Porgandi-vaarikarull

Võtame porgandi. Pool kilo. Puhastame ja riivime ära ja paneme koogitainasse. Pärast küpsetamist lisame täidise ja keerame koogi rulli. Lisaks rullile võtame kaasa muud söödavat ja joodavat, villased sokid, säraküünlad, muusika ja head sõbrad, pakime selle kõik oma tublisse VW-sse ja sõidame ära. Vana-aasta viimaseks ööks.

Kalendrist rebime viimase lehe ning enne, kui selle abil süttib ahjus tuli, vaatame tagasi. Ainult korraks.

Missugune oli lõppev aasta teie jaoks?

Minu 2011. aasta oli valus. Kohati väga valus. Liiga palju kordi pidin endalt küsima, kust kohast läheb piir. Liiga palju asju jooksis korraga kokku. Lõpuks ma väsisin ning surin. Vaimselt ja emotsionaalselt.

Ent samavõrra oli see aasta ilus. Lugematu arv kordi küsisin endalt, mida head ma siiski kunagi teinud olen, et väärida oma sõpru. Sain teada, kui kaunis on tõeliselt tugevate inimeste julgus olla õrn. Head toitu ja head äraolemist oli rohkem kui kunagi varem.

Aga sel moel – valusa ja ilusana – oli see aasta elus. Valu kaudu vormusid lõpuks lihtsad vastused keerulistele küsimustele. Ilu õpetas mõistma, et tegelikult olen rikas kui kröösus. Lõpuks suutsin, tahtsin ja julgesin ma jälle. Paljutki õppisin lihtsalt naljaks pöörama, ehkki oma loomusega päriselt vastuollu minna ei saa, mõnd pidepunkti on mul ikkagi vaja ja kõik ei muutu kunagi mu jaoks mänguks.

Ülejäänu? Well, maybe next year… 🙂

Lõpulauluks jäägu Tõnis Mägi “Aeg on lahkuda”. Vana ja uus. Lahkumine ja kohtumine. Üheta ei saaks olla teist.

Ma soovin teile kõigile elusat uut aastat!

Porgandi-vaarikarull
(allikas: Maitse asi)

Tainas:
500 g porgandit
180 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 muna
25 g õli
120 g jahu

Puisteks:
50 g kookoshelbeid

Täidis:
4 dl vahukoort
100 g suhkrut
250 g (külmutatud) vaarikaid
2 sl želatiinipulbrit
100 ml vett või mahla

Taina jaoks klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa õli, jahu ja riivitud porgand, sega ühtlaseks ning laota tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Võta plaat ahjust välja, raputa peale kookoshelbed, vajuta käega kinni ja lase tainaplaadil jahtuda. Seejärel keera kook puhtale küpsetuspaberilehele nii, et kookoshelvestega kaetud pool jääb allapoole.
Paisuta želatiini vees või mahlas umbes 10 minutit, sulata veevannil ja lase jahtuda. Vahusta vahukoor suhkruga ning lisa vahustamist jätkates leige želatiinisegu ja vaarikad (külmutatud vaarikad sulatamata). Laota segu ühtlaselt koogile, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ning jäta vähemalt neljaks tunniks külmkappi, liitekoht allpool.

Mooni-martsipaniküpsised

Sööme silmadega perenaise Dagrise eestvedamisel toimus esimest korda Eestis toidublogijate küpsisevahetus, mis USA-st pärit ja sealkandis kuuldavasti menukas ettevõtmine.

Minu esialgne plaan nägi ette kõigile kolmele adressaadile erinevate küpsiste saatmist, aga üpris kiiresti sai selgeks vajadus oma ajalisi võimalusi mitte üle hinnata. Sestap läksid minu poolt Elisale, Keiule ja Mariale teele mooni-martsipaniküpsised. Minuni on aga jõudnud  Jaanika, Kairi ja Laura küpsised, kõik olid väga maitsvad.

Muusika: Sting “Fragile”

Martsipani-mooniküpsised (ca 24 tk)

Tainas:
150 g võid
130 g suhkrut
1 muna
1 tl vanillisuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
250 g nisujahu
1 sl rummi

Täidis:
150 g mooniseemneid
1,25 dl piima
50 g suhkrut
poole sidruni riivitud koor
2 sl rummi
100 g martsipani

Täidise jaoks kuumuta piim ja suhkur keemiseni, lisa jahvatatud (kohviveskis või minilõikuris) mooniseemned ja riivitud sidrunikoor, sega läbi, lase veidi jahtuda, lisa rumm ja peene riiviga riivitud martsipan (hoia enne sügavkülmas, siis on lihtsam riivida).
Taina jaoks vahusta või suhkruga, lisa edasi vahustades muna ja rumm ning eelnevalt omavahel seagtud jahu, küpsetuspulber ja vanillisuhkur. Sega ühtlaseks tainaks ning rulli kahe küpsetuspaberilehe vahel lahti. Lahti rullitud tainas tõsta veerand tunniks külmkappi tahenema, määri siis ühtlaselt peale moonitäidis, keera tihedalt rulli ja pane pooleks tunniks külmkappi. Lõika rull terava noaga (võimalikult saagides, mitte vajutades) 7-8 mm paksusteks viiludeks, aseta viilud, vahele veidi kerkimisruumi jättes, küpsetuspaberiga kaetud plaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit.

