Monthly Archives: oktoober 2012

Kaerahelbe-maapähklivõiküpsised

“Asi seisab selles, et mulle meeldib väga kirju saada,” ütles Muhv. “Aga sõpru mul pole, ma olen nii ääretult üksik, ja sellepärast peangi ise endale kirjutama.”

Eno Raud “Naksitrallid”

Niisiis – millal te viimati mõne kirja saite? Mitte arve. Mitte reklaami. mitte meeldetuletuse, et te pole ikka veel panka oma krediitkaardile (mida te üldse ei tahtnudki, aga andsite järele, et tüütust telefonimüüjast kiiremini lahti saada) järele läinud. Isegi mitte postkaardi. Ma mõtlen kirja. Ümbrikus. Margiga. Käsitsi kirjutatud.

Liiga palju tahetud? Olgu peale, langetame lati madalamale, ehkki see mulle ei meeldi. Aga ega ma ise ei ole kah sellist kirja juba mõnda aega saanud (sisepostiümbrikud ei tule õigupoolest arvesse ja kirju nad ka enamasti ei sisalda).

Ütleme siis e-kirja. Ent mitte käigu pealt visatud kaks lauset, vaid korraliku täislausetega kirja, millest on tunda, et selle saatja on istunud ja järelikult justnimelt teile mõelnud.

Eelmisel nädalal? Aasta tagasi? Mitte kunagi? Või on kirjade kirjutamine äkki hoopiski anakronism? Ma keeran vindi üle, loomulikult. Kuid kas maailmas, kus pealiskaudsus kombineerituna kiirustamisega niigi levib nagu pandeemia, ikkagi piisab telefonikõnest, sms-ist, msn-ist, Skype’st, Twitterist või teatest Facebooki seinal? Ei piisa, kaugelt ei piisa, sest need jätavad petliku mulje, nagu tõesti oleks tegemist suhtlusega. Mul ei ole midagi kaasaegsete kommunikatsioonivahendite vastu, neil kõigil on oma plussid (ja miinused, sest mõnel puhul näib, et kõik, mis peaks olema mõeldud suhtlemist hõlbustama, ainult raiskab seda aega, mis võiks kuluda elus inimestega kokku saamisele). Mitte miski ei asenda reaalset kontakti ning päriselt rääkimist-kuulamist, ent aega selleks on tihti liig harva, ning kõige lähemal pärissuhtlusele seisab minu jaoks justnimelt kiri.

Kirja kirjutamine ja saamine paneb kaasa ja järele mõtlema, sunnib tempot maha võtma, suunab sõnastama ja ümber sõnastama ning tekkivast mõttevahetusest hargneb üha uusi teemasid. Päev on omal kombel kohe korda läinud, kui leian kirjakasti avades läkituse mõnelt oma kirjasaatja-sõbralt – ja tänu teile on mul tunduvalt paremini läinud kui Muhvil – ma ei pea iseendale nõudmiseni kirju kirjutama.

Kaerahelbe-maapähklivõiküpsised

200 g võid
150 g tumedat muscovado suhkrut
250 g maapähklivõid
2 muna
150 täisteranisujahu
150 g kaerahelbeid
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa maapähklivõi ning sega ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad, vanillisuhkur ning eelnevalt omavahel segatud jahu, küpsetuspulber ja kaerahelbed. Sega ühtlaseks tainaks, tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile lusikaga väikesed kuhjad ning suru veidi lamedamaks. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 15 minutit.

Advertisements

Sealiha punaveini-koriandrikastmes

Inimloomuse uuringud pakkusid viimasel ajal väga vähe rõõmustavat ning mõningate uute tahkude avastamine iseeneses kujutas endast ainult väikest lohutust, nii et erakordselt vabastav oli üle-eelmise reede õhtul autosse istuda, osa kaasvõitlejaid linna pealt kaasa korjata ja sedakorda lõunaosariikidest lahkuda. Ülejäänud seltskond liitus meiega Eestimaa südames ning pärast õhtusi džinn-toonikuid, tavapäraselt nauditavat verbaalset mitmevõistlust ning mõnede jaoks unetult veedetud ööd võtsime järgmisel hommikul suuna Viru raba poole.

