Monthly Archives: juuni 2011

Minipavlovad metsmaasikatega

Sääski oli palju. Metsmaasikaid ka – eelmise reede õhtul magama minnes tantsisid silmade ees punased täpid rohelisel taustal :D. Laupäeval igaks juhuks enam maasikale ei läinud, polnuks mõtetki, sest selleks ajaks oli korjajaskonna tihedus tõusnud kahe isendini ühe maasika kohta. Ja sellest ma parem üldse ei räägi, mitu liitrit maasikaid me eelmise nädala kolme korjeretkega koju tõime ;).

Jaanilaupäevase sportimise käigus sai oda pooleks visatud – seda ei teinud küll mina (aga selle eest võitsin naiste arvestuses kõik alad :D). Jaaniussid olid. Lõke oli.

Jaanipäevaks kõrgeks kasvanud oli rohi, aga sõnajalg ei õitsenud mitte. Igasugused muud lilled see-eest küll. Üle üheksa aia ei roninud ja üheksat lille ei korjanud ja keda ma unes nägin, ka ei ütle.

Pannkoogid maasikatoormoosiga olid samuti – ehkki ma need pidin ikkagi ise tegema 🙂 – pavlovatest rääkimata. (Maa)ilma mõtlesin ilusaks ja reaalsusesse tagasi tulla ei tahtnud.

Minipavlovad metsmaasikatega (8 tk)

5 munavalget
veidi soola
270 g suhkrut
2 tl maisitärklist
2 tl vanillisuhkrut
1 tl valge veini äädikat

2 dl vahukoort
300 g kohupiima
suhkrut
metsmaasikaid

Vahusta munavalged tibakese soolaga pehmetipuliseks vahuks, lisa edasi vahustades järk-järgult suhkur ning jätka vahustamist, kuni saad tugeva läikiva vahu. Puista peale maisitärklis, vanillisuhkur ja veiniäädikas ning vahusta veel veidi.
Joonista küpsetuspaberile 8 ringi (ca 7-8 cm läbimõõduga), määri 2/3 munavalgevahust sinna peale, ülejäänust tee pritskoti abil kookidele kõrgemad ääred. Pane pavlovad 150-kraadisesse ahju, küpseta 10 minutit ning alanda siis kuumus 110 kraadini. Küpseta 40 minutit, lülita ahi välja ja lase pavlovatel üleöö ahjus jahtuda.
Sega kohupiim ja vähese suhkruga vahustatud vahukoor ning täida kookide süvendid. Kaunista metsmaasikatega ning serveeri kohe.

Nami-nami kooskokkamine nr. 37 “Oma maa maasikas” tutvustab teisi põnevaid maasikaroogasid.

Advertisements

Rabarberi-melissitort

Eelmisel nädalavahetusel seisin kolmveerand tundi suveöös. Maailm oli vait, oodates, isennast kuulates. Ainult nahkhiired laperdasid helendava öötaeva taustal hääletuna mööda ja aeg-ajalt lendas mõni põrnikas madalatel pööretel omi ööasju ajama. Aeg on… lahkuda. Aeg on… kohtuda.

Jaanipäev ei ole enam ammu minu jaoks mingi eriline sündmus. Võib-olla on see omamoodi kurbki. Lapsepõlve maagiast ja põnevusest, milles segunesid lõkketuli, luba kasvõi hommikuni üleval olla, jaaniusside otsimine ja õige kerge kahtlus, et äkki sõnajalg i k k a g i õitseb, pole enam isegi riismeid jäänud. Kunagi tekkisid mul liiga suured ootused, mis teatavasti pea alati päädivad pettumusega. Sellest veel veidi hiljem oskasin ma vaid kohustusena näha seda, mis pidanuks olema rõõm.

Ilusad asjad tekivad enamasti spontaanselt. Inimesed loevad. Muu ei loe.

Nüüd tahan ma õigupoolest ainult väga vähe. Valge öö ja päikesetõus on niikuinii omast käest võtta ja suvel näib kõik nii või teisiti palju lihtsam. On (mets)maasikad. Ja värske kartul. Värske viht. Pärnaõied. Lõuna ajal saab minna turule, vaadata, kuulata, nuusutada, maitsta. Suruda käekotti kaks kilo kartuleid ja rooma salati pea.

Ma võin, aga ei pea.

