Tomati-sibulasupp mozzarella ja peekoniga

Mõnikord on hea kuulama jääda juhusliku laulu sõnu ja mõelda, mida need tähendavad ning mida ütlevad. Just nüüd ja praegu. Ehk sobivad hästi vastuseks mõnele küsimusele – vähemalt on vahel hea nii mõelda. Või lohutavad ummikusse jooksnud mõtet, et kõik läheb ikkagi hästi. Või elustavad mälestusi.

Teisipäeva õhtul, oodates Laia tänava otsa juures valgusfoori taga vasakpööret, jäin kuulama ridu Mari Pokineni laulust “Paradiis” – häbenemata tunnen nii palju, palju mu sisse jääb, tahaksin teada, kas tõsiselt teategi, kuidas mul läeb.

Kas teate? Kuidas läheb? Teie sõpradel, teie lähedastel. Kuidas neil läheb t e g e l i k u l t, mitte ametliku versiooni järgi, mida enamasti ära kuulamagi ei vaevuta, olles juba poole küsimise ajal teel mujale. Kas teie jaoks saab ‘kuidas läheb?’  ja ‘tere’ vahele võrdusmärgi kirjutada? Mina endiselt ei kirjuta. Kui ma küsin, siis ma ootangi vastust. Sest mind tõepoolest huvitab, kuidas teil läheb. Päriselt.

Tomati-sibulasupp mozzarella ja peekoniga
(allikas: Liisi blogi)

6 tomatit
2 dl vett
4 sibulat
4 küüslauguküünt
2-3 sl võid
suhkrut
soola
1 tl tšillihelbeid
peotäis värsket tüümiani

Serveerimiseks:
100 g peekonit
mozzarellakirsse

Vala tomatid keeva veega ülening eemalda koor. Tükelda tomatid, pane koos veega potti ning lase keema tõusta. Sulata pannil või ning prae viilutatud sibul ja küüslauk klaasjaks. Lisa potti tomatite juurde, maitsesta soola ja vähese suhkruga, lisa ka tšillihelbed ja tüümian. Lase supil tasasel tulel keeda umbes 45 minutit. Prae peekon pannil krõbedaks ning serveeri suppi koos peekoni ja mozzarella juustuga.

Soe salat chorizo ja ubadega

Hüvastijätt suvega

Millal sügis tuli? Üleöö ja salaja. Eile hommikul märkasin üllatusega, kui värvilised on vahtrad. Ja kuidas kaskedelt kõlinal kollaseid lehti langeb. Aeg on suvega lõplikult hüvasti jätta. Vahetada kerglaselt värvilised salatid vaheltkasuga pajaroogade ja tulise sibulasupi vastu. Teha proseccode ja valge veini asemel ruumi tummistele punaveinidele. Tee tarvis rebida kannu ingverit mee ja sidruni seltskonnas. Õhulised marjamagustoidud asendada rammusate šokolaadi-juustukookidega.

Teha vihmasel õhtul kaminasse tuli ja juua ära alles jäänud vahuvein. Ja süüa otse purgist lusikaga murakamoosi ja mõelda raba häältele ja värvidele ja sookailu uimastavale lõhnale ning kui igatsus liiga suureks läheb, siis sellele, kuidas tagasiteel auto katki läks ja kümnekilomeetrine teekond slepis kestis peaaegu terve tunni.  Vaadata tagasi suvele ja tunda rõõmu, milles on vürtsiks terake nukrust. Rohkem aga olla juba sügises ja tunda natukese ärevusega maitsestatud ootust. Ja natuke vaadata ka edasi ning peatuda mõtte juures, kuidas maitseb talvehommikuse pudru peal metsmaasikatoormoos.

Soe salat chorizo ja ubadega
(allikas: Hea toit)

6 keskmist tomatit
1 väike punane sibul
200 g chorizo vorsti
2 x 400 g purk valgeid aedube
peatäis lehtpeterselli
peotäis rukolat

Kaste:
5 sl oliiviõli
2 sl palsamiäädikat
1 tl Dijoni sinepit
1 küüslauguküüs
soola ja värskeltjahvatatud musta pipart

Tükelda tomatid, viiluta sibul ja tõsta kaussi. Kastme jaoks sega oliiviõli, palsamiäädikas ja sinep, lisa purustatud küüslauk, maitsesta soola ja pipraga. Prae chorizoviilud pannil krõbedaks, tõsta majapidamispaberile nõrguma. Vala pannile kaste ning loputatud ja nõrutatud oad, kuumuta läbi. Lisa oad tomatitele, lisa ka petersell ja rukola ning sega kergelt läbi. Aseta salatile vorstiviilud ning serveeri kohe.

