Monthly Archives: september 2012

Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatiga

Mõni päev lihtsalt on selline.

Või õigupoolest tuleb algust sellele näha juba eelmises õhtus, kui naabrid (kõrvalmajas, ma rõhutan) olid oma igasugust mõtlemisvõimet absoluutselt välistava valjusega tümaka siiski kinni keeranud ja mul õnnestus lõpuks magama jääda. Et ärgata ja märgata, et kell oleks pidanud juba pool tundi varem helisema (kui keegi oleks ta helisema pannud). Sellepärast, et mul on tingimata vaja enne tööle minekut teha üks foto. Leivast. Mille tarvis ma üle-eelmisel õhtul pidin ennast järjekordselt ületama ja sõitma Lõunakeskusesse (mis on üks jube koht, aga ma arvan, et kuskilt mujalt Tartus pärast kell 7 õhtul leivajuuretist ei saa), ise kalkuleerides, kumb juhtub enne – kas pannakse taluturg kinni või saab autol bensiin otsa (noh, kui tankimine on tundunud liiga tülikas ja juba mitmendat päeva sõidetakse bensiiniaurude peal).

Saab see leivapilt tehtud kah, pilk kellal, hambahari põigiti suus, üks sukk jalas. Liiklus on õnneks hõre ja Oscar Petersoni geniaalne “Love Ballade” saadab mu teed mööda värvi vahetama hakkavate puudega palistatud tänavat. Ma märkan seda ja aeg seisatab hetkeks, ehkki mina sõidan edasi (natuke (aga ainult natuke)  kiiremini, kui tohiks).

Päev möödub omas tempos ja lõuna ajal luban endale ühe hingetõmbepausi koos kohvitopsiga pargipingil sügispäikese all. Aeg seisab taas.

Et pealelõunal ootamatut tempot arendada, nii et kui ma lõpuks pilgu kellale heita taipan, näitab see juba 17.22 ja mul on kaheksa minutit aega jõudmaks, kuhu ma pean. Liiklus ei aita kaasa, autoderivi venib mööda Laia tänavat hulluksajava aeglusega. Jõuan siiski.

Veel poolteist tundi hiljem olen kodus. Ja on see õhtu, kus pole enam tarvis mitte midagi teha. Isegi arvutit ei tee ma lahti. Valmistan hoopis köögis Max Richteri (kes on paljuski suutnud mu silmis kaasaegseid heliloojaid rehabiliteerida) saatel süüa ja valgus akna taga on tuhmilt roosa.

Niisugused hetked on argipäevadest üle. Neid on oluline märgata.

Muusika: Max Richter “On the Nature of Daylight”

Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatitega

200 g kruupe
120 g suitsupeekonit
250 g kirsstomateid
50 g päikesekuivatatud tomateid
oliiviõli, musta pipart, soola

Kaste:
3 sl oliiviõli
2 sl vahtrasiirupit
1 sl täisterasinepit
musta pipart

Keeda loputatud kruubid soolaga maitsestatud vees pehmeks (see läheb kiiremini, kui kruupe eelnevalt paar tundi leotada) ja nõruta.
Lõika tomatid pooleks, sega oliiviõliga, maitsesta soola ja pipraga ning rösti 220-kraadises ahjus, kuni tomatid hakkavad lõhenema. Prae peekon pannil krõbedaks ja tükelda päikesekuivatatud tomatid.
Sega kruubid, peekon, röstitud tomatid ja päikesekuivatatud tomatid. Sega kastmeained omavahel ning nirista kaste salatile.

Advertisements

Kaks õunamoosi

Siis nutsin ma, sest kõik ilus on üürike ja õhtud olid juba pimedad. Kurvastades astusin sügisesse ja teadsin, et varsti on kõik vaid tuhk.
“Preeriakoerad”
Jonas Gardell

Ehkki ma endiselt arvan, et teadmine sellest, kui üürike on kõik ilus (hakkasin otsima, kus ma sellest kirjutasin, siin nimelt, ja leidsin, et tolle postituse meeleolud ja meelespead on praegusele ajale ikka liiga suureks kontrastiks), võiks pigem lohutavalt kui masendavalt mõjuda, on tõsi, et septembri hääbuv ilu toob kaasa selle, et kurbus, kummaline tunne, saab võitu. Oktoobris läheb tavaliselt jälle paremaks.

Hoidistamisest rääkida oleks praegu ajakohane, aga ega ma tegelikult kuigi kõva hoidistaja ei olegi. Suurema osa kraami lükkan  mõnevõrra lihtsama vastupanu teed minnes sügavkülma ja kui klassikud – murakamoos, metsmaasika-mustikamoos – välja arvata, siis moosi keetma hakkan ma alles siis, kui kohtan midagi teistmoodi põnevat, mida saab kenadesse purkidesse paigaldada. Nagu need kaks õunamoosi näiteks.