Öösel uinun vihma tasase trummeldamise saatel, hommikul aga ronin redelist alla, võtan oma lambapildiga kohvikruusi ja istun saunaterrassile. Ja siis on mul veel üleüldse ainult üks soov – kui keegi tooks pannkooke maasikatoormoosiga… 🙂

Muusika: Franz Schubert “Auf dem Wasser zu singen”

Rabarberi-melissitort
(allikas: Oma Maitse, juuni/2008)

Biskviit:
5 muna
100 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
1 sl vett
60 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit

Melissi-rabarberimoos:
500 g rabarberit
2 dl vett
2 sl suhkrut
suur peotäis melissilehti

Kohupiimakreem:
6 želatiinilehte
600 g kohupiimapastat
4 dl vahukoort
2 sl suhkrut

Vahusta munakollased suhkru ja vanillisuhkruga tugevaks vahuks, lisa vesi ja sõelu juurde küpsetuspulbriga segatud jahu. Sega ühtlaseks ning lisa tugevaks vahuks löödud munavalged. Sega ettevaatlikult alt ülespoole tõstes segamini, vala küpsetuspaberiga kaetud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit. Lase jahtuda ning poolita.
Moosi jaoks keeda tükeldatud rabarber vee ja suhkruga pehmeks, lisa melissilehed ning püreesta ühtlaseks. Lase jahtuda.
Paisuta želatiinilehed külmas vees, pigista üleliigne vesi välja ning lahusta väheses kuumas vees. Sega kohupiimapasta suhkruga, nirista juurde želatiinilahus (jäta 1 sl alles) ning vahustatud koor.
Pane üks tainapool vormi, kata pind moosiga ning vala peale pool kohupiimakreemist. Tõsta peale teine tainapool, kata moosiga ja vala peale ülejäänud kohupiimakreem. Sega alles jäänud moosile juurde kõrvale pandud želatiin ning kaunista koogi pind. Lase jahedas tarduda vähemalt 5 tundi.

Caesari salat

Mõtisklesin tükk aega, kas peaks seda oma lemmiksalatiks nimetama. Võib-olla tõesti. Sest ma üldiselt väga sageli toidu suhtes tundeliseks ei muutu, aga taldrikutäis t õ e l i s t Caesari salatit võib ausalt peaaegu et härdaks muuta :D. Kusjuures tulemust teadmata neid koostisosi eraldi vaadates ei oskaks sest salatist küll eriti midagi arvata. Kehitaks õlgu ja läheks võtaks sibulasupi, näiteks. Lugu Itaalia päritolu kokast Caesar Cardinist, kes 1924. aastal poolkogemata selle salati leiutamiseni jõudis, on ilmselt juba kõigile teada, sellepärast üle kordama ei hakka.

Caesari salat

Paraku on see üks neid roogi, mida tuleb alati ise valmistada, sest Eesti toidukohad harrastavad selles suhtes massiliselt pseudoloomingulist lähenemist. Pärast kohutavat kogemust ühes Tartu kesklinna söögikohas ei ole ma Caesari salatit enam kuskil tellida julgenud. Kusjuures, ma kinnitan teile, mul on viljakas kujutlusvõime, aga tollest salatist ei suutnud ka kõige elavama fantaasia korral tuvastada 1) rooma salatit, 2) krutoone, 3) parmesani. Caesari salat, I beg your pardon?! Hiina kapsa, jääsalati, praekana ja Eesti juustu kombinatsioon ei pruugi muidugi ilmtingimata just midagi õõvastavat tähendada, aga nimetatagu see siis ka heaga näiteks kanasalatiks, olemaks kindel, et täpselt selle, mille tellite, ka saate.

Kui just soovida toekamat tulemust, siis luban (pika hambaga siiski ;)) lisada kana või suitsulõhet, aga ma kinnitan teile, et täidab kõhtu ka niisama. Kastme osas on varieerimisvõimalusi. Kas lisada juust kastmesse või mitte (mina lisan, sest nii jaotub see ühtlasemalt, aga ekstrakogus ikka tavaliselt salati peale ka), kas kasutada anšoovist või mitte, mina ei kasuta – aga kui, siis ikka päris anšoovist, mitte seda “anšoovist vürtsikilust” (mille taustast ma muidugi aru saan, aga minu arvates on siit ainult üks samm terminini ‘hapukurk suvikõrvitsast’ või mõne muu analoogini. Sest kui mõningatel andmetel on anšoovis nahata kilu, siis sama hästi võiks kooritud suvikõrvits olla kurk…etc).

