Monthly Archives: august 2011

Juustukook mustade sõstardega

Nüüd olen ma üpris veendunud, et seda ei olnud päriselt olemas. Neid nädalaid siin vahepeal, ma mõtlen. Jäin lihtsalt õhtul magama, hommikul ärkasin üles ja läksin tööle.

Unes nägin veemullides peegelduvat maailma

Ja väikesi krokodille 🙂

See kõik oli osa hoopis teisest loost. Nii lihtsalt on. Nagu öeldakse Johnny Cashi laulus: I don’t like it, but I guess things happen that way. Kui see üldse vihale ei ajaks, siis oleks see ainult naljakas.

Augustikuist söögiorgiat lõpetama aga sobib viimaste, üleküpsenud mustade sõstardega vääristatud vanilli-juustukook. Tarbida heas seltskonnas koos ülejäänud hädavajalike rekvisiitidega.

Ja järgmisel päeval kulutada üleliigsed kalorid järjekordses rabas 😉 Kilode kaupa fotovarustust ja vett läbi laskvad kummikud ei ole kohustuslikud. Foto: Lenka

Muusika: Nat King Cole “For All We Know”

Vanilli-juustukook mustade sõstardega
(idee: Oma Maitse, august/2011)

Põhi:
180 g šokolaadiküpsiseid
60 g võid

Täidis:
550 g toorjuustu
250 g hapukoort
150 g suhkrut
2 tl vanillisuhkrut
2 sl jahu
2 muna

Kate:
500 g musti sõstraid
0,25 dl vett
50 g suhkrut

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ning suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivõrmi põhja. Täidise jaoks vahusta mikseriga toorjuust, hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur. Lisa muna ja jahu ning vahusta uuesti ühtlaseks. Vala täidis vormi ning küpseta 180-kraadises ahjus 10 minutit. Seejärel alanda kuumus 120 kraadini ning küpseta veel 1 tund ja 20 minutit. Lülita ahi välja ning lase koogil ahjus jahtuda. Seejärel tõsta kook külmikusse ning lase seal seista järgmise päevani.
Katte jaoks sega 300 g musti sõstraid vee ja suhkruga, püreeri saumikseriga ning suru seemnete eemaldamiseks läbi sõela. Serveerimiseks nirista koogi peale mustasõstrapüreed ning kata ülejäänud marjadega.

Advertisements

Sidruni-rosmariini cantucci

Tuleb hakata otsi kokku tõmbama.

Aeg on selleks korraks laadija juhe seinast tõmmata ja minna edasi sellega, mis salvestada õnnestus. Ühest küljest on seda lõpmata palju, teiselt poolt nii häbematult vähe. Ent ma ei arvagi enam, et tõeliselt oleks võimalik tervet aastat üheainsa laadimisega vastu pidada.

Maitsed on purgis ja karbis ja keldris. Muist mõtteid on paberil, mis mitte, need hajusid nelja tuule poole. Fotod rõõmustavad silma, mälestused südant.

Mõnikord ma sõidan niisama ringi, ilma suurema sihita. Vaatan, näen, pildistan. Mõistagi pole kuigi arukas seda autoga teha, esiteks jääb oluline osa toimuvast niiviisi nägemata, teiseks valitseb pideva ringivahtimise tõttu täiesti reaalne oht teelt välja sõita ja kolmandaks hakkab see ühel hetkel kohalikes elanikes kahtlust tekitama, kui mõni mitu korda edasi-tagasi sõidab ja vahepeal peatudes eriti kummalisi asju pildistab. Näiteks bussipeatuse silte. Või nööril kuivavat pesu. Või okastraati. Või lagunenud ja võssa kasvanud maja, kus kunagi oli pood. Ega nemad ei tea, et rohkem kui 20 aastat tagasi sõitsin ma tubli mitu korda nädalas sinna jalgrattaga, et osta pool kilo batoonikesi. Või viis tahvlit kamašokolaadi :).

Lõhnad, hääled, värvid, mõtted, hetked ja unistused.

Kokku kogutud ja koos sidruni-rosmariiniküpsistega lõhnavasse kimpu köidetud.

Suvi kestab veel, aga iga pilk öötaevasse on omamoodi hüvastijätt. Kahanev kuu on ligidal ja vaikus on käega katsuda.

Ilus oli.

