Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatiga

Mõni päev lihtsalt on selline.

Või õigupoolest tuleb algust sellele näha juba eelmises õhtus, kui naabrid (kõrvalmajas, ma rõhutan) olid oma igasugust mõtlemisvõimet absoluutselt välistava valjusega tümaka siiski kinni keeranud ja mul õnnestus lõpuks magama jääda. Et ärgata ja märgata, et kell oleks pidanud juba pool tundi varem helisema (kui keegi oleks ta helisema pannud). Sellepärast, et mul on tingimata vaja enne tööle minekut teha üks foto. Leivast. Mille tarvis ma üle-eelmisel õhtul pidin ennast järjekordselt ületama ja sõitma Lõunakeskusesse (mis on üks jube koht, aga ma arvan, et kuskilt mujalt Tartus pärast kell 7 õhtul leivajuuretist ei saa), ise kalkuleerides, kumb juhtub enne – kas pannakse taluturg kinni või saab autol bensiin otsa (noh, kui tankimine on tundunud liiga tülikas ja juba mitmendat päeva sõidetakse bensiiniaurude peal).

Saab see leivapilt tehtud kah, pilk kellal, hambahari põigiti suus, üks sukk jalas. Liiklus on õnneks hõre ja Oscar Petersoni geniaalne “Love Ballade” saadab mu teed mööda värvi vahetama hakkavate puudega palistatud tänavat. Ma märkan seda ja aeg seisatab hetkeks, ehkki mina sõidan edasi (natuke (aga ainult natuke)  kiiremini, kui tohiks).

Päev möödub omas tempos ja lõuna ajal luban endale ühe hingetõmbepausi koos kohvitopsiga pargipingil sügispäikese all. Aeg seisab taas.

Et pealelõunal ootamatut tempot arendada, nii et kui ma lõpuks pilgu kellale heita taipan, näitab see juba 17.22 ja mul on kaheksa minutit aega jõudmaks, kuhu ma pean. Liiklus ei aita kaasa, autoderivi venib mööda Laia tänavat hulluksajava aeglusega. Jõuan siiski.

Veel poolteist tundi hiljem olen kodus. Ja on see õhtu, kus pole enam tarvis mitte midagi teha. Isegi arvutit ei tee ma lahti. Valmistan hoopis köögis Max Richteri (kes on paljuski suutnud mu silmis kaasaegseid heliloojaid rehabiliteerida) saatel süüa ja valgus akna taga on tuhmilt roosa.

Niisugused hetked on argipäevadest üle. Neid on oluline märgata.

Muusika: Max Richter “On the Nature of Daylight”

Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatitega

200 g kruupe
120 g suitsupeekonit
250 g kirsstomateid
50 g päikesekuivatatud tomateid
oliiviõli, musta pipart, soola

Kaste:
3 sl oliiviõli
2 sl vahtrasiirupit
1 sl täisterasinepit
musta pipart

Keeda loputatud kruubid soolaga maitsestatud vees pehmeks (see läheb kiiremini, kui kruupe eelnevalt paar tundi leotada) ja nõruta.
Lõika tomatid pooleks, sega oliiviõliga, maitsesta soola ja pipraga ning rösti 220-kraadises ahjus, kuni tomatid hakkavad lõhenema. Prae peekon pannil krõbedaks ja tükelda päikesekuivatatud tomatid.
Sega kruubid, peekon, röstitud tomatid ja päikesekuivatatud tomatid. Sega kastmeained omavahel ning nirista kaste salatile.

Advertisements

2 responses to “Kruubisalat peekoni ja röstitud tomatiga

  1. Eks neid ole ju teisigi, kes kaasaegseid heliloojaid rehabiliteerida suudavad, eksju. Õnneks ei ole kõigi tänapäeva muusikaloojate eesmärgiks aina hullemat kakofooniat tekitada. 🙂

  2. Justnimelt, ja olgu nad tänatud 🙂

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s