Ja siis jääbki õigupoolest rohkem aega selleks, et varuda neid veidi teistsuguseid hoidiseid. Ilusaid hetki. Mälestusi. Lugusid. Toorainet nende jaoks kogutakse koos oluliste inimestega, nüansiks lisatakse jagatud maitseid, lõhnu, värve, muusikat, meeleolusid. Need hoidised on piiramatu säilivusega ja otsa ei lõpe nad eal, kui palju ka ei tarbiks.

Niisiis on ka muusika siia juurde temaatilis-nostalgiline, kandes kaasas üht ammu tallele pandud ilus-üürikest mälestust – Barrabas “Dolores”. September, on my mind…

Õuna-šokolaadimoos
(allikas: ÕL retseptivihik)

1 kg õunu
2 dl vett
300 g suhkrut
200 g tumedat šokolaadi

Puhasta ja tükelda õunad (koduaia õunu mina ei koori, pealegi meeldib mulle natuke tükiline moos, aga soovi korral võid õunad ka koorida), pane koos veega potti ja keeda pehmeks. Lisa suhkur ja tükeldatud šokolaad, keeda veel 10 minutit ning tõsta kuumalt purkidesse (väga kaua ei säili).

Õuna-piparmündimoos
(allikas: ÕL retseptivihik)

1 kg õunu
2 dl vett
300 g suhkrut
5-6 värsket piparmündioksa

Puhasta ja tükelda õunad, pane koos veega potti ja keeda tasasel tulel pehmeks. Lisa suhkur ja piparmündioksad ning keeda veel kümmekond minutit. Tõsta moos purkidesse ja sule õhukindlalt.

Oa-kookosesupp

Mulle näib, et tuleb tasapisi supile üle minema hakata. Tänane ilm andis selleks igatahes alust küll. Külm oli nimelt. Ja sellepärast tuleb probleemile läheneda á la mina (ehk tšilliga).

Üldiselt on äkki kohutavalt kiire hakanud. Arusaadavalt oli mul möödunud suvel tavalisest rohkem aega, mistõttu võis endale lubada näiteks nii öösel kell 12 muna praadimist kui ühte või teise kohta sõitmist just siis, kui selleks mõte tekkis. (No tõsi, vahepeal oli kõik juba üleliiagi kaootiline, nii et mitte iial polnud ette teada, kus ma mingil ajahetkel viibin; sellistest juhtumistest rääkimata, kus õhtud venisid hommikutele üprisväga lähedale.)

Nüüd on status quo taastunud – ma tean ette suuremat osa oma liikumistest ja tegemistest nii umbes kahe järgneva kuu jooksul. Seda tean ka, et mul on kehvavõitu ja ebatervislik kalduvus endale liiga palju igasuguseid projekte liiga lühikesele ajale kokku kuhjata. Aga ma olen muidugi midagi õppinud ka, sest olles korra juba tõsiselt läbi põlenud, reeglina ei jäeta enam endale hingetõmbeauke planeerimata. On hetki iseenda jaoks, mida ära jätta ei tohi ja väikesele kogusele spontaansusele lihtsalt peab ruumi võimaldama.

Suvelõpp teeb ikka kuidagi kurvaks ja tekitab ajuti tunde, nagu sammuks lihtsalt vastu lumele ning midagi muud polekski oodata. On ikka. Uut ja tundmatut. Vana ja head. Mõlemad peavad olemas olema. Ja pealegi algab varsti Metropolitan Opera kino-ooperi uus hooaeg :).

Muusika: Nordman “Som livet och döden”

Oa-kookosesupp
(mugandatud: “Kiire perenaise kokaraamat”)

kimp rohelist sibulat
1 punane paprika
1 tl tšillihelbeid
1 tl kuivatatud tüümiani
õli
250 g kirsstomateid
2 dl köögiviljapuljongit
1 purk valgeid ube
1 purk punaseid ube
400 g kookospiima
poole sidruni mahl

Viiluta sibula valge osa ning kuumuta koos tšillihelveste, tüümiani ja tükeldatud paprikaga poti põhjas õli sees läbi. Lisa poolitatud kirsstomatid, puljong, nõrutatud oad ja kookospiim ning hauta 10 minutit. Lisa sidrunimahl ning serveeri hakitud rohelise sibulaga.

Apelsini-beseekorvikesed ja lugu ebamõistlikest otsustest

Kui maailma valitseks mõistus, ei toimuks siin üldse midagi. (Autor teadmata.)

Võite mind uskuda – ma tean mõistusega elamisest võrdlemisi palju.