Muusika: Virmalised “Suve hääl”

Sidruni-rosmariini cantucci
(allikas: Nami-nami)

125 g nisujahu
0,25 tl küpsetuspulbrit
75 g peeneteralist suhkrut
40 g sarapuupähkleid
40 g pistaatsiapähkleid
poole sidruni riivitud koor
1 sl hakitud värsket rosmariini
1 muna

Sõelu jahu ja küpsetuspulber kaussi, sega juurde suhkur, jämedalt hakitud pähklid, riivitud sidrunikoor ja hakitud rosmariin. Lisa lahti klopitud muna ning sõtku tainas ühtlaseks.
Kummuta tainas kergelt jahusele lauale ning vormi umbes 23 cm pikkuseks rulliks. Tõsta see küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit, kuni tainas on helekuldne. Võta plaat ahjust välja ning lõika rull kergelt diagonaalselt 10 viiluks.
Laota lõigud uuesti küpsetusplaadile ning küpseta veel 10 minutit, kuni küpsised on pealt kuldsed. Lase restil jahtuda.

Mojito-juustukook

Vahepeal on juhtunud üht ja teist põnevat. Tööd sai tehtud. Ennast oimetuks söödud. Jälle vanemaks saadud. Ja ringi sõidetud, mille käigus meie nelik:

Jõudis omadega rappa

Kõndis seitse kilomeetrit keset kanarbikku ja laukaid

Puhkas vahepeal jalga ja konsumeeris heeringat mustal leival. Vasakpoolne foto: Lenka

Pildistas maniakaalselt kõike, mis objektiivi ette jäi (vähemalt osa meist). Foto: Lenka

Käis järgmisel päeval Põhjakas ja käitus mitte-eakohaselt, lõbustades end menüüde värvimisega (kohati poliitiliselt ebakorrektselt)

 

 

Nautis lammast, heeringat ja kohupiimakooki, leivast, kohvist ja Napoleoni koogist rääkimata

Tõstis õhtul klaasi minu  terviseks ja kolis kokteili koogisse

Tõstis õhtul klaasi minu terviseks ja kolis kokteili koogisse

Mojito-juustukook
(allikas: “Juustukoogid”)

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid

Täidis:
200 g demerara suhkrut
2 dl vett
30 g värskeid mündilehti
4 laimi
4 cl heledat rummi
400 g toorjuustu
3 dl vahukoort
8 želatiinilehte

Purusta küpsised peeneks puruks, sega sulatatud võiga ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva vormi põhja.
Pane kastrulisse suhkur, vesi, mündilehed ja 3 laimi riivitud koor. Kuumuta keemiseni ning keeda keskmisel kuumusel 20 minutit. Lase jahtuda ning kurna siirup läbi sõela. Pressi laimidest mahl ning lisa siirupi hulka.
Sega toorjuust ja 1 laimi riivitud koor. Lahusta külmas vees paisutatud želatiinilehed vähese kuuma veega ning lisa siirupi hulka. Lisa siirup ja rumm toorjuustule ning kõige lõpuks sega tarduma hakkava segu hulka vahustatud koor.
Vala täidis koogipõhjale ning lase üleöö külmikus tarduda. Kaunista laimisektorite ja mündilehtedega.

Mojito-juustukook

Tomati-basiilikusupp

Augustikuus mõtlen ma peamiselt ainult toidust (kui see kedagi imestama paneb, et minusugused siiski kaksteist kuud aastas 24/7 toidust ei mõtle :P). Sest augustikuus lihtsalt on kõike nii palju. Vaevalt olen ma valmis saanud maailma lihtsaima ja maitsvaima taldrikutäie türgi ube parmesani juustuga, kui juba trügivad mu mõtteisse suvikõrvits ja pommu; mustade sõstardega mannavaht; arbuus sinihallitusjuustuga; päikesepaitatud tomatid, millest kunagi küllalt ei saa, kümnel erineval moel;  ja aus sealiha ja noored porgandid. Ja praetud ahvenad – kui keegi tänapäeval veel vaid viitsiks kalale minna.

Kalapüüdmine kujutas endast lapsepõlves päris kindlasti protsessi, tunde ussi ujutamist päev-päevalt punasemaks tõmbuvate marjadega pihlakapuu all, metalliläikeliste tiibadega vesineitsikute lend ümberringi, ja tore oli, kui selle tulemusena mõni ahven pannile jõudis. Kui ei jõudnud, polnud ka häda. Ega tollal keegi fileerimisega jändama ei hakanud, luude välja nokkimine praekalast käis asja juurde.

