud koogile sõelu peale tuhksuhkrut.

22 responses to “Biskviitkattega rabarberikook

  1. Ei tohi nii kurba juttu ajada (ja muusikat kuulata ja raamatuid lugeda/meenutada) nii ilusal ajal! Aga mis sa teed, kui peab – tean, tean. Kuidas elada hetkes ja nautida seda, kui kuklas kumiseb teadmine selle ja kõige ajalikkusest? Ent samas on ju kõik ajatu?🙂

  2. Nii ilusad koogipildid!

  3. Aitäh, Koopatibi!
    Lenka – ilu ja kurbus, need käivad ju sageli käsikäes. Ajaliku ja ajatu vahekord ehk ongi just nii, et just kõige ajalikkuse teadvustamine teebki kõik ajatuks? Üks laulurida oleks siia veel hästi sobinud – näe, vahtrad õitsevad, näe, langetavad lehti…

  4. Ehh, ka minul kipub kevade esimesel poolel joovastus ja äng koos käima. Joovastus ärkamisest, tärkamisest, soojast ilmast, lindude eufoorilisest laulust, hullutavatest lõhnadest õhus jne. Kõigest sellest, mis iseloomustab nagu paisu tagant vallandunud looduse elavnemist. Ja äng tabab mind millegipärast koos toomingate õitsemisega. See kõik juhtub millegipärast liiga kiiresti – sa ootad ja ootad terve pika sünge talve, et siis turbokiirusel kõigest sellest oodatust läbi libiseda, üritades endasse ahmida kõiki emotsioone nii palju kui võimalik. Ja ängi ei põhjusta mitte ehteestlaslik loomus, vaid pigem mälestus eelmistest aastatest, et igal suvel jäävad umbes pooled plaanid teostamata, sõbrad külastamata, teised sõbrad võõrustamata ja veel miljon muud asja, sest see kolm kuud suve on tegelikult neetult vähe.
    Ei saa midagi parata, et äraõitsenud toomingal on minu jaoks see märk, et ootus on läbi ja nüüd on siis roheline küllus ehk Eesti suvi käes. Ja see ühtaegu joovastab ning teisalt ängistab. Nüüd tuleb suvest kõik võtta või muidu tuleb jälle see nukker sügis millele järgneb otsatu ootus.
    Ega muud jäägi üle, kui hetkel nautida esimesi rabarbereid ja istutada lilli. Silmanurgast piilun hirmuga toomingaid – õite pungad juba üsna suured ja ööbik kipub ka akna all öösiti ekstaatiliseks🙂

  5. Emil Tode järgi on eestlaste valitsev psühhosotsiaalne seisund kevadeootus🙂 – see näib paika pidavat küll.
    Ka minu jaoks on toomingate õitsemine juba märk, et kevad hakkab läbi saama. Rääkimata jaanipäevast, mille kohta ma ei saa jätta tsiteerimata Juhan Viidingut – veel päev ja siis on jaanilaupäev ja minu jaoks on aasta lõppenud.
    Küllap ongi asi paljuski selles, et see kolm kuud suve on nii häbiväärselt vähe, see aga omakorda tekitab soovi võtta sellest viimast ning nii tekivad suurejoonelised plaanid, mida on lihtsalt ilmselgelt liiga palju. Tahaks rohkem teha, rohkem näha, talletada endasse kogu selle üürikese suve. Aga paratamatult ei jõua ja ikka on platsis pisike pettumus. Ning ring algab otsast peale.

  6. Pingback: Rabarberi-maasika juustukook valge šokolaadiga | Toidutegu

  7. Pingback: vanakooli rabarberikook « tsempionideeine

  8. Pingback: Kaks õunamoosi | Toidutegu

  9. Kook on imehea! Aga kuidas seda põhja küll rullida saab? Minul ei õnnestunud:( Surusin siis lihtsalt põhja peale.. Aga ikka tahaks teada, kuidas seda rullida saab?

  10. Aga miks mitte? Rullid nagu muretainast ikka, kergelt jahusel laual või kui jahuga ei viitsi jännata, siis kahe küpsetuspaberilehe vahel. Muidugi saab ka kätega plaadile suruda.

  11. Kas seda saab ilma vanillisuhkruta ka teha

  12. Jah, vanillisuhkru võib vabalt ka ära jätta.

  13. Pingback: Selle suve lemmikkook | marymaailmas

  14. Silje Ilisson

    Tere! Kas kartulitärklise vôib ka maisitärklisega asendada? Olete ehk ise proovinud?

  15. Ei ole ise maisitärklisega proovinud, aga minu teada peaks täiesti asendatav olema küll.

  16. Käisin ikka poes ja ostsin kartulitärklist ja teen kooki juba kolmandat korda, lihtsalt lemmikkook🙂

  17. Pingback: Beseekattega rabarbripirukas | Kaju köök

  18. Fantastiline kook! Tegin sellel nädalal juba neljandat korda. Mina panen põhja sisse pool jahukogusest tatrajahu ja tuleb imamaitsev. Tänud.
    PS. Mina rullin tainast nii, et sellesama kilekoti, mille sees tainas külmkapis oli panen klaasi ümber ja siis selle klaasiga rullin (jahu pole vaja lisada ja klaas jääb ka puhtaks)

  19. Pingback: Beseekattega rabarbripirukas - Kaju Köök

  20. Tahtsin öelda, et teen seda mehele. Ta on mul inglane ja rabarberit ei söönud – ei meeldinud talle. Kui seda kooki proovis, oli nii üllatunud. Nüüd on lemmik tal.
    Ma muidu teen pisut teisiti – biskviiti teen klassikalist. Et siis eraldan munavalged ja -kollased üksteisest ja hiljem segan kokku. Aga ikka on väga hea. Täna üritan õunad rabarberi asemele panna.

  21. kysimus aind selline, et kas 28cm koogivormi annab ka teha v6i ikkagi ahjuplaadi peale soovitatav?

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s