Hoiatus: Poliitilist ega päevakajalist siit ei leia. Need on subjektiivsed emotsionaalsed miniatuurid lõppevast aastast, nii nagu nad tundusid just noil hetkedel.
Üle öiste lumeta lagendike laius tähti täis taevas ja aasta oli ainult kolm tundi vana. Jõime saunaterrassil vahuveini ning me ümber oli uusaastaöö. Salajased soovid saadeti mõtteis tähtede poole teele. Mõned läksidki täide. Külm kirjutas klaasidele keerulist kirja, aga seda mõistsime kõik – see aasta pidi tulema teistsugune.
Teel tööle, autoaken lahti. Linn lõhnas noorte roheliste lehtede ja vihmamärja asfaldi järele. Või oli see kurbuse lõhn? Raadios laulis George Michael ja jumalaga jätvad toomehelbed sadasid tuuleklaasile. Ma jooksin ja hüüdsin – aga olin teisel pool vett, jaks lõppes ujudes ja paati silm ei seletanud. Siiamaani küsin vahel – miks sa ometi ei ujunud vastu?
3 vastamata kõnet, seisab telefoniekraanil. Miski pole ju õigupoolest eriti hästi, aga mina naeran tagasi helistades õnneliku inimese naeru ja ka vastaja hääles on naeratus. Kõnnin piki äärelinna tänavaid, üle aedade levib õhtu lõhn, aga maailm mu ümber on kaugel ja eemal ja ära. On vaid hääl telefonis, mis teeb mind nii õnnelikuks ja lihtne on uskuda, et kõik on veel olemata.
Lõke pragiseb ja leegid tantsivad eaka malmpaja ümber, milles keeb seitset sorti liha sisaldav seljanka. Tuul painutab õrnrohelistes lehtedes puulatvu ja segab raielangi vaiguaroome lõkkesuitsu lõhnaga. Noored puud saavad mulda ning jäävusest ja jätkuvusest on hea meel, metsa- ja lõkkelõhnast ja nendest, kes on läbinisti omad.
Maailm laulab. Peoleod ja õhtused õnnekäod on unustanud magama minna ning ööbik teeb alles hääleharjutusi. Ronid redelist üles ja uinud samal hetkel, kui pea patja puudutab. Öösel ärgates püüad kinni ühe põgeneva unenäo ning uinud uuesti endamisi naeratades. Hommikul on unenägu haihtunud, aga temast jäänud õrn, armas, õrn tunne saadab sind kogu päeva.
Kevad Toomemäel, nagu ikka ja alati. Jalutan lõunapausi ajal üksinda mõtteid korrastades ja tuul tirib mu mantlihõlmu. Pigistan taskus telefoni, kuid ei helista. Parema meelega virutaks telefoni porilompi. Kõik on nii lahtine. Kõik on nii ebamäärane. Kuis võiks keegi teine seda mõista, kui ma ise ei mõista. Äraaetud hobused lastakse maha. Katki on. Valus on.
No one else here to blame, no one to point the finger, it’s just you and me in the rain (U2). Üks õhtu. Kaks inimest. Tänavalaternate peegeldused märjal sillutisel. Sõnadest ei piisa. Südamelöögid südamelöökide vastas. Korraks. See valusaim kõigist me valedest. Kui saaks iseendale vähem valetada… Ma ei vaata minnes tagasi. Mul ei ole selleks südant.
Küsimused vaid ja mitte ühtegi vastust. Kohustused ja vabadus ja valikud ja lubadused ja kurbus, millest läbi peab minema ainult üksi. Päike läbi lehtede, tuuline taevas, pargipink ja kohvitops ja oma mõtted ja soov, et keegi võtaks osa oma õlgadele. Ometi tead juba siis – jälle uskuma ja usaldama hakkad aja möödudes niikuinii.
Õhk päeva ja õhtu piirimail oli ühekorraga läbipaistev ja kahemõõtmeline ning sookurgede hüüd helises veel kaua. Metsa tagant pistis oma naeratava näo välja poolik kuu. Vinho verde oli klaasidesse valatud, süte kohalt oli lauale toodud umbes tund aega tagasi püütud kala, seltsiks ohtralt võid ja värsket tilli ning seitse inimest laua ümber olid üksmeelselt vait.
Julgus hoolida näitab ennast taas. Areldi. Kusagil südame ja kõhu vahel laperdavad üle liiga pika aja liblikatiivad. Kusagil kuklas on alles aimdus, aga lõhnamälu juba teab. Puudutuse sooja hõõgust nahal ei jahuta ka kõige kargem külm. Selguse otsimine selgust ei too, sest ongi vaid hetk. Kaduv. Mööduv. Püüda kinni. Hoida peopesal. Südames. Olla ise üleni see hetk.
Unistused võtavad ümberringi kuju. Soovid, mille sünnile oled kaasa elanud ja mõnigi kord nende eest sama hardalt palunud, nagu oleksid nad su enese omad, saavad tõeks. Vaatad ime tunnistaja heldimuse ja kõrvalejäetu kadedusega. Soovige, sosistavad õnnelikud, kelle kätel on unistuste tähetolm ja selle särast jätkub ümber seisjatelegi.
Detsember. Lumi ja vaikus ja jõulutuled. Sõitsin koju, tulin autost välja, et väravat avada ja jätsin autoukse lahti. Suured hääletud lumeräitsakad langesid tasa mu juustele ja takerdusid ripsmeisse ning avatud autouksest kõlas muusika – Sting “When We Dance”. Miski nõksatas iseenesest oma õigele kohale. Ka aasta 2013 tuleb teistsugune.
Muusika: Katie Melua “Secret Symphony”
Toidutegu 