Hapukapsa-šokolaadikook

Ei ole mitte mingisugust jõulutunnet. Ja ei tulegi. Vist. Kas peakski? Lume puudumine sobib mulle suurepäraselt, seda ei saa t u n d e puudumises küll süüdistada. Ehkki aknast oli seda isegi omamoodi kena kaeda, kui vahepeal miskit sadas – ja kohvikruus oli käes ja Nat King Cole laulis “For All We Know” (mis ei ole küll jõululaul, aga kõlab, nagu võiks olla). Valge kassi ning bajaaniga kohalik soomlane Timo Ilmari mängis eile Küüni tänaval  “Aisakella”, milles oli kah teatavat stiili, kuigi nimetet teost kuuldes haarab mind tavaliselt soov kandideerida majakavahiks, mida üksikumale saarele, seda parem.

Täna hommikul arutlesin pärast äratuskella helisemist umbes 10 minutit, kas võiks leiduda mingi võimalus kõike ignoreerida ja edasi magada. Nii umbes laupäeva pärastlõunani. Ja seejärel minna Antoniuse õue uisutama ja pärast hõõgveini jooma. Jõudsin muidugi järeldusele, et sellist võimalust ei leidu :(.

Aga uisutama ja hõõgveini jooma ikkagist. Ühel päeval. Tahab keegi kampa lüüa? Ma olen põhimõtteliselt valmis isegi jõulutunde tekkimisega riskima :P.

Piparkookidest ei taha ma küll midagi kuulda ja tühja sest verivorstist või hapukapsast. Tolle viimase võib hoopis šokolaadikoogi sisse suunata, nagu juuresolevalt pildilt näha. Kook püsib kolm päeva muutumatult mahlane, aga ma garanteerin, et keegi ei hakka selles hapukapsast kahtlustama.

Muusika: Karl Jenkins “Cân yr Alltud (The Exile Song)”

Hapukapsa-šokolaadikook
(allikas: Nami-nami)

125 g hapukapsast
70 g kakaopulbrit
300 g nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat
0,25 tl soola
150 g võid
250 g suhkrut
3 muna
1 tl vanilliekstrakti
2,5 dl piima

Glasuur:
100 g tumedat 70% šokolaadi
50 g võid

Suru hapukapsas kuivemaks ja haki terava noaga peeneks. Sõelu kakaopulber, jahu, küpsetuspulber, sooda ja sool kaussi. Hõõru või suhkruga heledaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad ja vanilliekstrakt. Lisa kolmandik kuivainesegust või-munasegule, siis lisa pool piimast ja sega läbi. Seejärel lisa taas kolmandik kuivainesegust, ülejäänud piim, sega. Lõpuks sega juurde allesjäänud kuivainesegu ning hakitud hapukapsas.

Vala tainas võitatud ümmargusse keeksivormi ning küpseta 160-kraadises ahjus umbes 45 minutit, kuni keskele torgatud puutikk kuivaks jääb. Lase koogil vormis täielikult jahtuda, siis kummuta serveerimisalusele.

Glasuuri tegemiseks sulata väikeses potis või ja šokolaad, sega ühtlaseks. Lase veidi jahtuda, siis tõsta lusika abil koogile, lastes glasuuril mööda koogi külge maha valguda.

Bubert ja kingitus lugejatele

Kellele ei meeldiks kingitused. Ma mõtlen siin päris kingitusi, südamest mõelduid ja südamega tehtuid, mitte neid ah-saaks-kaelast-ära-tüüpi viimase hetke oste, mille kõige koledamad ja kurvemad esindajad on kaubanduskeskustes virnades seisvad valmis kinkepakid. Seda teist tüüpi ma ise ei harrasta, nii et seda ei maksa isiklikult võtta, kui ma sünnipäevaks või jõuludeks üldse kingitust ei tee. Ei olnud järelikult õiget t u n n e t. See-eest võin ma vabalt midagi valmis teha ja kinkida täiesti suvalisel ajal ilma nähtava põhjuseta, just siis, just selle asja, just sellele inimesele. Purgi moosi. Kõrvarõngad. CD-plaadi. Villased sokid. Seebi. Salli. Ja nii edasi. Jättes siinkohal üldse rääkimata sellest, et kõige kallimad kingitused ei ole asjad. Kõige kallim kingitus on aeg. Ja elamused. Ja muidugi kõik, mille saab üheskoos ära süüa ja/või juua, on eriti tore.