Vürtsikas kurgisalat

Sel nädalal ma nüüd pisut puhkaks, kui tohib. Kutseid kohvikusse ja loomaaeda võtan siiski vastu. Valikuliselt ;). Eelmine nädal möödus jällegi toidu ja tormamise tähe all. Aega ei olnud sugugist mitte ja meeles kah ei püsinud midagi – nii et kuuldes mu auto pagasiruumist kostvaid kolakaid oleks võidud vabalt arvata, et sinna on vägivaldselt mõni kaaskodanik suletud, tegelikult oli see hoopis seal veerev kõrvits, mida mul polnud meeles maha tõsta. Õhtule ei saanud ühelgi päeval enne kella üheksat.

Välja arvatud laupäeval – see oli küll pop-up muuseumi eelõhtu,  mil isegi poole ööni küpsetamine oleks täiesti mõistetav olnud. Aga ma ületasin suisa iseennast, ma leian. Juba kella seitsmeks oli lisaks töötegemisele (laupäev, jajah, aga ega mina ei ole mingi selline inimene, kes viis päeva nädalas töötab :P) kurgisalat purkides ja purgid kastis, kohupiima-õunakook valmis, köök koristatud, kõht pastarooga täis ja veiniklaas käes.

Tegelikult oli mul lisaks koogile ja kurgisalatile plaanis pakkuda ka mustika-klimbisuppi, aga see mõte jäi sel korral teostamata. Aga eks midagi peabki järgmisteks üritusteks jääma, kõiki häid ideid ei saa ju korraga käiku lasta.

Kohupiima-õunakook saab viimase lihvi. Foto: Lenka

Päikeselisse pop-up muuseumi pühapäeva mahtus maitseid ohtralt, tempo ei olnud õnneks siiski selline nagu maikuises blogikohvikus, jätkus aega ka ringi vaatamiseks ning uudistajatega jutu puhumiseks. Tore oli! Väike pildivalik kaasblogijate kokku kogutud maitsetest (ja see on ainult osa):

Vürtsikat kurgisalatit võib täie õigusega kogutud maitsete hulka liigitada, kuna tegemist on aastate jooksul käest kätte liikunud retseptiga. Minu variant on saadud onunaise käest. Et tegu on sisuliselt ikkagi toorsalatiga, siis ta (eeldatavasti – aga ma ei ole tegelikult kestvuskatseid teinud) väga kaua ei säili. Paar nädalat külmkapis ei ole muidugi probleem, kauemaks ilmselt niikuinii ei jätku ;). Sobib nii prae kõrvale kui võileiva peale.

Vürtsikas kurgisalat

3 kg kurke
2 tervet küüslauku
4 sibulat
4-5 tilliõisikut
mustasõstralehti
1 sl soola
1 sl sinepit
1 tl jahvatatud musta pipart
3 sl äädikat
soovi korral mädarõigast

Tükelda kurk (kõvema koorega kurgid koori), lisa tükeldatud küüslauk ja sibul, hakitud tilliõisikud ja mustasõstralehed, sool, suhkur, sinep, pipar ja äädikas, soovi korral ka veidi mädarõigast, sega kõik hoolikalt segamini ning jäta 24 tunniks jahedasse kohta maitsestuma. Vahepeal võib paar korda segada. Seejärel kontrolli maitset, tõsta salat purkidesse ning hoia jahedas.

Õunapommid. Koos kutsega muuseumi

Kes meist poleks ühel või teisel viisil ja ajal midagi kogunud. Ma arvan, et suurem osa minuealisi on lapsepõlves kogunud näiteks välismaa kommipabereid – asjaolu, mis ilmsesti tänastele lastele suuresti mõistetamatuks jääb. Kleepekad ja postkaardid olid ka kindlasti üsna minev kogumisartikkel :P.

