Monthly Archives: aprill 2012

Tuunikalapirukas

Aeg-ajalt pean ma minema ära. Üksi. Kuulama vaikust muusika asemel. Võtma fotoaparaadi ja kõndima metsa. Näiteks roomama sarapuupõõsaste all ja pildistama sinililli, seadma oma sammud võssa ja rappa ja lombi äärde ja päikese poole, ümberringi sumin, laul ja krooksumine. Istuma kännul ja hiljem saunatrepil, kuulates õhtu lähenedes üha kõlavamaks muutuvat peoleo vilistamist ning füüsiliselt tundes, kuidas seni kaootiliselt sebinud mõtted ennast kuulekalt loogilisse järjekorda rivistavad. Aga ma ei räägi praegu, millest ma tol pühapäeval mõtlesin. Sõnad, ainult sõnad. Üha enam hakkab mulle tunduma, et tegelikult on üleüldse ainult väga vähesed asjad väärt, et neist rääkida.

Muusika: kenal kevadel hoopis talvine ja mõtlik, Sting “You Only Cross My Mind in Winter”. Sõnad – Sting, muusika – saraband J. S. Bachi tšellosüidist nr. 6, mida tšellist Mstislav Rostropovitš on nimetanud sümfooniaks soolotšellole.

Tuunikalapirukas
(veidi mugandatud: Nami-nami)

750 g lehttainast
2 sibulat
2 väikest paprikat
praadimiseks õli
75 g päikesekuivatatud tomateid õlis
100 g mozzarella juustu
2 karpi tuunikala vees
200 g fetajuustu

Koori ja haki sibul, tükelda paprika ning kuumuta õlis, kuni sibul muutub klaasjaks.
Laota lehttainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, tee tainaservadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota tainale riivitud mozzarella juust, kata paprika-sibulaseguga, lisa õlist nõrutatud ja tükeldatud päikesekuivatatud tomatid, tuunikala ja murendatud fetajuust. Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 25 minutit.

Advertisements

Soe tatrasalat ahjupaprikaga

Asi on halb.

Minust on saanud truudusemurdja.

Ma nimelt ei pidanud midagi niisugust üleüldse võimalikuks –  jätan koogi külmkappi ja ise hiilin salakohtingule pardikoibade või aeglaselt küpsetatud seapraega, ahjupaprika või läätsepasteediga. Mina, kel polnud mingi probleem kolm korda päevas kooki süüa!

Ühel heal päeval leidsin oma külmkapist toorjuustu, mis noris ära kasutamist (iseendast on see juba ohu märk – avastada kapis seismas toorjuust, mida polegi enne säilivustähtaja saabumist koogiks tehtud – ennekuulmatu, ja ainult ajapuudust selles küll süüdistada ei saa). Šokolaadi oli kah kokku tassitud, nii et formuleerus idee teha toorjuustutrühvleid. Sa pagan, kus see oli alles tüütu ettevõtmine ja šokolaadilõhn ei mõjunud sugugi ahvatlevalt, täiesti vastupidi. Kõige lõpuks avastasin end hoopistükkis mõttelt, et miks keegi peaks ü l d s e tahtma trühvleid või  šokolaadi süüa, söögu parem heeringat.

Siis hakkas meenuma, kuidas ma juba mõnda aega suhtusin lõunastesse kohvi- ja koogiettepanekutesse tõsisema entusiasmita, esimese asjana salatitest või suppidest rääkima hakkasin ning Werneri koogileti juurest külg ees minema nihkusin.

Mis toimub?!

Muusika: Astor Piazzolla “Oblivion”

Soe tatrasalat ahjupaprikaga
(idee: Kodu ja Aed, märts 2012)

2 dl tatart
4 dl vett
3 erivärvilist paprikat
1 punane tšillikaun
oliiviõli
soola ja pipart
värsket tüümiani

Kaste:
3 sl oliiviõli
1 sl palsamiäädikat
1 sl vahtrasiirupit
soola ja pipart

Vala tatrale peale kuum vesi ja jäta üleöö seisma. Sega kastmeks oliiviõli, palsamiäädikas ja vahtrasiirup, maitsesta soola ja piparaga. Puhasta ja tükelda paprikad ja tšilli, lisa oliiviõli, soola ja pipart, hakitud tüümiani, sega läbi, vala ahjuplaadile ja küpseta 220-kraadises ahjus umbes 15 minutit, kuni paprika on pehme ja pisut pruunistunud. Viis minutit enne küpsetamise lõppu vala ka tatar (vajadusel kurna liigsest veest) plaadile. Küpseta veel viis minutit, vala kaussi ja sega kastmega läbi.

Sõrnikud

Üldlevinud arvamuse kohaselt jagunevad inimesed laias laastus kaheks – hommiku- ja õhtuinimesteks.