Nädalavahetus möödus meeleolukalt, kulinaarsete kogemustega kohalikes kõrtsides, ööbimisega Võsul ning lisaks rabale erinevate mõisate väisamisega, saatjaks ohtralt puude ja taeva peegeldusi rabajärvedes, vikerkaari vihma- ja rahepilvede vahel ning GPS, mis meid lahkesti soome keeles võssa juhatas, käskides raugematu järjekindlusega keerata vasemalle ning pikapeale arusaamisele jõudes, et me ei kavatse seda mitte mingil juhul teha, muutis ootamatult taktikat, hakates meid sama järjekindlalt oikealle suunama.

Järgnevad päevad pakkusid ka mõningaid lihtsaid ja lõbusaid hetki. Näiteks sõitsin ühel hommikul tüki maad ühe Citroën C1 järel ja murdsin pead, mis nipiga nad suure pesumasina sinna sisse said. Teisel päeval tegi täiesti võõras kodanik tänaval kummarduse ja sõnas viisakalt: “Tere hommikust, kena inimene.”

Nädala väärikaks kulminatsiooniks kujunes aga kino-ooperi hooaja avamine, kus Donizetti “Armujoogis” näitasid ennast ainult heast küljest Matthew Polenzani (Nemorino), Anna Netrebko (Adina), Mariusz Kwiecien (Belcore) ja Ambrogio Maestri (Dulcamara). Kestvaimad kiiduavaldused publikult teenis muidugi üks tenorite leivanumbreid, Nemorino “Una furtiva lagrima”. Kümme aastat tagasi oleks ma ka ilmselt vaimustusest kiljunud, aga nüüd ma tenorimaania all (enam) ei kannata. Hea tenori muidugi tunnen ära ja oskan ka vääriliselt hinnata, aga mu suurim sümpaatia kuulub juba mõnda aega tõelistele meestele ehk baritonidele ja bassidele. Vokaalne võimekus kombineerituna näitlejaoskustega ning see kõik kauni muusika saatel, mis sünnib iga elava esituse korral uuesti – see ongi ilmselt lühidalt kokkuvõetuna peamine põhjus, miks ma ooperit armastan.

Ning kuna armujoogiks pole õigupoolest ei miski muu kui vana hea bordoo, siis sobib jutt siinkohal lõpetada punaveinikastmes sealihaga.

Muusika: Dulcamara aaria “Udite, udite, o rustici” ooperist “Armujook”

Sealiha punaveini-koriandrikastmes
(algretsept: Tessa Kiros)

1,5 kg sealiha
600 ml punast veini
oliiviõli
3 küüslauguküünt
5 sl koriandriseemneid
2 dl vett
2 loorberilehte
soola
musta pipart

Lõika sealiha kuubikuteks, pane koos veiniga kaussi ning lase külmkapis marineeruda paar tundi kuni üleöö. Tõsta liha vahukulbiga marinaadist välja (marinaad hoia alles), kuivata köögipaberiga, pruunista potipõhjas õlis ning maitsesta soola ja musta pipraga. Lisa purustatud küüslauk, kergelt katkisurutud koriandriseemned, kuumuta veel paar minutit, lisa marinaad, vesi ja loorberilehed ning lase tasasel tulel podiseda umbes 1,5 tundi, kuni liha on hästi pehme. Vajadusel lisa vahepeal vett. Serveeri ahjukartulite ja rohelise salatiga.

Pirni-halvaapirukas

Eelmise laupäeva õhtul sõitsin maale, olles selle võimaluse nimel ärganud juba kell 7 ja tegutsenud kogu päeva maniakaalse kiirusega, saamaks kõigega valmis ja võimaldamaks enesele pühapäev maal. Vedasin endaga kaasas praktiliselt poole suguvõsa toitmise jaoks vajalikku pilafi-, mannavahu- ja (õuna-martsipanikoogi sugulase) pirni-halvaapiruka kogust (ja selle kõik sõime hiljem ära… kolmekesi). Väljas hämardus ning autoakna taga rändas täiskuu minuga kaasa. Leidsin ennast mõtlemas ühele Artur Alliksaare luuletusele, mis on parimas mõttes väga alliksaarelik, nii tihe, mitmetasandiline ja -tähenduslik, aga lihtne ja kaunis ometi. Kuna omade mõtetega on hetkel nii, nagu on (et ei ole, või on, aga mitte piisavalt ilusaid), siis tulebki seekord pirukale seltsiks ja segajaks klassikuid.