Kingitust teha on isegi natuke veel parem kui saada. Kõigile blogi lugejatele ma kooki pakkuda siiski ei saa, aga nimelt nüüd tekkis ikkagi tahtmine anda üle üks jõulueelne kingitus. Tänuks läbi astumise ja kaasa elamise eest.

Nädala pärast saab üks blogi lugeja endale minu enese kujundatud Toidutegu 2012. aasta köögikalendri, mis on üsna unikaalne väljaanne, sest seda on üldse olemas ainult 5 eksemplari ;).

Enamikul blogi lugejatest ei ole minu jaoks nime ega nägu. Mind te kõik pisut tunnete, mina teid enamasti mitte, seepärast palun kingisoovijail selle postituse kommentaarides veidi paljastada, kes te olete, kirjutada, miks te siin olete ja muidugi võib kirja panna muidki väljendamist vajavaid mõtteid toidust, elust ja inimestest.  Loen hea meelega. Ja veel – kuna toidublogindus on valdavalt üsnagi feminiinne, siis huvitab mind veel, kas siin mõni meeslugeja ka käib ja seda tunnistada söandab :).

See oli nüüd pearoog. Modernsel kujul. Desserdiks aga pakun igihaljast klassikat talupiimast ja õnnelikest munadest :).

Bubert

0,75 l piima
0,75 dl mannat
4 muna
4 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut

Kuumuta piim keemiseni, nõrista sisse manna ja keeda pehmeks. Vahusta munakollased suhkruga, sega vähese keeva pudruga ning kalla siis potti. Kuumuta segades, kuni segu pakseneb, ära lase keema. Vahusta munavalged tugevaks vahuks, tõsta pott tulelt, sega munavalged ülejäänud seguga ning kuumuta veel hetkeks läbi. Serveeri jahtunult kisselliga.

Kreveti-tšillikastmes pasta

Sanatoorium, see on baar, muusika etc, teate küll ;). Meri. Supelsaksad. Lõpmata liigirikas issanda loomaaed ja nii mõnedki rohkem ja vähem kulinaarsed kogemused, sealhulgas öösel kell pool kaks burksiputkast pelmeenide ostmine – tegevus, mida pärast tudengiaja lõppemist ei mäleta end harrastanud olevat. Öölokaal, mida arvasime meile lubatud retrostiiliga meiesugustele eakamatele inimestele sobivat ja ehk sarnanevat omaaegsetele Zoja Puhuri pidudele ja mis tegelikkuses osutus, ütleme et… huvitavaks :D.

Äraütlemata tore nädalalõpp oli :).

Hambad teritasin kah juba ära, et hammustada, aga paar päeva hiljem reaalsusesse tagasi tulnuna avastasin, et ma ei viitsi ega tahagi enam tuuleveskitega võidelda. Sest ma tunnen tegelt lootusetu juhtumi ära küll, kui mulle seda piisavalt kaua piisavalt lähedalt näidatakse. Kuni selgus, et hoolimata oma arvamusest, et mind enam üleüldse mitte miski üllatada ei suuda, paneb reaalsus kujutlusvõimele ikka pika puuga. Selle peale jäi päeva lõpuks vaid üle oma kondid kööki koristada ja üritada mõnuslihtsa pastaroa saatel oma maailmapilt jälle loodi seada.

Homme lähen lasen juuksed roosaks värvida! Kompenseerimaks roosasid prille, mis juba ammu katki läksid.

Kreveti-tšillikastmes pasta (kahele)

250 g linguine‘t või spagette
1 küüslauguküüs
1 punane tšillikaun
1 sl oliiviõli
400 g purk purustatud tomatit
0,75 dl kohvikoort
soola ja musta pipart
200 g krevette

Kuumuta pannil õli, prae selles hakitud küüslauku ja tšillit minut aega, vala juurde purustatud tomat. Maitsesta soola ja pipraga, lase madalal kuumusel 10 minutit podiseda ning lisa siis koor ja krevetid. Kuumuta korraks läbi ja tõsta tulelt.
Keeda pasta soolaga maitsestatud vees pehmeks. Kurna, vala peale krevetikaste ning kuumuta korraks läbi. Serveeri koos parmesanilaastudega.