Hommikuinimene mina ilmselgelt ei ole. Aastad ja kohusetunde riismed on muidugimõista enamiku teravaid servi ümaramaks lihvinud, nii et ma suudan üles ärgata ja enam-vähem sotsiaalselt viisakaks peetaval kellaajal tööle jõuda küll. Ainult lähetused on kurjast, siis peab suure tõenäosusega ikka mingil täiesti ebainimlikul ajal ärkama. Tõusmine ja silmapilkne säramine on kümnel juhul kümnest välistatud niikuinii. Kui mõni hullumeelselt reibas kaaskodanik varahommikul hirmuäratavalt suhtlemisaltilt sisse sõidab, ilma et laseks mul korralikult üles ärgata, ilmuvad hoobilt lagedale kõik  misantroopilised jooned (mida ma muidu varjan (kandlemängu taha peamiselt)). Aga kui ma saan rahus oma harjutused ära teha, kallata sisse kopatäie kohvi (kanget, suhkruta, aga rohke koorega), süüa (palju) ja ajalehe läbi vaadata, siis ma olen esiteks suuteline diskussiooniks ja teiseks võib vabalt juhtuda, et pean ülejäänud osa päevast ennast täiesti talutavalt üleval.

Ja kui veel nii hästi läheb, et kohvi kõrvale omletti, pannkooke või hoopistükkis sõrnikuid saab. .. 😉

Muusika: The Fine Arts Showcase “Chemical Girl”

Sõrnikud

500 g kohupiima
2 munakollast
60-90 g jahu + vormimiseks
2-3 sl suhkrut
veidi soola
praadimiseks õli ja võid

Sega kohupiim, lahti klopitud munakollased, sool, suhkur ja jahu ühtlaseks (jahu kogus sõltub sellest, kui kuiv on kohupiim). Pane segu pooleks tunniks külmkappi. Seejärel võta lusikaga tainast ja vormi jahuste käte vahel kookideks. Prae õli ja või segus mõlemalt poolt kuldseks. Serveeri soojalt, soovi korral hapukoorega.

Juurviljakrõpsud

Õige pea (kohe, kui äsja saabunud talv jälle läbi saab…) on kätte jõudmas mu lemmikaeg aastast. Ma armastan aprilliõhtute lõhna, kui hämaruse lähenedes muutub õhk läbipaistvaks, aga ometi käega katsutavaks ja maailm taandub peaaegu kahemõõtmeliseks. Taevas on niisugust erilist sinist tooni, nagu ta on ainult aprillikuus ning maailm hoiab hinge kinni. Ootuses.

Ja hingata on hea ning kerges õhus muutub meelgi kuidagi kergeks, nagu oleks kõik lahtised otsad korraga kokku sõlmitud ja justkui oleks kassikuldki ikkagi kuld.

Need õhtud on loodud jalutamiseks ning kui kurvad või kummalised mõtted parajasti ka poleks, on ootamatult lihtne leida end tõdemuselt: elada siiski on ilus.

Muusika: Rein Rannap “Luuletus”

Juurviljakrõpsude mõttele tulin täiesti juhuslikult ning mõningase katsetamise järel jõudsin rahuldava lõpptulemuseni. Lõigud peaksid olema võimalikult ühepaksused ja -suurused ning kindlasti plaadile laotatud ühe kihina, vastasel juhul jääb osa nätskeks ja osa kipub kõrbema. Kuna nt peet küpseb kauem kui porgand või bataat, võib osutuda heaks mõtteks eri juurviljade eraldi küpsetamine.

Mõnevõrra lihtsam võimalus oleks juurviljalõikude küpsetamine õlis, sel juhul pole neid muidugi eelnevalt vaja õliga segada, aga kindlasti tuleks siis ette võtta köögipaberiga kuivatamine (see tuleb muidugi kasuks ka ahjus küpsetamise puhul, sest mida vähem niiskust, seda kiiremini saab krõbedama tulemuse).

Juurviljakrõpsud

meelepäraseid juurvilju (porgandit, peeti, bataati, pastinaaki, juursellerit, redist, kaalikat)
oliiviõli
soola, pipart
soovi korral erinevaid ürte

Koori juurviljad ja lõika õhukesteks viiludeks (u 1 mm või vähem) – koorimisnoa, köögimandoliini või köögikombaini viilutusteraga (või piisava osavuse korral lihtsalt terava kööginoaga). Vajadusel kuivata viilud köögipaberiga, seejärel sega kausis oliiviõli, soola, pipra ja soovi korral ürtidega korralikult läbi ning laota ühe kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 30 minutit, kuni juurviljad on krõbedad (täpne aeg sõltub viilude paksusest, kontrolli vahepeal, kas on vaja kauem küpsetada või varem ahjust välja võtta), poole küpsemisaja järel keera viiludel teine külg (ahjuukse avamine vahepeal täidab ka liigse auru eemaldamise eesmärki.