Vürtsikas siider ja mandariinid siidris

Loominguline fantaasia näitas vahepeal murettekitavaid kängumise märke. (Isegi Saalomon Vesipruul oli kirjatöös tunduvalt edukam, tal oli siiski juba esimese päeva õhtuks luulest pealkiri “Leekiv armastus” valmis ja teisel päeval esimene lausegi (“Ma armastan”) paberil (tõsi, pärast seda otsustas ta, et vaim surematu teose loomiseks siiski veel valmis ei olnud)). Sõnad põgenesid. Süüa teha ei viitsinud. Fotoaparaati ei võtnud peaaegu kaks nädalat kättegi, aga ega sellel valitseva polaaröö tingimustes nagunii suuremat jumet poleks olnud (siit ei tule muidugi teha järeldust, et ma lund ootaks!).

Teistmoodi aeg on olnud ja palju mõtteid, mida ei pidanud vajalikuks lõpuni mõelda, kuni banaalsel moel pannakse su ette järele mõtlemiseks rasvases kirjas lause: you cannot change, what you refuse to confront. Päevad, mida läbid köielkõndija näiliselt kerge elegantsiga, sest lihtsalt oled nii otsustanud. Ühel hetkel ikkagi vääratad ja siis on juba ükskõik. Järgmistel päevadel on okkad püsivalt püsti.

Isegi muusika kippus väsitama, kuni ühel hommikul tuli Klassikaraadiost Charles Gounod’ “Sanctus” missast Pühale Ceciliale – nii ehe ja hinge puudutav, et mõistmine-äratundmine-taastõdemus vormus iseenesest. Et elu on looming. Vormub teoseks koostöös inimestega, kellega me kokku puutume ning nende olukordade ja hetkede – nii rõõmsate kui kurbade – kaudu, mida me läbi elame.

Tehatahtmine tuli niisiis peale pausi tagasi ja tegi näo, et pole kunagi kuskil ära käinudki. Taaskohtumises oli värve ja vürtse.

Vürtsikas siider

1 pudel (75 cl) naturaalset õunasiidrit
100 g suhkrut
2 kaneelikoort
2 tähtaniisi
3 nelki
2 kardemonikupart
4 sl tumedat rummi

Pane siider, suhkur ja maitseained potti ning kuumuta, kuni suhkur on sulanud. Pane iga klaasi põhja lusikatäis rummi ning vala peale kuum siider.

Mandariinid siidris
(idee: nami-nami)

20 väikest mandariini
0,5 l vürtsikat siidrit

serveerimiseks vahukoort

Koori mandariinid ja aseta tihedalt üksteise kõrvale madalasse nõusse. Vala peale veidi jahtunud siider ning lase vähemalt paar tundi maitsestuda. Soovi korral serveeri vahukoorega.

Pardi-confit

Täna teeme sedapidi, et kõigepealt retsept ja seejärel muu jutt. Nii et alustuseks võetagu pardikoivad (kust kohast, seda mina ei tea, aga niiviisi ma ka ei soovita, nagu mul juhtus – et kõigepealt pidin ennast hiljuti avatud poe juures kaks päeva järjest tühja asja pärast vihastama, kuna pargitud oli igale poole, kuhu võimalik ja sinna kah, kuhu ei olnud võimalik, ja lõpuks ei jäänud ikka muud üle, kui pardikoibade järele linna teise serva sõita). Ühesõnaga, alustame parem sellest hetkest, kus pardikoivad on olemas, nii et saab nad ööseks maitsestuma tõsta ja järgmisel päeval ahju lükata. Seejärel on mitu tundi täitsa vaba aega. Ja siis võibki juba veinipudeli lahti korkida. Ilus elu, mis?

Pardi-confit (neljale)

4 pardikoiba
2 sl soola
4 küüslauguküünt
paar loorberilehte
värsket tüümiani
musta pipart

Puista pool soolast vormi põhja, tõsta pardikoivad peale ning hõõru ülejäänud soolaga sisse. Puista peale-vahele ka purustatud küüslauk, katki murtud loorberilehed ja tüümianioksakesed. Tõsta vähemalt 12 tunniks külmkappi. Järgmisel päeval kalla välja nõrgunud lihamahl ära ning pühi koivad lahtisest soolast puhtaks. Jahvata koibadele musta pipart, kata vorm kaanega ja tõsta 220-kraadisesse ahju, (kui on käepärast, võib lisada hane- või pardirasva, aga koivad küpsevad omas rasvaski mahlased) küpseta 15 minutit, alanda kuumus 140 kraadile ning küpseta veel 2-3 tundi.