Muusika: Led Zeppelin “All My Love”

Caesari salat (neljale)
(allikas: Nami-nami)

2 rooma salati pead

Krutoonid:
8 viilu ciabattat vms nisuleiba
1 küüslauguküüs
3-4 sl oliiviõli

Salatikaste:
2 sl majoneesi (või 1 munakollane)
1 tl Dijoni sinepit
1 sl sidrunimahla
1 küüslauguküüs
1 tl Worcesteri kastet
4-5 sl külmpressitud oliiviõli
soola

35 g parmesani juustu
musta pipart

Eemalda salatipeadelt katkised lehed ning kui vaja, pese salatilehed puhtaks (sel juhul kuivata hoolikalt, sest salatilehed peaks olema kuivad). Rebi salatilehed meelepärasteks tükkideks.
Krutoonide jaoks lõika ciabatta viiludeks ja lõika või rebi tükkideks. Nirista peale oliiviõli ja hakitud küüslauk ning sega läbi. Küpseta 200-kraadises ahjus krõbedaks ning lase jahtuda.
Salatikastme jaoks haki küüslauk hästi peeneks või purusta uhmris. Lisa majonees või munarebu, Dijoni sinep, sidrunimahl ja Worchesteri kaste ning vispelda ühtlaseks. Nirista vähehaaval juurde oliiviõli, kastet vispliga segades. Maitsesta soola ja musta pipraga. Riivi parmesan ning sega kastme hulka. Kalla kaste salatilehtedele ja sega läbi. Serveerimisel lisa krutoonid, puista peale veel riivitud parmesani ning jahvata veskist pipart.

Caesari salat

Mangolassi

Juttu ei ole, seekord kõnelegu vaikus enda eest. Põhimõtteliselt ei ole ka retsepti, sest nii väheste koostisosade loetelu ja kahelauselist valmistusviisi ei paindu keel üldse retseptiks nimetama. Aga vähemalt on see jogurtijook maitsev ja kosutavalt kollast värvi.

Muusika: Billy Joel “Matter of Trust”

Mangolassi
(allikas: Oma Maitse retseptiraamat)

4 dl kvaliteetset mangopüreed
4 dl maitsestamata jogurtit
soovi korral suhkrut ja kardemoni

Mikserda mangopüree ja jogurt kokku, soovi korral maitsesta suhkru ja kardemoniga. Võid lisada ka jääkuubikuid, melissi- või piparmündilehti. Serveeri kohe. Mangopüree võib ka ise valmistada, kui õnnestub kuskilt hankida piisavalt küps ja mahlane mango – aga ka mangokompott sobib.

Rabarberi-maasikakoogid halvaaga

Reede õhtul viskasin autosse seljakoti ühe raamatu, poolelioleva Haapsalu salli, mp3-mängija, sulepea ja kaustikuga, fotoaparaadi, kolm objektiivi ja statiivi, pudeli siidrit, ning lahkusin linnast.

Üksi.

Mõtted oli mõeldud maha jääma, aga poolel teel avastasin nad visalt mu kannul püsimas.

Vajutasin gaasi.

Maale jõudes panin sauna küdema. Hiljem istusin saunatrepil ja kuulasin, kuidas kaks kägu üritasid sünkroonis kukkuda, aga ebaõnnestunult, sest üks jäi teisest kogu aeg pool takti maha. Enne magama minekut lõbustasin ennast fotoaparaadi abil aialaternate tuledest südamete joonistamisega.

Lugesin raamatut. Vaatasin maailma. Jalutasin külavaheteed, sääsed ümber tantsimas ja kaugemal võsas ööbik laksutamas, vaatasin veidi nukralt lageraielanki ühe oma lemmikpaiga asemel, mõtlesin elu järele ning otsisin keerulistele küsimustele lihtsaid vastuseid. Võib-olla leidsingi.

Muusika: Katia Guerreiro “As Rosas/Promessa”

Rabarberi-maasikakoogid halvaaga (16 tk)
(allikas: perenaine.ee)

500 g pärmilehttainast
150 g maasikaid
300 g rabarberit
100 g halvaad

Lõika lahtirullitud tainast nelinurksed tükid ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.Tee igale tainatükile 1 cm kauguselt igast servast terava noaga sisselõige (aga ära lõika tainast põhjani läbi), see aitab kaasa äärte kerkimisele. Kata tainatükid riivitud halvaaga, lao peale viilutatud rabarber, kata mõne maasikaviiluga ning puista peale veel halvaad. Küpseta 200-kraadises ahjus u.15 minutit. 

