Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Ega alati ei ole kah ainult lilled ja liblikad, eks ole.

Kui tol hommikul üles ärkasin, näis väljas olevat kahtlaselt valge. Niisiis – a) kas olen sisse maganud või b) on lumi maas. Tõeks osutus kahjuks loomulikult variant b.

Lõuna ajal kaubamajas käies nägin mitmesuguseid suurepäraseid tooteid, nagu käekoti lõhnastaja (ainult 16.90) – selle peale pidin suisa spetsiaalselt tagasi pöörama, veendumaks, et ma ikka tõesti nägin seda, mida ma nägin – käekoti lõhnastaja?! (tsiteerides tötskääbuseid: misjaoks nad sedasi teevad…?); neoonroosa plastjõulukuusk; ja šampanjapudel, mis oli pakendatud millessegi, mis nägi välja nagu lukuga kondoom. Ka roosa muidugimõista.

Jumal paraku, õhtul oli kah tarvis poodi minna. Ja no palun väga, seal polnud enam miski selle koha peal, kust teda tavaliselt leida võis. Oksad-lehed ristamisi, ma ütlen (st Sergei Jessenin tegelikult ütles). Just siis, kui ma olin jõudnud kindlale veendumusele, et neil on selleks spetsiaalne inimene palgale võetud, kes kogu aeg kaupa riiulitel ümber paigutab, nii et kui milleski täiesti kindel võib olla, siis selles, et järgmisel korral ei leia te midagi enam sealt, kus see eelmine kord asus, läks asi veel hullemaks. Absoluutselt ilma igasuguse hoiatuseta (no et oleks saanud ennast väheselgi määral moraalselt ette valmistada) hakkas kostma hullumeelselt reibas lauluke (“Nõia elu” viisil): saia elu, saia elu, see on jah kõige parem, ah kui hea on olla sai, kui sa vaid külmund oled. Jne. Suudate seda ikka ette kujutada, jah? Aga ma võin kinnitada, et reaalsus oli ikka tunduvalt hullem. See oli isegi hullem, kui LHV pensionimüüjad, kes muidu kuuluvad kindla peale päris tippu nimekirjas selle kohta, millega ma pärast tööpäeva lõppu toidupoes raudpoltkindlalt tegemist teha ei taha.

Ühesõnaga – tekkis tunne, et kohe hüppavad kuskilt riiulite vahelt välja üleelusuurusteks saiadeks kostümeeritud tegelased ja topivad suu saia täis kõigil, kes samasugust arulagedat entusiasmi ei ilmuta. Põgenemine oleks kah raskendatud olnud, sest vasaku jala saapa (ja ma parem ei hakka rääkima, sellest, et need olid alles kevadel ostetud ja kui raske neid üleüldse hankida oli!) ja saapatalla teed olid hakanud ette hoiatamata lahknema, nii et ma pidin arendama mõnevõrra toonekurelikku kõnnakut – mis miskipärast kaaskodanikud pead pöörama pani (no ma olen muidugi niisama ka erakordselt silmapaistev isiksus).

Õhtul meenus, et kavatsesin veidike uurida, mida kujutab endast hiljuti eesti keeles ilmunud, väidetavalt üle ilma kuulus, minu jaoks siiski täiesti tundmatu teos, mille peale tekkinud ühiskondlik debatt viis mind alguses korraks (absoluutselt ekslikule) mõttele, et tegemist on kirjandusega. Tegelikkus osutus täiesti vastupidiseks. Ausalt öeldes oli see suisa füüsiliselt valus. Internetist leitud katkendid ütlesid juba kaugelt enam kui piisavalt, ent mingi marginaalne osa minust kaalub siiski, et ehk peaks üritama lugeda, et näha, kui hull see veel tervikuna võib olla, aga ma ilmselgelt ei jaksa nii palju juua, et see teos natukenegi tarbitavaks muuta. Sundida ennast seda lugema, vaat s e e oleks alles tõeline sadomasohhism.

Nii et selle kõige peale tahaks öelda, et stritsel (saia elu, saia elu…) päästis päeva. Aga ei, tegelikult ei päästnud. Oligi selline päev.

Muusika: Georgi Sviridovi valss muusikast filmile “Tuisk”.

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Päikesekuivatatud tomati ja hallitusjuustu stritsel
(mugandatud: “Väike saiaraamat”)

25 g pärmi
2,5 dl käesooja vett
0,5 tl soola
0,5 tl suhkrut
400 g nisujahu
0,5 dl oliiviõli

Täidis:
100 g sinihallitusjuustu
100 g riivitud juustu
10 päikesekuivatatud tomatit õlis

määrimiseks 1 muna
peale puistamiseks seesamiseemneid

Murenda pärm kaussi ja hõõru vähese toasooja veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, suhkur ja sool ning sõtkudes järk-järgult jahu. Lõpuks lisa õli ning sõtku, kuni tainas on ühtlane ja läikiv. Kata kauss rätikuga ning lase tainal soojas kohas 30 minutit kerkida.
Kerkinud tainas rulli jahusel laual ristkülikuks, määri pealt päikesekuivatatud tomatite õliga, laota peale tükeldatud hallitusjuust, tükeldatud tomatid ning riivjuust. Keera tihedalt rulli ja lõika pooleks (saad 2 stritslit). Tõsta rullid ahjuplaadile ning tee neisse kääridega peaagu põhjani ulatuvad sisselõiked ning saadud viilud keera vaheldumisi väljapoole. Lase rätiku all veel 30 minutit kerkida, määri munaga ja puista peale seesamiseemneid. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit (pöördõhuga 20 minutit).

Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

Advertisements

3 responses to “Päikesekuivatatud tomati ja sinihallitusjuustu stritsel

  1. Hei, kas piirdusid raamatuga tutvumisel vaid väljavõtetega internetist või võtsid raamatu ka kätte? Ma ei mõista, mis värk selle raamatuga on, ja miks Kaur Kender seda kogu aeg kiidab 🙂

  2. Internetist leitust piisas küündimatu saasta identifitseerimiseks täiesti.

  3. Anu (@imolaa)

    See Tuisk, see ju mu lemmik. Nüüd sain teada, et sellest ka film tehud – ja tuubis täisti olemas. Oo, milline õhtu. Aitäh!

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s