Ent kolm kuud tagasi tegin ma midagi niisugust, mida mõistlikud inimesed ei tee – lahkusin töölt, omal soovil ja ilma et mul oleks olnud uut kohta ootamas. Asjaolusid, mis selleni viisid, ei hakka ma siin lahkama, aga ilmselt piisab, kui öelda, et hoolimata oma veendumusest selle õig(eaeg)suses ja vajalikkuses, oli see ilmselgelt üks raskemaid otsuseid mu elus ja otsustamise periood üks väga üksildane aeg. Sedasorti sündmustel kipub pealegi olema samas stiilis saatebänd ning nii näis mingil hetkel, et kõik lihtsalt laguneb koost.

Esialgsest plaanist võtta kuuks ajaks aeg täiesti maha ja isegi mitte mõelda töö otsimisele, ei tulnud midagi välja – nädal pärast lahkumist laekunud pakkumise peale oleksid mõistlikud inimesed tõenäoliselt reageerinud, sest kuigi muud tingimused mulle sootuks ei sobinud, ületas palk senise kolmandiku võrra. Aga minu sisemus tõstis otsekohe mässu ja nii sündis ebaratsionaalne otsus number kaks.

Pikapeale hakkasid lähedased mõistma andma, et ma peaksin õigupoolest olema palju suuremas mures, kui ma olin, olles ju ometigi (peaaegu) ilma tööta ning mõnevõrra segadusse aetuna, mõnevõrra aga isegi lõbustatuna, asusin osa võtma konkurssidest. Iga vestlusega kasvas mu hämming üha suuremaks. Kas te tõesti loodate kuulda, kuidast ma juba lasteaiast peale olen unistanud just sellest töökohast? Ei ole, ja teie teate seda sama hästi kui mina. Taoliste muinasjuttude rääkimine tähendaks minu jaoks vestluskaaslase alahindamist, ja ma olen võrdlemisi kindel, et stampküsimustele vastuseid konstrueerides ei suutnud ma oma vaimustuse puudumist päriselt varjata.

Ühel hetkel hakkas see (vaimustuse puudumine nimelt) mind ikkagi murelikuks tegema. Ma teadsin väga hästi, mida ma ei taha, aga sellest teadmisest ei piisanud hoopiski mitte. Kuni ühel ööl lakke vahtides sain aru, et ma ei peagi midagi tahtma ainuüksi sel põhjusel, et see on lõpmata mõistlik. Nüüdseks tean ma juba ka seda, mida ma päriselt tahan. Nagu sedagi, et vabalt võib juhtuda, et ma ei pruugi seda üldse kunagi saavutadagi. Aga vähemalt ma tean. Ja see on niikuinii veel kindlaks tegemata, kas unistused üldse peavadki täituma või piisab nende olemasolust.

Kaks aga öeldakse kolmandata mitte jäävat ning ebamõistlik otsus number kolm oli veel tegemata. Nii lihtsaks ja selgeks ja minu jaoks üheseltmõistetavaks asjad ei settinudki, nagu ma lootsin. Lõpuks tuli ikkagi valida. Ja ma valisin. Talitades sealjuures puhtalt sisetunde järgi.

Vaevalt, et ma sel suvel üldse ühtegi mõistlikku otsust tegin, sest peale kolme nimetatu oli muudki. Nõnda, et kõigele (mida oli palju) lisaks võin seda nimetada ebamõistlike otsuste suveks. Aga hinnangute andmiseks pole tegelikult veel sugugi õige hetk. Sama hästi võib aja edenedes selguda, et kõik need otsused olid hoopistükkis väga mõistlikud.

Muusika: U2 “If God Will Send His Angels”

Apelsini-beseekorvikesed (8 tk)

Korvikesed:
100 g võid
1 sl suhkrut
1 munakollane
100 g jahu

Täidis:
2 apelsini mahl
1 apelsini riivitud koor
100 g suhkrut
3 munakollast
2 sl maisitärklist

Besee:
4 munavalget
100 g suhkrut

Korvikeste jaoks vahusta toasoe või suhkruga, lisa munakollane ja sega ühtlaseks. Seejärel lisa jahu ning suru käte vahel ühtlaseks tainaks. Suru tainas vormidesse ning pane vormid pooleks tunniks külmkappi.
Täidise jaoks sega suhkur, munakollased, apelsinimahl ja -koor, kuumuta keemiseni, lisa külma veega segatud maisitärklis ning kuumuta, kuni segu pakseneb. Beseekatte jaoks vahusta munavalged suhkruga tugevaks vahuks.
Tõsta vormid külmast 200-kraadisesse ahju ning küpseta 10 minutit. Jaota apelsinikissell vormidesse ning tõsta lusikaga või pritsi kondiitripritsiga munavalgevaht peale. Küpseta 180-kraadises ahjus veel 15 minutit, kuni vaht hakkab pruunikaks muutuma. Serveeri jahtunult.