Kaerahelbe-maapähklivõiküpsised

“Asi seisab selles, et mulle meeldib väga kirju saada,” ütles Muhv. “Aga sõpru mul pole, ma olen nii ääretult üksik, ja sellepärast peangi ise endale kirjutama.”

Eno Raud “Naksitrallid”

Niisiis – millal te viimati mõne kirja saite? Mitte arve. Mitte reklaami. mitte meeldetuletuse, et te pole ikka veel panka oma krediitkaardile (mida te üldse ei tahtnudki, aga andsite järele, et tüütust telefonimüüjast kiiremini lahti saada) järele läinud. Isegi mitte postkaardi. Ma mõtlen kirja. Ümbrikus. Margiga. Käsitsi kirjutatud.

Liiga palju tahetud? Olgu peale, langetame lati madalamale, ehkki see mulle ei meeldi. Aga ega ma ise ei ole kah sellist kirja juba mõnda aega saanud (sisepostiümbrikud ei tule õigupoolest arvesse ja kirju nad ka enamasti ei sisalda).

Ütleme siis e-kirja. Ent mitte käigu pealt visatud kaks lauset, vaid korraliku täislausetega kirja, millest on tunda, et selle saatja on istunud ja järelikult justnimelt teile mõelnud.

Eelmisel nädalal? Aasta tagasi? Mitte kunagi? Või on kirjade kirjutamine äkki hoopiski anakronism? Ma keeran vindi üle, loomulikult. Kuid kas maailmas, kus pealiskaudsus kombineerituna kiirustamisega niigi levib nagu pandeemia, ikkagi piisab telefonikõnest, sms-ist, msn-ist, Skype’st, Twitterist või teatest Facebooki seinal? Ei piisa, kaugelt ei piisa, sest need jätavad petliku mulje, nagu tõesti oleks tegemist suhtlusega. Mul ei ole midagi kaasaegsete kommunikatsioonivahendite vastu, neil kõigil on oma plussid (ja miinused, sest mõnel puhul näib, et kõik, mis peaks olema mõeldud suhtlemist hõlbustama, ainult raiskab seda aega, mis võiks kuluda elus inimestega kokku saamisele). Mitte miski ei asenda reaalset kontakti ning päriselt rääkimist-kuulamist, ent aega selleks on tihti liig harva, ning kõige lähemal pärissuhtlusele seisab minu jaoks justnimelt kiri.

Kirja kirjutamine ja saamine paneb kaasa ja järele mõtlema, sunnib tempot maha võtma, suunab sõnastama ja ümber sõnastama ning tekkivast mõttevahetusest hargneb üha uusi teemasid. Päev on omal kombel kohe korda läinud, kui leian kirjakasti avades läkituse mõnelt oma kirjasaatja-sõbralt – ja tänu teile on mul tunduvalt paremini läinud kui Muhvil – ma ei pea iseendale nõudmiseni kirju kirjutama.

Kaerahelbe-maapähklivõiküpsised

200 g võid
150 g tumedat muscovado suhkrut
250 g maapähklivõid
2 muna
150 täisteranisujahu
150 g kaerahelbeid
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut

Vahusta toasoe või suhkruga, lisa maapähklivõi ning sega ühtlaseks. Lisa ükshaaval munad, vanillisuhkur ning eelnevalt omavahel segatud jahu, küpsetuspulber ja kaerahelbed. Sega ühtlaseks tainaks, tõsta küpsetuspaberiga kaetud plaadile lusikaga väikesed kuhjad ning suru veidi lamedamaks. Küpseta 180-kraadises ahjus umbes 15 minutit.

Advertisements

8 responses to “Kaerahelbe-maapähklivõiküpsised

  1. Ma võin rõõmuga teatada, et mul on tore sõber, kellega kirjutame iga päev pikki kirju. Vahel isegi mitu korda päevas. Kahjuks on need küll e-kirjad, kuid ikkagi on see parem, kui neid üldse mitte saada.

  2. Mulle meeldis kunagi kirju kirjutada. See oli siis, kui mu kavaler sõjaväkke läks, kaugele Venemaale loomulikult (30 aastat tagasi). Ja loomulikult ootasin ma pikisilmi ka temalt kirju. Oli tore aeg!

  3. Täna hommikul kirjutasin … e-kirja ja lühikese, aga mõte ja hing olid sees. Nüüd ootan vastust, kuigi tean, et seda ei pruugi tulla ….

  4. Isegi kui vastust ei tule – see on üks aspekt, millest ma ei rääkinud, võimalus kirja kirjutades asjad enda jaoks selgemaks mõelda. Sellest omakorda tuleneb veel üks eraldi kategooria, mis ainult seda eesmärki täidabki – nimelt saatmata kirjad.

  5. No ma ei saa jagamata jätta, ei läinud minu kiri saamata kirjade kategooriasse!!!

  6. See nüüd ei ole nüüd kohe absoluutselt teemasse, aga ma ei saa aru, kuidas Sa küll suutsid ühte teemasse ära mahutada kaks nii minulikku teemat – minu lemmiku Svenilt ja nõrkuse paberkirjade vastu? Ma arvasin, end juba viimse mohikaanlase olevat.
    Ja kas ma juba olen maininud, kuidas ma ilmselgelt naudin Su blogi?
    Igal juhul saadan Sulle linnakesest P. pika pai 🙂

  7. Mina tänan pai eest! 🙂
    Nimetet laul on ka üks minu lemmikuid Svenilt, geniaalse helikeele ja Hando Runneli suurepäraste sõnadega.

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s