Paraku hakkavad igasugused esemed ühel hetkel ahistama, kui neid liiga palju saab, seepärast loobusin kõikvõimalike asjade kogumisest juba ammu, nüüd kogun ma ainult elamusi, hetki ja lugusid ning toiduhuvilisena loomulikult ka maitseid. Kogujad ja kollektsionäärid saavad kokku, esitlevad hingega asju ja räägivad lugusid 18.  septembril kell 12-16 Raadil pop-up muuseumis.

Eesti Rahva Muuseumi eestveetaval üritusel lööb kaasa ka seltskond tublisid toidublogijaid. Minu esitletavad maitsed on ühtpidi kogutud lapsepõlvest, teiselt poolt Eestimaa suvest – kokku saavad kurgid ja küüslauk, mustikad ja õunad – aga täpsemalt näha ja kuulda saab juba kohapeal. Maitseid, millel on oma lugu, pakuvad lisaks minule veel Ülle, Kaare, Liisi, Dagris, Liilia, Jaanika ja Signe.

Kohtumiseni pühapäeval Raadil!

Õunapommid (12 tk)

0,5 kg (pärmi)lehttainast
12 väiksemat õuna
suhkrut
kaneeli
rosinaid ja/või mandlilaaste

Koori õunad (vajadusel), eemalda südamik. Rulli lehttainas veidi õhemaks ning lõika 12 ruuduks. Tõsta iga ruudu keskele õun, täida õõnsus suhkru, kaneeli, rosinate, kuivatatud jõhvikate ja/või mandlilaastudega, raputa peale veel suhkru ja kaneeli segu. Tõsta tainanurgad keskele ning näpi korralikult kokku. Küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit. Serveeri tuhksuhkruga üle puistatult.

Pommu-kikerhernesalat

Naljakas, et mõned asjad ei muutu kunagi. Endiselt on Jupiterile lubatud palju rohkem kui härjale ja endiselt näib mulle, et vahel olen ma täiesti nähtamatu – asjaolu, millel on loomulikult ka oma plusspool :).

Täna oli üks omamoodi aastapäev – kuus aastat on möödas. Ja lihtsalt üks ilus hilissuvine päev, mida ei suutnud rikkuda isegi fakt, et suurem osa asju kiskus rappa juba hommikust alates.

Õhtu möödus uuel, veel linaõlitamisest kergelt naksuval rõdul, nägu vastu õhtupäikest, jahe valge vein klaasides, harissa-vürtsikas pommu-kikerhernesalat taldrikuil, taustaks Ketil Bjørnstad ning kaugemalt kostev muruniiduki hääl. Taevas oli selge ja sinine ning lennuki jäetud jälg kaardus küsimärgiks: kui läheks ära…?

Selliseid hetki ma armastan. Ma loodan, et see ei olnud veel lõplik hüvastijätt suvega, ent kui siiski, siis ilu oli selles omajagu. Hiljem aiast piparmünti toomas käies võtsin noore puu otsast viimase, seest klaasjaks muutunud valge klaari. Ja ritsikad siristasid ning tuhmimaks tõmbuvasse taevasse tõusis poolik kuu.

Muusika: Ketil Bjørnstad “The Anniversary”

Pommu-kikerhernesalat
(allikas: What a wonderful world)

2 väiksemat pommut
1 terve küüslauk
1-2 sl harissapastat
1 sl oliiviõli
400 g purk kikerherneid
1 punane sibul
250 g halloumi juustu
poole sidruni koor ja mahl
1 sl oliiviõli
1 sl rapsiõli
soola ja musta pipart
peotäis rukolat
peotäis värsket koriandrit

Lõika pommu viiludeks ja viilud omakorda pooleks, pane pommuviilud ja küüslauguküüned ahjuvormi, lisa harissa ja oliiviõli ning sega läbi. Küpseta 190-kraadises ahjus 25 minutit. 10 minutit enne küpsetamise lõppu lisa kurnatud ja külma veega loputatud kikerherned.
Viiluta sibul, vala peale keev vesi ning lase 5 minutit seista, kurna ning loputa külma veega.
Kuumuta pannil õli ning prae selles halloumi juustu viilud mõlemalt poolt kuldseks.
Kastme jaoks sega oliiviõli, rapsiõli, sidrunimahl ja -koor, maitsesta soola ja musta pipraga.
Tõsta küpsenud köögiviljad salatikaussi, lisa sibul ja väiksemaks murtud juustuviilud, vala peale kaste ning sega kergelt läbi. Lisa juurde rukola ja koriander ning serveeri kohe.