Monthly Archives: detsember 2012

12 hetke aastast 2012

Hoiatus: Poliitilist ega päevakajalist siit ei leia. Need on subjektiivsed emotsionaalsed miniatuurid lõppevast aastast, nii nagu nad tundusid just noil hetkedel. 

Üle öiste lumeta lagendike laius tähti täis taevas ja aasta oli ainult kolm tundi vana. Jõime saunaterrassil vahuveini ning me ümber oli uusaastaöö. Salajased soovid saadeti mõtteis tähtede poole teele. Mõned läksidki täide. Külm kirjutas klaasidele keerulist kirja, aga seda mõistsime kõik – see aasta pidi tulema teistsugune.

Teel tööle, autoaken lahti. Linn lõhnas noorte roheliste lehtede ja vihmamärja asfaldi järele. Või oli see kurbuse lõhn? Raadios laulis George Michael ja jumalaga jätvad toomehelbed sadasid tuuleklaasile.  Ma jooksin ja hüüdsin – aga olin  teisel pool vett, jaks lõppes ujudes ja paati silm ei seletanud. Siiamaani küsin vahel – miks sa ometi ei ujunud vastu?

3 vastamata kõnet, seisab telefoniekraanil. Miski pole ju õigupoolest eriti hästi, aga mina naeran tagasi helistades õnneliku inimese naeru ja ka vastaja hääles on naeratus. Kõnnin piki äärelinna tänavaid, üle aedade levib õhtu lõhn, aga maailm mu ümber on kaugel ja eemal ja ära. On vaid hääl telefonis, mis teeb mind nii õnnelikuks ja lihtne on uskuda, et kõik on veel olemata.

2012_1

Lõke pragiseb ja leegid tantsivad eaka malmpaja ümber, milles keeb seitset sorti liha sisaldav seljanka. Tuul painutab õrnrohelistes lehtedes puulatvu ja segab raielangi vaiguaroome lõkkesuitsu lõhnaga. Noored puud saavad mulda ning jäävusest ja jätkuvusest on hea meel, metsa- ja lõkkelõhnast ja nendest, kes on läbinisti omad.

Maailm laulab. Peoleod ja õhtused õnnekäod on unustanud magama minna ning ööbik teeb alles hääleharjutusi. Ronid redelist üles ja uinud samal hetkel, kui pea patja puudutab. Öösel ärgates püüad kinni ühe põgeneva unenäo ning uinud uuesti endamisi naeratades. Hommikul on unenägu haihtunud, aga temast jäänud õrn, armas, õrn tunne saadab sind kogu päeva.

Kevad Toomemäel, nagu ikka ja alati. Jalutan lõunapausi ajal üksinda mõtteid korrastades ja tuul tirib mu mantlihõlmu. Pigistan taskus telefoni, kuid ei helista. Parema meelega virutaks telefoni porilompi. Kõik on nii lahtine. Kõik on nii ebamäärane. Kuis võiks keegi teine seda mõista, kui ma ise ei mõista. Äraaetud hobused lastakse maha. Katki on. Valus on.

2012_2

No one else here to blame, no one to point the finger, it’s just you and me in the rain (U2). Üks õhtu. Kaks inimest. Tänavalaternate peegeldused märjal sillutisel. Sõnadest ei piisa. Südamelöögid südamelöökide vastas. Korraks. See valusaim kõigist me valedest. Kui saaks iseendale vähem valetada… Ma ei vaata minnes tagasi. Mul ei ole selleks südant. 

Küsimused vaid ja mitte ühtegi vastust. Kohustused ja vabadus ja valikud ja lubadused ja kurbus, millest läbi peab minema ainult üksi. Päike läbi lehtede, tuuline taevas, pargipink ja kohvitops ja oma mõtted ja soov, et keegi võtaks osa oma õlgadele. Ometi tead juba siis – jälle uskuma ja usaldama hakkad aja möödudes niikuinii.

Õhk päeva ja õhtu piirimail oli ühekorraga läbipaistev ja kahemõõtmeline ning sookurgede hüüd helises veel kaua. Metsa tagant pistis oma naeratava näo välja poolik kuu. Vinho verde oli klaasidesse valatud, süte kohalt oli lauale toodud umbes tund aega tagasi püütud kala, seltsiks ohtralt võid ja värsket tilli ning seitse inimest laua ümber olid üksmeelselt vait.

