Toidutegu sai neljaseks

Neli aastat olen seda nimetanud toidublogiks. Viienda aasta künnisel on vist aeg öelda, et seda ta tegelikult ei ole. Igasugused žanripiirid hakkavad ühel hetkel ahistavana tunduma, sellepärast ütleme edaspidi, et see on lihtsalt gastronoomilise kallakuga virtuaalne peegeldus ühe elu kildudest.

Aitäh, et olete mul juba neli aastat külas käinud! Ilma lugejateta poleks Toidutegu, vähemalt mitte sellisel kujul.

Statistikat täna ei tee, juttu ka ei räägi, näitan hoopis osa oma köögilemmikutest, maitseid, lõhnu ja värve – ikka neid lihtsaid asju, millele on ka niisama tore mõelda.

Suhkruta, aga rohke koorega. Mitte et kohvita ei saaks, olulisem on rituaal ise, rahulik pooltund ärkamise ja kohustuste vahel.

Küpsed, lõhnavad, päikest täis tomatid. Südasuve kvintessents.

See õige ja aromaatne ja soovitatavalt ise tehtud ikka. Mina eelistan suhkru ja vanillikauna kohviveskis ära jahvatada, aga võib ka lihtsalt vanillikauna suhkru sees hoida.

Liiga lihtne? Võib-olla. Aga ma armastan värskelt jahvatatud musta pipra lõhna ja maitset. Just see on põhi, millele paljudes soolastes toitudes toetub kõik muu.

Mustikamets ja mustikasupp ja mustika-metsmaasikamoos ja mustikatest värvitud sõrmed ja tunne, et just need on asjad, mis loevad.

Piisavalt tavaline. Piisavalt eriline. Passib kookidesse, pudru ja saia peale, aga kõige parem on süüa lusikaga otse purgist ning silmi sulgedes on hõlbus tunda päikest oma näol ning sookailu lõhna ninas.

See on klišee, aga ikkagi peidab basiiliku lõhn endas aimust sumedast õhtust, päikesesoojadest kividest, kaugest muusikast, heast toidust ja veel paremast seltskonnast.

“Soolata, pipardada ja vürtsitada tuleb korralikult, siis on ta hea.” – Majasokk. Kes on tuttav minu suppide ja pajaroogadega, teab, et need kipuvad olema tuleneelajale sobilikud. Aga mulle meeldib nii.

Esimene, pikisilmi oodatu, mis toob endaga tõelise kevade ja ööbikud ja kirsipuude õitsemise ja teadmise, kui üürike see kõik on.

Ja lõpuks – vahuvein. Kui on midagi tähistada ja siis ka, kui ei ole. Täna võib tähistada küll. Blogi lugejate terviseks!

Seljanka

Sellepärast otsustasime midagi ette võtta.

Oli üks tormine laupäev. Viis istutajat. Kaks istutustoru. Kaks tuhat kuuseistikut. Üks hektar lageraielanki.

Seltskond kõikse targemaid, kes teavad kõigest kõike ja kelle puhul on täiesti aktsepteeritav teatada keset koogisöömist surmtõsise näoga: sellel koogil ei ole mitte mingit maitset 😉.

Ja menüü, mis püsis iga päev kõigil toidukordadel üpris muutumatuna 🙂 – nimelt seljanka (mis maitses kõige paremini loomulikult keset lanki otse lõkkelt tulnuna), heeringa-võileivatort, šokolaadikook ja rabarberi-kohupiimakook.

Ning hoolimata tormituulest ja sellest, et mu kaks päeva tagasi (ilmselt koos suurema osaga tarkusest :P) eemaldatud tarkusehammas oma puudumist kogu aeg meelde tuletas, sai taas kinnitust tõsiasi, kui vähe on tegelikult tõeliselt olulist.

Viimasel ajal on olnud palju, mille üle mõelda. Kujutlusvõime tõstis järjekordselt käed ja kapituleerus reaalsuse ees. Ja ma olen endiselt suuteline imestama. Elu on ikka hämmastav!

Muusika: Arvo Pärt “Spiegel im Spiegel”

Seljanka
(allikas: S. Masso “Rahvaste toite”)

2 l lihapuljongit
100 g keedetud veiseliha
150 g keedetud sealiha
100 g sinki
100 g viinereid
2 sibulat
2 hapukurki
2 sl kappareid
75 g musti oliive
50 g tomatipüreed
50 g võid
pool sidrunit
soola, pipart

Haki sibul ja kuumuta potis või sees läbi, lisa juurde tomatipüree ning hauta paar minutit. Lisa hakitud kurk, puljong ja maitseained ning kuumuta keemiseni. Lisa hakitud liha, sink ja viinerid ning kapparid, oliivid ja sidruniviilud. Serveeri hapukoorega.