Punase sibula pirukas fetajuustu ja oliividega

See pirukas põhimõtteliselt keeldus pildile jäämast. Ma pildistan harva inimesi, sest ma ilmselt ei oska ohutuna mõjuda ning piisab mul vaid kodanikele fotoaparaati kaugelt näidata, kui tõuseb protestikisa. Toit töötab ses suhtes palju paremini kaasa – ei ürita põgeneda ega õpetada, kuidas teda pildistama peab :P. Aga et toit kah koostööst keelduma hakkab – see oli nüüd küll alatuvõitu. Tavaliselt teen ma ühest toidust napilt kümmekond fotot ja kasutusse läheb üks kuni kolm. Nimetet pirukast tegin 64 (kuuskümmend neli! :D) pilti, 50 kustutasin kohe pärast arvutisse tõmbamist  ära ja kõigi ülejäänute kallal leidsin mingi põhjuse irisemiseks. Perfektsionist pidi siiski alla andma ja siin need pildid nüüd on. Pirukas on hää, ehkki mitte eriti (vara)suvine.

Muidu üldiselt ei viitsip enam üldse. Mõelda või teha või vihastada või olla. Plaanid olid suurejoonelised, nagu tavaliselt, aga eilse pastaroa kõrvale võetud valge veinike maitses ütlemata hästi ja Verdi “Rigoletto” paitas kõrva. Ei raatsinud lõpuni kuulamata jätta ja siis oli muidugist juba liiga hilja midagi põhjapanevat teha. Tühja kah, tänased toimetused lükka ülehomsele, saad kaks vaba päeva, öeldakse selle kohta.

Aga “Rigoletto” jah, see on üks geniaalne teos. Muu hulgas oli see ka esimene ooper, mida ma (10-aastasena) vaatamas käisin. Kõik sõltub baritonist loomulikult, kas näiteks ooperiajaloo jõulisemaid kättemaksustseene “Si, vendetta” tõuseb ikka kogu oma eheduses esile. Viimase vaatuse kvartett “Bella figlia dell’amore” jäi omasuguste seas aga igavesti ületamatuks, isegi Verdi enda poolt. Kõigi tenorite leivanumber “La donna è mobile” (mida “Pisiblufi käsiraamatus” defineeritakse kui laulukest naissohvritest :D) aga on küll isegi minu jaoks l i i g a populaarne, et sellel pikemalt peatuda.

Lisaks sellele jõudsin järeldusele, et ma ilmselt vist ikkagi ei saa juulis José Cura kontserdile minna (või saan siiski?) ja see hakkas mind kohutaval kombel ärritama. Mis sellest, et ma tenorimaania all (enam) ei kannata – kuidas siis ikkagi, et kontsert on ja mind ei ole. Kas nii saama!? Nutt ja hala!

Jajah, keskendume sellele, mis on, mitte sellele, mida ei ole ja kõik need muud toredad teooriad, aga… sellegipoolest! 😦

Punase sibula pirukas fetajuustu ja oliividega
(allikas: Nami-nami)

500 g pärmilehttainast
2 sl oliiviõli
500 g punast sibulat
2 sl fariinsuhkrut
2 sl palsamiäädikat
200 g fetajuustu
soola
musta pipart
100 g kivideta musti oliive
1 sl külmpressitud oliiviõli

Koori sibulad ning lõika õhukesteks viiludeks. Prae neid 10 minutit tasasel tulel oliiviõlis. Lisa suhkur ja palsamäädikas, hauta veel 5 minutit, kuni vedelik muutub siirupiseks ning lase jahtuda. Rulli lehttainas lahti ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Tee terava noaga umbes 1 cm kaugusele tainaservast ümberringi väike sisselõige (tainast päris läbi lõikamata). Laota sibulasegu lõikest sissepoole, murenda peale fetajuust ja puista üle viilutatud oliividega. Jahvata veskist pipart peale (kui feta on magedamapoolne, lisa ka veidi soola). Kõige peale nirista veidi külmpressitud oliiviõli. Küpseta 220-kraadises ahjus 15-20 minutit, kuni lehttainas on kerkinud ja kuldne. Lõika viiludeks ja serveeri näiteks koos rohelise salatiga. Maitseb hästi ka jahtunult.