2012_3

Julgus hoolida näitab ennast taas. Areldi. Kusagil südame ja kõhu vahel laperdavad üle liiga pika aja liblikatiivad. Kusagil kuklas on alles aimdus, aga lõhnamälu juba teab. Puudutuse sooja hõõgust nahal ei jahuta ka kõige kargem külm. Selguse otsimine selgust ei too, sest ongi vaid hetk. Kaduv. Mööduv. Püüda kinni. Hoida peopesal. Südames. Olla ise üleni see hetk.

Unistused võtavad ümberringi kuju. Soovid, mille sünnile oled kaasa elanud ja mõnigi kord nende eest sama hardalt palunud, nagu oleksid nad su enese omad, saavad tõeks. Vaatad ime tunnistaja heldimuse ja kõrvalejäetu kadedusega. Soovige, sosistavad õnnelikud, kelle kätel on unistuste tähetolm ja selle särast jätkub ümber seisjatelegi.

Detsember. Lumi ja vaikus ja jõulutuled. Sõitsin koju, tulin autost välja, et väravat avada ja jätsin autoukse lahti. Suured hääletud lumeräitsakad langesid tasa mu juustele ja takerdusid ripsmeisse ning avatud autouksest kõlas muusika – Sting “When We Dance”. Miski nõksatas iseenesest oma õigele kohale. Ka aasta 2013 tuleb teistsugune.

Muusika: Katie Melua “Secret Symphony”

Uusaastasoov

Advertisements

Jõulukingitused köögist

Kulinaarsed kingitused on maitse asi. On inimesi, kes nendest suuremat ei pea – et mis kingitus see on, ma ju söön selle ära. Mulle endale aga meeldivad söödavad kingitused väga, isegi iga aastaga aina enam, ja sellepärast kipun ma neid aeg-ajalt ka teistele tegema. Söödav kingitus tähendab (maitse)elamuse ja emotsiooni kinkimist ning eriti head alaliiki esindavad veel need, mille kinkija ja kingi saaja saavad koos ära süüa/juua – niiviisi olete lisaks veel kinkinud asjadest tunduvalt väärtuslikumat – oma aega. Allpool on väike valik kulinaarseid kingitusi, mida kõiki jõuab põhimõtteliselt veel jõuludeks valmistada. Aga minu arvates on igati tore mõte ka üleüldse mitte midagi kinkida, vaid minna näiteks koos uisutama ja pärast hõõgveini jooma.

Muusika: Craig Hella Johnson “Will There Really be a Morning?”

Suhkrumandlid

Vürtsikad suhkrumandlid

Vürtsikad suhkrumandlid

250 g mandleid
5 sl (pruuni) suhkrut
0,5 dl vett
2 tl piparkoogimaitseainet
0,5 tl tšillipipart

Pane kõik ained pannile, kuumuta keemiseni, alanda veidi kuumust ning kuumuta pidevalt segades, kuni vesi aurustub ja suhkur mandlite ümber karamellistub (algul võib tunduda, et mandlid kleepuvad kokku, kuid edasi kuumutades eralduvad need ilusti üksteisest).

Marineeritud räimed

Marineeritud räimed

Marineeritud räimed

500 g räimefileed
3 dl vett
1 sl soola
1 sl suhkrut
10 tera musta pipart
2 loorberilehte
3 nelki
3 tera vürtsi
1 sibul
1 porgand
4 sl valge veini äädikat

Kumuta vesi, suhkur, sool, vürtsid ja viilutatud sibul ning porgand keemiseni. Lase tasasel tulel umbes 5 minutit keeda, tõsta tulelt kõrvale ning lisa äädikas. Lao räimefileed kaussi või purki, vala jahtunud marinaad peale ning lase vähemalt ööpäev külmkapis seista. Säilib külmkapis umbes nädala.

Küpsisesegu purgis

Küpsisesegu purgis

Kaeraküpsised jõhvikate ja valge šokolaadiga
(segu küpsiste valmistamiseks)

Lao liitrisesse purki järgmised ained:
100 g suhkrut
230 g kaerakliisid
70 g nisujahu + 1 tl vanillisuhkrut + 2 tl küpsetuspulbrit
95 g tükeldatud sarapuupähkleid
95 g tükeldatud valget šokolaadi
100 g kuivatatud jõhvikaid

Lisa kingisaajale valmistamisõpetus: vala purgi sisu kaussi ja sega läbi. Lisa 100 g sulatatud võid ja 2 lahti klopitud muna. Sega hästi läbi. Moodusta tainast pallid, suru peopesas lamedamaks ning vormi neist küpsetuspaberiga kaetud plaadile 0,5 cm paksused kettad. Küpseta 210-kraadises ahjus 8-10 minutit.

