Sefiirikorvikesed

Ma unustasin.

Varuda pööningule suve lõhna. Sellepärast ärge tulge minult talvel küsima. Mul ei ole.

Ma korjasin metsmaasikaid. Vaarikaid ja musti sõstraid. Murakaid. Kogusin moosipurgid keldrisse ja karbid sügavkülma. Ma pildistasin vikerkaari. Heinapalle. Helesiniseid kiile ja rohelisi konni vesiroosilehel. Ja rabade vaikust ja udu ja peegeldusi veel. Öeldud sõnad ja kirjutatud sõnad ja ütlemata jäänud sõnad ja saatmata jäänud sõnumidki on omal moel tallele pandud.

Aga kuidas ma võisin unustada suve lõhna?

Kui teil on ehk üle, siis palun tooge mulle natuke. Suve lõhna. Mis sellest, et mina ei ole see naine ühes väikses Eesti linnas, kes Komsomoli alleel Rõngu poolt tulles pahemat kätt kõige siinpoolsema majakese pööningul hoiab talvel ka suve lõhna.

Muusika: Noor Eesti “Ühes väikses Eesti linnas”

Sefiirikorvikesed (u 12 tk)
(abiks oli Aniitram)

Tainas:
200 g jahu
100 g võid
1 sl suhkrut
2-3 sl külma vett

Sefiir:
3 munavalget
300 g suhkrut
0,5 dl vett
2 sl sidrunimahla

Täidiseks:
1 dl pohlamoosi

Sega jahu ja suhkur, lisa kuubikuteks lõigatud külm või, haki noaga ühtlaseks puruks, lisa külm vesi ning seda kiiresti tainaks. Vormi tainas palliks ja pane pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas lahti, lõika kettad ning suru vormidesse. Kindluse mõttes võid ääred fooliumiga toestada. Küpseta 225-kraadises ahjus u 10-12 minutit ning lase jahtuda. (Korvikesed võib valmis teha eelmisel päeval.)
Pane suhkur, vesi ja sidrunimahl potti ja keeda madalal kuumusel paksuks siirupiks (pehme kuulikese staadium ehk 118 kraadi, kui on olemas suhkrutermomeeter). Vahusta munavalged tugevaks vahuks, edasi vahustades nirista kuum siirup vahu hulka. Vahu jahutamiseks jätka vahustamist veel umbes 10 minutit.
Täida jahtunud korvikesed pohlamoosiga ning pritsi tordipritsiga või tõsta lusikaga sefiir peale.

Lõuna-Eesti maitsed Tallinnas

9. novembril seatakse Tallinnas Olümpia hotelli restoranis Senso pidulikuks õhtusöögiks lauale Lõuna-Eesti väiketootjate toorainest valmistatud road, autoriteks Dorpati, Creppi, Vilde, Truffe’i ja Werneri peakokad, kellest igaüks oma loomingut ka ise külalistele tutvustab.

Tartu toidublogijatel oli sel nädalal võimalus esimesena aimu saada, millised on Tartu peakokkade nägemuses Lõuna-Eesti maitsed ja nendest moodustatud kooskõlad.

Millele te mõtlete, kuuldes sõnapaari ‘maitsev Lõuna-Eesti’? Mina ei mõelnudki, aega ei olnud ja mõtteid ka ei olnud ning just nii, igasugustest ootustest vabana, oligi seda tõepoolest rikkalike maitsekombinatsioonidega õhtusööki kõige parem nautida. Pildistamise seisukohalt oli see õhtu küll korralik väljakutse (loe: paras piin), sest niisugustes valgus-(e siis pimedus-)tingimustes ilma ühegi abivahendita (mille puudumises kedagi peale iseenda süüdistada ei saa, nii palju oidu oleks võinud ikka peas olla, et statiiv kaasa võtta) ei ole mul siiani toitu pildistada tulnud :P.

Carpaccio Lõuna-Eesti moodi: ürdisoola veisevälisfilee torbikkukeseene ja Forte juustu julienne, sõstra-palsamiäädikakastme ja sinepi-tillikastmega (Ahto Kikas, restoran Dorpat)

Mee ja musta leiva koorikuga ahvenafilee herne-kartulipüree, sügisese aedviljasalsa ja tilliõliga (Priit Palk, kohvik Crepp)

Tummine suitsutatud lambalihasupp (Joel Ostrat & Jorma Riivald, Cafe Truffe)

Röstitud vutt magusa kartuli, vutimuna brioche'i, tüümianikastme ja metsasaadustega (jõhvikad, mandlid, kadakamarjad, võrsed ja marineeritud kurgid) (Nico Lontras, Eduard Vilde Lokaal)

Sügisõuna ja Lõuna-Eesti kitsejuustu küpsetis astelpaju-vaniljekreemiga (Õie Pritson & Joel Ostrat, kohvik Werner)

Erinevate käikude vahele serveeriti kõrvitsa-tomatisorbetti ja astelpaju-Vana Tallinna sorbetti

Kõik road olid tõepoolest maitsvad, minu jaoks suurimateks üllatajateks olid Joel Ostrati ja Jorma Riivaldi tummine ja toitev suitsutatud lambaliha supp kruupidega ning Nico Lontrase rikkalike, kuid üllatavalt hästi tasakaalus maitsetega röstitud vutt (kuusevõrsesiirupist rääkimata ;)).