Selline on nö kiirversioon seljankast, mis eeldab, et puljong ja liha on varem valmis keedetud. Vastasel juhul tuleb alustada puljongi keetmisest (puljongikuubikuga kindlasti head tulemust ei saa), milleks sobib  võtta tükk veiseliha ja kondiga sealihatükk.  Valmis puljong kurna, liha eemalda kontidelt ning tükelda.

Sidruni-moonikeeks

Sõnad, mida ma tahaksin öelda ja võib-olla peaksingi ütlema, põgenesid ja mõtted, mis mu peas keerlevad, keeldusid laskmast end lauseiks vormida. Seepärast läksin ja vahtisin tõtt oma külmkapi sisuga. Et kas seal leiduvat kombineerides annaks ehk moodustada midagi koogilaadset.

Suitsuvorst ja tšillimoos? Eip, ilmselt mitte (see tähendab, sobivas kontekstis muidugi raudpoltkindlalt). Poolik purk päikesekuivatatud tomateid ei kvalifitseerunud kah. (Terve pakk säilivustähtaja ammu ületanud vahukoort kõneles mõistagi selget keelt sellest, et kooki pole siin majas jälle mõnda aega tehtud.)

Toorjuustu pole, kohupiima ka mitte. Šokolaadi ei ole.

Isegi muna ei ole, aga neid saab naabrinaiselt laenata. Võid on, seda on peaaegu alati. Sidrunit on.

Keeks niisiis. Sidruni-moonikeeks. Maitseb muuseas üsna mittekeeksilikult. Hea kraam, ühesõnaga.

Muusika: Lévon Minassian & Armand Amar “Ar intch lav er”

Sidruni-moonikeeks
(mugandatud: Oma Maitse, märts 2010)

150 g võid
170 g suhkrut
2 muna
90 g nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola
75 g jahvatatud sarapuupähkleid
150 g mooniseemneid
1 suure sidruni mahl ja riivitud koor
4 cl rummi

Vahusta toasoe või suhkruga. Lisa ühekaupa munad. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, sool, jahvatatud sarapuupähklid ja mooniseemned ning lisa võivahule. Kõige lõpuks sega juurde sidrunimahl, riivitud sidrunikoor ja rumm. Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga üle puistatud keeksivormi ning küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit. Lase 10 minutit vormis jahtuda, kummuta siis restile, kata vormiga ning lase lõplikult jahtuda (sooja keeksi ei saa lõigata, pudeneb tükkideks).

Banaanijäätis

Käisin vahepeal jälle natuke ära. Kaasa võtsin kolm raamatut (kõik lugesin läbi), pudeli valget veini ja parmesaniriivi (et nõgeserisoto jaoks juustu riivida, muidugimõista). Lihtne oli olla. Pole päris tõsi, et ka kõik keeruline on tegelikult lihtne. On sõlmi, mida lahti ei harutatagi. Aga see on vahest küll tõde, et lihtsad asjad on kõige olulisemad. Inimesed, kellega ei pea teesklema. Inimesed, kellega seotud rõõm ja valu on meist meid vorminud. Linnulaul ja rabavaikus. See võib kõlada lapsikult. Seda võib pidada eskapismiks. Aga just see muutub oluliseks, kui enam ei tea, kuhu ja kas üldse.  

Ja kui nüüd selle jutuga kööki kolida, siis banaanijäätisest enam lihtsamat retsepti ei saa ilmselt olemas olla. Aga toimib. Maitset kommenteerides peaks jäätisearmastajatele ütlema, et maitseb nagu jäätis (ma arvan). Minusugusele, kes küll jäätist päris ei vihka, aga selle vajalikkusest ka aru ei saa, maitses see igatahes pärisvariandist hoopis paremini.

Muusika: David Darling “Minor Blue”

Banaanijäätis (kahele)
(allikas: Tegemisi-toimetusi)

3 küpset banaani

Koori ja viiluta (küpsed, aga mitte üle valminud) banaanid ning pane umbes kaheks tunniks sügavkülma. (Banaanid peaks olema külmunud, aga veel mitte päris kõvadeks jääklompideks muutunud, liiga külmunud banaanil lase kümmekond minutit toatemperatuuril seista ) Püreesta saumikseriga ning serveeri.