Maitsesoolad

Lisa meresoolale vastavalt fantaasiale erinevaid ürte ja maitseaineid. Lase vähemalt nädalajagu (soovitatavalt kauem) maitsestuda.

Vürtsikas sool

Vürtsikas sool tšillihelveste, suitsupaprika, musta pipra ja tüümianiga

Maitsesool lihale

Maitsesool (uluki)lihale kadakamarjade, roseepipra ja sinepiseemnetega

Ürdisool basiiliku, tüümini, puneme ja rosmariiniga

Ürdisool basiiliku, tüümini, puneme ja rosmariiniga

Vanillisuhkur

Vanillisuhkur

Vanillisuhkur

Pane vanillikaun purki (rafineerimata) suhkru sisse ning lase paar nädalat seista, aeg-ajalt purki raputades. Kiirem (ja intensiivsemat maitset andev) meetod – purusta 1 dl suhkrut ja 1 vanillikaun kohviveskis või minilõikuris.

“Maskiball” ja piparkoogi-kohupiimakook jõhvikatega

Tark inimene väidetakse õppivat teiste vigadest, loll iseenda omadest. Filosoofilis-retoorilised (kui just keegi ei tunne ennast vastamiseks pädevana) küsimused kõlavad – a) kuidas seda nimetatakse, kes enda vigadest ka ei õpi? ja b) kui keegi elus kaks korda sama reha otsa astub, siis kas talle kolmandat võimalust vigade paranduseks enam üldse antakse? Rahvatarkus muidugi väidab, et kaks kolmandata ei jää, nii et mine võta siis kinni.

Teiseks jõudsin järeldusele, et (teate küll seda Edith Piafi laulu) je ne regrette rien. Mitte midagi sellest, mis elus tehtud on. Küll aga on põhjust kahetseda mõnda, mis jäi tegemata. Sõnu, mis jäid ütlemata. Kordi, mil lasin hirmul võita. Kurp on miskipärast hakanud ühele ja teisele mõeldes. Tegemata jätmiseks saab pidada ka neid kordi, mil ei julgenud uskuda ja unistada, sest eks öelda ju, et kui järgid oma unistust, avatakse sulle uks seal, kus oli ainult kivisein. Aga kaine mõistus nägigi ainult kiviseina ja ütles: võimatu! Ent mis ikkagi oleks juhtunud, kui ei oleks teda kuulanud? Illustratsiooniks sobib siia taas üks lugu lasteraamatust.

Sinine valgusfoor
(Gianni Rodari “Telefonilood”)

Kord juhtus Milano Toomväjakul asuva valgusfooriga kummaline lugu. Kõik tema tuled muutusid äkitselt siniseks ning rahvas ei teadnud, mida peale hakata.
“Kas minna üle tee või mitte? Kas sõita edasi või jääda paigale?”
Valgusfoor aga saatis igast oma silmast igasse külge ebatavalist sinist tuld, mis oli nii sinine, et isegi Milano taevas polnud kunagi selline olnud.
Oodates, et keegi midagi ette võtaks, andsid autojuhid ühtevalu signaali ja kisasid niisama, mootorratturid lasksid oma sõidukitel täiel häälel põriseda, kõige tähtsamad ja tüsedamad jalakäijad aga hüüdsid: “Missugune korralagedus! Kas te ka teate, kes ma olen?”
Naljahambad puistasid teravmeelsusi:
“Rohelise virutas mõni rikas ära, et endale maale suvilat ehitada.”
“Punasega värviti Keskpargi basseinis kalad ära.”
“Kas teate, mis kollasega tehti? See segati oliiviõli hulka.”
Viimaks jõudis pärale politseinik, kes võttis koha sisse keset teeristi ja asus seal liiklust juhtima. Teine politseinik astus valgusfoori juurde, et viga parandada, ning lülitas voolu välja.
Enne kustumist jõudis sinine valgusfoor veel mõelda:
“Vaesekesed! Ma ju näitasin neile vaba teed otse taevasse. Kui nad minust aru oleksid saanud, oskaksid kõik praegu lennata. Aga võib-olla lõid nad lihtsalt kartma.”