Küsin sinult…

Kui inimmõtted on nagu taimed, millised
siis võiksid olla taimede mõtted?
Kui inimtunded on nagu tuuled, millised siis võiksid
olla tuulte tunded?
Kui inimkired on nagu välgud, millised siis
võiksid olla välkude kired?
Kui inimunelmad on nagu lendtähed, millised siis
võiksid olla lendavate tähtede unelmad?
Miks Sa ei võtnud kaasa oma varju?
Kuhu mina ta panen?
Enese vari on mulle küllaldaseks koormaks.
Miks Sa jätsid maha oma naerukaja?
(Selletagi on mu ümber hääli üleliia.)
Miks Sa ei viinud ära kolmandikkugi meie möödunud muredest?
Kas arvad, et Sinu lahkudes elu lakkab saatmast mulle uusi?
Miks Sa meie ühise õnne pitseerisid sellesse mälestuste valuastjasse?
Ta kuju on kohutav, ja Sa ei pidanuks unustama,
et ma ei suuda temalt pilku lahti kiskuda, teades,
et temas on õnn.
Miks Sa ikka ilmud unedes?
Kas Sa ei tea, et niiviisi on võimatu vesteldagi?
Miks Sa seisad mu pähitsis siis, kui on pime?
Kas Sa ei tea, et armastus nagu iga veene vajab valgust?
Miks Sa väisad mind hetkedel, mil ma midagi ei oota?
Tahan ju, et Sa näeksid mu nägu lahkelt rahulikuna
või siis ootuserutuse eredas kumas.
Enda pärast olin sageli õnnetu.
Nüüd olen õnnetu ka Sinu pärast.
Sa jäid ju juurteta.
Need on mu hinges sestsaadik, kui Sa end lahti rebisid.
Sa oled minevikuta.
Sa omad vaid ta kinnitamata koopiat.
Pärisürik on minu käes.
Ja tulevikuta oled Sa.
Me koostasime ta projekti koos
ja mu kaasautorlusõigused kehtivad edasi.
Minu osavõtuta ei ole ta teostamine tõestatav.
Saatused põrkuvad ja mõrastuvad, aga kui palju
heledaid kilde võib selline kokkupuude puistata!
Tule, kõnele minuga!
Ära karda midagi peale kartuse enda.
Hirm on ületatav nagu meri. Kui uppumist ei saa vältida,
siis on parem uppuda õndsuses.
Kahetsus on kasutu.
Ettevaatus on ennatlik.
Umbusk on hullem surmast.
Süüdistused süttivad ainult madalates loomustes.
Astu sisse nagu võhivõõras. Tunnen Su ära iga maski alt.
Läida lühtrid mu mälulünkades.
Ühe meelituse unustasin Sulle ütlemata, üliausa,
väga meeldiva meelituse.
Seisata mu lävel. Tee, nagu tulnuksid kogemata.
Südame sügavused suudavad säilitada saladusi.
Tule, lohutan Sind. See on mulle endalegi lohutuseks.
Kõrkus on inetuim nõrkus.
Põlvitadagi on parem kui põlastada. Just sallivus
ja mõista-tahtmine on see, mis annab vabadusele
väärtuse, sisu ja mõtte.
Võib-olla taasvõlume elavaks meeleolu, milles
teineteise avastasime.
Seletan Sulle üleeilse unenäo. Vaatan Su silmadesse
nii vargsi, et Sa alles hiljem märkad,
kui tore mõnu see oli.
Võid vallatleda mistahes moel. Võid soove salata.
Ma ei pane põrmugi pahaks.
Tule ainult hetkeks.
Käia on igavene tee, aga õhtu ligineb üha.
Olen valmis vastu võtma kõiki Su vigu.
Ära mõrva Sinu-elamuse viimse varjundi vastuhelki minus.
Tule vaata, kui suur on hetk, kui tasse peavad mahtuma
aastate rõõmud.
Kujutelgem, et sündisime just selle silmapilgu jaoks.
Niikuinii ei saa me kunagi teada, milline me eluhetkedest
oli kõige suurem.

Artur Alliksaar

Muusika: Vassilis Tsabropoulos “Trois morceaux apres des hymnes byzantins II”

Pirni-halvaapirukas

500 g pärmilehttainast
150 g halvaad
4 suurt pirni
poole sidruni mahl

Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks ning tee 1 cm kaugusele servadest noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota 100 g halvaad tainale, kata viilutatud pirnidega. Piserda pirnidele sidrunimahl ning puista peale ülejäänud halvaa. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 20 minutit, kuni pirnid on pehmed ja tainas servadest pruunistunud.