Augustiöine viljapõldude lõhn kõneleb küpsemisest, surud tiirlevad tulede ümber ja ritsikad ei vaiki hetkekski. Õunad potsatavad rohule. Aeg seisab veel veidi. Ja mul on kõht tühi ja natuke on hirm ja natuke on nukker.

Ja veidi kahju on ka. Sest olen viimastel nädalatel nii palju lennus olnud, et mu leivajuuretis ei jõudnud mind enam ära oodata… R. I. P.

Muusika: Bonzo “Meekarva taevas”

Tomati-basiilikusupp (neljale)
(allikas: “Tomatiraamat”)

1 kg küpseid tomateid
2 sl võid
2 küüslauguküünt
1 sibul
suur peotäis basiilikulehti
soola ja musta pipart
150 g Emmentali juustu
1 dl 35% koort
1 sl konjakit

Koori ja haki tomatid (koore eemaldamine on lihtsam, kui tomatid kuuma veega üle valada või korraks kuuma vette kasta). Sulata potipõhjas või, kuumuta hakitud sibul selles klaasjaks, lisa purustatud küüslauk ja kuumuta veel veidi. Lisa tomatid, kuumuta keemiseni, alanda kuumust ning hauta aeg-ajalt segades pool tundi. Püreeri segu saumikseriga, lisa hakitud basiilik, kuumuta läbi, sega juurde riivitud juust, koor ja konjak ning kuumuta, kuni juust sulab. (Emmentali juustu asemel võib kasutada ka toor- või sulatatud juustu).

Vana hea kakaokreem

Tol õhtul olin üksi maal. Istusin kase all – ilmselt ainult selleks, et tulla mõttele vana kooli kakaokreemist, sellest samast, mida vanasti kulinaarias kiloga müüdi. Et kõik mu suured mõtted tulevad nii umbes veerand tundi enne poe sulgemist, siis tuli tormata. Läks õnneks.

Hommik tervitas lapsepõlvemaitset keelel. Kakaokreem, see õ i g e. Sama õige nagu lumepallisupp, hapukoor kakaoga, Põltsamaa tuubimarmelaad, kamašokolaad, kirju koer (meie peres nimetati seda muide külmaks koeraks), karamellkissell, batoonikesed etc.

Minevikumõtted sundisid mind hiljem pööningule ronima. Kauaoodatud vihm rabises vastu akent ja õhk oli eelmiste päevade palavusest lämbe. Soojast tolmusest hämarusest ilmutas ennast möödunud aeg.

Punase-valgetäpilised maitseainepurgid. Ammu unustatud mänguasjad – plastmassist koer, kes nööri mööda  järele vedamisel pead liigutas, keegli eelkäija, nukuvanker ja Põlva kaubamajast ostetud nukunõud, mis maksid terve varanduse – üle viie rubla, mida tuli kopikas kopika haaval korjata ja kui summa koos, hirmuga oodata laupäevast sõitu – äkki on ära ostetud… . Uisud, mis kõnelevad talvistest liuväljadest tiigil. Ja suusasaapad. Vanaisa sülemivakk ja suitsik ja meevurr, millest tõusmas nõrka kärjevaha hõngu.

See ei ole mineviku ega nõukaaja nostalgia. See oli lapsepõlv. Sealt me tuleme kõik.

Aga siis heliseb telefon ja ma olen jälle siin.

Kakaokreem (neljale)
(allikas: “Valik toiduretsepte“)

3 dl piima
1 sl jahu
2 muna
100 g suhkrut
5 tl kakaopulbrit
5 želatiinilehte
2 dl vahukoort

Kuumuta piim keemiseni, lisa vähese piimaga segatud jahu, keeda läbi. Vahusta munad suhkruga, lisa kakao ja veidi keevat piima, sega ühtlaseks ning lisa segades potti keeva piima hulka. Kuumuta segades keemiseni, aga ära keeda. Tõsta tulelt kõrvale ning lisa eelnevalt külmas vees paisutatud želatiinilehed. Lase aeg-ajalt segades jahtuda. Tarduma hakkavale segule lisa vahustatud koor. Jaota pokaalidesse või toidukilega vooderdatud suuremasse nõusse, kui soovid serveerida tükkideks lõigatult. Lase külmkapis järgmise päevani tarduda.