Just niisuguste mõtete foonilt läksimegi kino-ooperisse, kaema üht mu suurt lemmikut, Verdi “Maskiballi”, erakordselt võimsa ja kauni muusikaga lugu (üllatus-üllatus, eks ole) armastusest ja kättemaksust (sest milline traagiline ooper sellest ei räägiks, kõik ooperitegelased on reeglina keskmisest ikka tunduvalt kättemaksuhimulisemad), mida sai omal ajal Vanemuises 6-7 korda vaatamas käidud.
Seekord oli see üle pika aja taas üks oopereid, kus vaat et kõige nauditavama etteaste tegi tenor (antud juhul Marcelo Álvarez kuningas Gustav III rollis), nii muusikalises mõttes kui ka aristokraadi rolli intelligentse välja mängimisega. Dmitri Hvorostovski poleks olnud minu esimene valik Anckarströmina, aga tema “Eri tu che macchiavi” oli ette arvatult siiski üks ooperi kõrghetki. Stephanie Blythe’i olin ma tahtnud Ulrica rollis näha sellest ajast, kui teda mõned aastad tagasi Orpheust laulmas kuulsin, sest tema hääles on see vajalik tume värving täiesti olemas – ja ootus oli õigustatud – dramaatilist Ulrica stseeni saaks kirjeldada ainult ülivõrdes. Sopran Sondra Radvanovsky etteaste Ameliana oli minu jaoks kõige nõrgem ning kui talle vokaalselt ka midagi ette heita ei ole, siis oma näomoonutustega pakub ta konkurentsi isegi Angela Gheorghiule (kellele muidugi saab pidevalt ka vokaalses mõttes päris paljut ette heita). Kokkuvõtteks – muusikaliselt oli kõik absoluutselt puhas nauding, aga lavastuse kontseptsioon mind eriti ei kõnetanud (kuigi reeglina mulle kaasaja konteksti toodud ooper meeldib väga). (★★★★☆)

Lõpp hea (mitte “Maskiballis” muidugi), kõik hea. Teise advendi puhul aga võib piparkookidest kooki teha, näiteks.

Muusika: Ultima Thule “Videvik”

Piparkoogi-kohupiimakook jõhvikatega

Piparkoogi-kohupiimakook jõhvikatega

400 g piparkooke
125 g võid

Täidis:
500 g kohupiima
125 g suhkrut
2 muna
200 g hapukoort
200 g jõhvikaid

Purusta piparkoogid ja sega sulatatud võiga. Suru 2/3 purust väiksema neljakandilise vormi põhja. Täidise jaoks sega kohupiim suhkruga, lisa hapukoor ja lahti klopitud munad. Vala kohupiimatäidis piparkoogipõhjale ning jaota peale jõhvikad. Jaga peale ülejäänud piparkoogipuru. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri jahtunult.

Piparkoogi-kohupiimakook jõhvikatega

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Ega alati ei ole kah ainult lilled ja liblikad, eks ole.

Kui tol hommikul üles ärkasin, näis väljas olevat kahtlaselt valge. Niisiis – a) kas olen sisse maganud või b) on lumi maas. Tõeks osutus kahjuks loomulikult variant b.

Lõuna ajal kaubamajas käies nägin mitmesuguseid suurepäraseid tooteid, nagu käekoti lõhnastaja (ainult 16.90) – selle peale pidin suisa spetsiaalselt tagasi pöörama, veendumaks, et ma ikka tõesti nägin seda, mida ma nägin – käekoti lõhnastaja?! (tsiteerides tötskääbuseid: misjaoks nad sedasi teevad…?); neoonroosa plastjõulukuusk; ja šampanjapudel, mis oli pakendatud millessegi, mis nägi välja nagu lukuga kondoom. Ka roosa muidugimõista.