Mis muud, kui et huvilistel tasub Sensos kohal olla 9. novembril kell 19.

Marineeritud porgand

Lugesin töökuulutust. Ühte Eesti kõrgkooli otsiti ühe osakonna juhatajat. Nõudmised kandidaadile olid tavapäraselt röögatud. Omalt poolt pakuti vastu 35-päevast puhkust, huvitavaid kolleege (mida iganes see siis ka ei tähendaks) ja vajaminevaid töövahendeid (sic!). Fantastika. Ei peagi oma paber ja pastakas kaasas olema! Ma olen suisa lummatud.

Teine mõte tänasel päeval (tervelt kaks mõtet ühe päeva jooksul, see lõhnab ülemõtlemise järele või mis) –

toidufanaatikul on ikka rohkesti võimalusi valesti mõistetud saada. Kui ma seisan kell 17.30 hiigelpikas kassajärjekorras, korvis pudel viina, siis mitte sellepärast, et tööpäev oli nii vastik (mida ta muidugi v õ i s ka olla), et tahaks suurest masendusest viina jooma hakata, vaid sellepärast, et just nüüd ja täna on vaja ammu plaanitud vanilliekstrakt laagerduma panna. Ja kui ma torman õhtul kell 21.45 poe poole (dressides, hea veel, et sussid oli meeles jalast võtta), siis mitte sellepärast, et veerand tunni pärast enam veini osta ei saa, vaid sellepärast, et mul on vaja porgandi marineerimiseks veiniäädikat.

Pikemaks säilitamiseks see saadus ei sobi, aga muidu on tegemist mõnusa vürtsikas-magusa suutäiega.

Marineeritud porgand
(allikas: Kodukirja lisa Aed, sügis 2011)

700 g porgandit
4 nelgitera
jupp kaneelikoort
2 dl pruuni suhkrut
2 dl valge veini äädikat
2 dl vett
1,5 sl sinepiseemneid
soola

Koori porgandid, lõika kangideks ja blanšeeri keevas vees 3-4 minutit. Nõruta. Sega marinaadiained, kuumuta keemiseni ning keeda mõõdukal kuumusel 10 minutit. Vala kuum marinaad porganditele ja lase jahtuda. Kata kaanega ja hoia üleöö külmkapis.

Õuna-martsipanikook

Mul on miskipärast tunne, et mingil õnnetul kombel on see blogi siin jõudnud teatavas mõttes kliinilise surma staadiumisse. Aga loodetavasti annavad elustamisvõtted siiski tulemusi. K u i sel mõtet on. Kuniks ma nimetet küsimuste üle juurdlen, kostitage ennast õunakoogiga.

Õuna-martsipanikook
(allikas: Anu :))

0,5 kg (pärmi)lehttainast
600 g õunu
150 g martsipani
50 g võid
(1 sl suhkrut)
2 tl kaneeli

Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks, tee servadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (ära tainast põhjani läbi lõika). Kata tainas riivitud või peeneks tükeldatud martsipaniga (riivimine edeneb paremini, kui martsipani enne sügavkülmas hoida), lao peale puhastatud (vajadusel ka kooritud) ja viilutatud või tükeldatud õunad. Sulata või, sega juurde kaneel ning soovi korral suhkur, nirista segu õuntele ning küpseta kooki 200-kraadises ahjus 25-30 minutit. Serveeri leigelt või jahtunult, soovi korral vanillijäätise, vahukoore või vanillikastmega.

Tomati tarte tatin

Mis ta nüüd teeb? Vahib seenega tött! Foto: Lenka

Iga kord tundub see võimatuna, aga tegelikult on peaaegu alati nii, et kui oled omadega kaotsi läinud, hiilib elu mõne aja pärast tagasi ja tuletab meelde, et kuule, ilusat on piisavalt. Lõppude lõpuks oleme ju alati osanud enda üle naerda, mis siis et see vahepeal meelest ununenud oli. Tervistav on aeg-ajalt visata nalja peaaegu kõige üle ja mitte jätta pooleldi pühagi puutumata. Eelmine nädalalõpp – rabaretk vol. 3, puškinlik kuldne sügis, praktiliselt piiramatus koguses õuna-martsipanikooki (sellest ehk edaspidi eraldi ;)) ja hetked, mis jäävad, ja inimesed, kes o n, mitte ei jaota paremale ja vasakule lubadusi, mida nad ei kavatsegi pidada. Hääd sõbrad, ilus oli jälle! Sellepärast on väga oluline, et meie kollektiiv jääks monoliitseks ka edaspidi :).

Tomati tarte tatin
(allikas: Puhas rõõm)

300 g kirsstomateid
peotäis värsket tüümiani
2 sl palsamiäädikat
300 g lehttainast
30 g parmesani juustu

Kata võiga määritud (24 cm läbimõõduga) pirukavormi põhi tervete kirsstomatitega. Lisa tüümianilehed, nirista üle palsamiäädikaga ning puista peale pool riivitud parmesanist. Rulli lehttainas õhemaks ning lõika terava noaga pirukavormist veidi suurem ketas. Kata tomatid tainaga, suru tainaservad vastu vormi külgi ja põhja. Raputa peale teine pool parmesanist. Küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit. Kummuta vormist serveerimisalusele ning kaunista tüümianiga.