Lisaks sellele on mul ülimalt hea meel teada anda, et koostöös Timeriga on valminud Gurmaanikalender 2013. Et aega oli üsna napilt ning uusi fotosid eriti teha ei jõudnud, siis sisaldab kalender põhiliselt varasemaid retsepte ja pilte.

Päris lõpetuseks aga paari päeva tagune leid fb-st:

Never take someone for granted.
Hold every person close to your heart
because you might wake up one day
and realize you´ve lost a diamond
while you were too busy collecting stones…

Kuidagi (nukralt) ilus oli. Kes meist siis poleks kunagi mõnd teemanti kaotanud. Või siis ka hoopis ümberpöördult – pidanud teemandiks midagi, mis oli kõigest lihvitud klaas – silmapaistev, aga väärtusetu…

Mangodessert kreeka jogurtiga

Meeldetuletusi, et ennast petta – see tähendab olla ühtaegu nii petja kui petetu – on õigupoolest üpris lootusetu, jagati eelmisel nädalal päris mitu. Kuitahes harvadel hetkedel me ka seda, mis on alati rohkem aimdus iseendale valetamisest kui täisväärtuslik teadmine, oma teadvusesse lubame, on iseasi, aga ta on olemas, oodates hetke, mil me valvsus hetkeks mujale vaatab.

Tol hommikul oli kiire niikuinii ning täiendava ajakuluga selle tarvis, et kogu ootamatult alla sadanud talv auto pealt ära koristada, ei olnud loomulikult arvestatud. Ja seal ta siis oligi. Üks mälestuskild. Kauge, kuid unustatud vaid näiliselt. Üks novembriõhtu aastate tagant; ilm, nagu tolsamal päeval; ja mees, kes puhastas paljaste kätega mu autot lumest, sest polnud mul harja autos ega kindaid käes…

Samal päeval sain ilusas eesti keeles ilusa kirja ühelt blogilugejalt, keda ma päriselus ei tunne ning omamoodi äratusena kõlas seegi. Äratusena ja meeldetuletusena, et ükski inimlik kogemus ei ole unikaalne, kuitahes erilised poleks igaühe tundmused ja kogemused, kahtlemata on keegi kuskil midagi sellist tundnud, mõelnud, läbi elanud. Ja seda tuleb võtta lohutusena ning leevendusena inimlikule üksindusele, mis laieneb seda jõudsamalt, mida väiksemaks näib maailm muutuvat ning mida rohkem tundub aeg-ruumiline distants vähenevat.

Ja õhtul oli muidugi ilmtingimata hädasti tarvis maale minna, endal veel hea meel, et lörtsi sadama hakkas alles siis, kui tee oli suuremalt jaolt juba läbitud. Oh seda õnne ja rõõmu! Alles hommikul, kui akna tagant vaatas vastu tõeline õudus (ei noh, objektiivselt võttes oli väga ilus muidugi, aga pardooon, oktoobrikuus?!), mis lõuna paiku küll mõningaid sulamise märke ilmutama hakkas, tuli meelde, et tagasi linna on ka kuidagi tarvis saada. Auto hangest välja kaevanud ja mõnda aega suverehvidega tõtt vahtinud, jõudsin järeldusele, et transformatsiooni talverehvideks ikkagi ei toimu.

Linna jõuda oli aga hädasti vaja nimelt sellepärast, et õhtul ootas ees “Othello” Johan Bothaga nimiosas ning Renée Flemingiga Desdemonana, tegeliku niiditõmbaja Jago rollis Falk Struckmann. Ooperižanri tüüpilise esindajana hakkab see teos tõeliselt elama alles tegevuse edenedes (žanritruult muidugi aina suurema sünguse suunas) ning kulmineerub Desdemona “Ave Marias”. Kui nii ketserlikult üldse saab väljenduda, siis ei ole “Othello” minu jaoks Verdi parim teos, ehkki paistab silma võib-olla kõige tihedama helikeelega (ja et jutt on ikkagi Verdist, siis see juba ütleb midagi). Aga tõeline elamus oli see igal juhul ning seda parem on, et Verdi kaks otsast lõpuni tõeliselt geniaalset meistriteost (ehk “Maskiball” ja “Rigoletto”) on veel ees.

Muusika: U2 “One”

Mangodessert kreeka jogurtiga (neljale)

400 g mangopüreed
400 g kreeka jogurtit
50 g mandlilaaste
100 g šokolaadiküpsiseid

Lao serveerimisnõudesse kihiti mandlilaaste, mangopüreed, purustatud šokolaadiküpsiseid ja jogurtit. Lase enne serveerimist paar tundi külmkapis maitsestuda.