Jumal paraku, õhtul oli kah tarvis poodi minna. Ja no palun väga, seal polnud enam miski selle koha peal, kust teda tavaliselt leida võis. Oksad-lehed ristamisi, ma ütlen (st Sergei Jessenin tegelikult ütles). Just siis, kui ma olin jõudnud kindlale veendumusele, et neil on selleks spetsiaalne inimene palgale võetud, kes kogu aeg kaupa riiulitel ümber paigutab, nii et kui milleski täiesti kindel võib olla, siis selles, et järgmisel korral ei leia te midagi enam sealt, kus see eelmine kord asus, läks asi veel hullemaks. Absoluutselt ilma igasuguse hoiatuseta (no et oleks saanud ennast väheselgi määral moraalselt ette valmistada) hakkas kostma hullumeelselt reibas lauluke (“Nõia elu” viisil): saia elu, saia elu, see on jah kõige parem, ah kui hea on olla sai, kui sa vaid külmund oled. Jne. Suudate seda ikka ette kujutada, jah? Aga ma võin kinnitada, et reaalsus oli ikka tunduvalt hullem. See oli isegi hullem, kui LHV pensionimüüjad, kes muidu kuuluvad kindla peale päris tippu nimekirjas selle kohta, millega ma pärast tööpäeva lõppu toidupoes raudpoltkindlalt tegemist teha ei taha.

Ühesõnaga – tekkis tunne, et kohe hüppavad kuskilt riiulite vahelt välja üleelusuurusteks saiadeks kostümeeritud tegelased ja topivad suu saia täis kõigil, kes samasugust arulagedat entusiasmi ei ilmuta. Põgenemine oleks kah raskendatud olnud, sest vasaku jala saapa (ja ma parem ei hakka rääkima, sellest, et need olid alles kevadel ostetud ja kui raske neid üleüldse hankida oli!) ja saapatalla teed olid hakanud ette hoiatamata lahknema, nii et ma pidin arendama mõnevõrra toonekurelikku kõnnakut – mis miskipärast kaaskodanikud pead pöörama pani (no ma olen muidugi niisama ka erakordselt silmapaistev isiksus).

Õhtul meenus, et kavatsesin veidike uurida, mida kujutab endast hiljuti eesti keeles ilmunud, väidetavalt üle ilma kuulus, minu jaoks siiski täiesti tundmatu teos, mille peale tekkinud ühiskondlik debatt viis mind alguses korraks (absoluutselt ekslikule) mõttele, et tegemist on kirjandusega. Tegelikkus osutus täiesti vastupidiseks. Ausalt öeldes oli see suisa füüsiliselt valus. Internetist leitud katkendid ütlesid juba kaugelt enam kui piisavalt, ent mingi marginaalne osa minust kaalub siiski, et ehk peaks üritama lugeda, et näha, kui hull see veel tervikuna võib olla, aga ma ilmselgelt ei jaksa nii palju juua, et see teos natukenegi tarbitavaks muuta. Sundida ennast seda lugema, vaat s e e oleks alles tõeline sadomasohhism.

Nii et selle kõige peale tahaks öelda, et stritsel (saia elu, saia elu…) päästis päeva. Aga ei, tegelikult ei päästnud. Oligi selline päev.

Muusika: Georgi Sviridovi valss muusikast filmile “Tuisk”.

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Päikesekuivatatud tomati ja hallitusjuustu stritsel
(mugandatud: “Väike saiaraamat”)

25 g pärmi
2,5 dl käesooja vett
0,5 tl soola
0,5 tl suhkrut
400 g nisujahu
0,5 dl oliiviõli

Täidis:
100 g sinihallitusjuustu
100 g riivitud juustu
10 päikesekuivatatud tomatit õlis

määrimiseks 1 muna
peale puistamiseks seesamiseemneid

Murenda pärm kaussi ja hõõru vähese toasooja veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, suhkur ja sool ning sõtkudes järk-järgult jahu. Lõpuks lisa õli ning sõtku, kuni tainas on ühtlane ja läikiv. Kata kauss rätikuga ning lase tainal soojas kohas 30 minutit kerkida.
Kerkinud tainas rulli jahusel laual ristkülikuks, määri pealt päikesekuivatatud tomatite õliga, laota peale tükeldatud hallitusjuust, tükeldatud tomatid ning riivjuust. Keera tihedalt rulli ja lõika pooleks (saad 2 stritslit). Tõsta rullid ahjuplaadile ning tee neisse kääridega peaagu põhjani ulatuvad sisselõiked ning saadud viilud keera vaheldumisi väljapoole. Lase rätiku all veel 30 minutit kerkida, määri munaga ja puista peale seesamiseemneid. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit (pöördõhuga 20 minutit).

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel