Tort isamaale 2013

Mis oleks veebruarikuu ilma isamaa-tordi võistluseta!

Viienda “Tort isamaale” võistluse eel olin järjekordselt kindel, et jääb osalemata (see ka mõni uudis muidugi, sama juttu räägin ma ju igal aastal). Ükski idee nimelt ei läbinud mu enda peas kvalifikatsioonivooru ja poolikuid lahendusi ma teatavasti ei armasta. Kahju oli küll, aga mis teha, kui loominguline fantaasia on otsustanud oma teeneid mitte osutada. Sellisel arvamusel olin veel kuni reede õhtuni, mil sisehääl (see kubjas, teate küll) äkki undama kukkus, et ikka tuleb osaleda. Nii ma siis kobisin laupäeva hommikul raamatukokku raamatu “Eesti tikand” järele, et sealt inspiratsiooni hankida. Kui eelmisel aastal sai veidi nalja tehtud, siis sel aastal otsustasin mõnevõrra elegantsema, kuid siiski väga lihtsa lahenduse kasuks, panustades koostisosade kodumaisusele ning visuaalsele minimalismile.

Siin ta on, tort isamaale 2013 – mustikatäidisega peedirull, kaunistuseks Kirbla seeliku motiivid. (Kaunistamise tehnika pole küll minu leiutatud, vaid on pärit siit.) Palju õnne, Eesti!

Peedi-mustikarull

Mustripasta:
1 munavalge
40 g jahu
30 g tuhksuhkrut
30 g võid

Tainas:
3 muna
150 g suhkrut
150 g jahu
3 sl kakaopulbrit
30 g toiduõli
350 g toorest punapeeti

Täidis:
100 g kohupiima
2 dl vahukoort
75 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
3 želatiinilehte
200 g külmutatud mustikaid

Mustri joonistamiseks sega kõik mustripasta ained ühtlaseks seguks, kiiremini läheb see näiteks minilõikuri või saumikseriga (osa jahu võib asendada kakaopulbri, erinevate marjapulbrite, matcha, kuivatatud ja jahvatatud rukkililledega jne, et saada erinevaid värve). Pane segu pritskotti ja joonista küpsetuspaberile muster, niiviisi. Pane pooleks tunniks külmkappi.
Taina jaoks vahusta munad suhkruga, lisa kakaopulbriga segatud jahu, õli ning peene riiviga riivitud peet. Sega ühtlaseks. Võta mustriga küpsetuspabrileht külmkapist, aseta ahjuplaadile, vala tainas sinna peale ning aja noaga ettevaatlikult laiali. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit. Lase veidi jahtuda, pane lauale uus küpsetuspaberileht, kummuta tainaplaat sinna peale ning eemalda teine küpsetuspaber. Nüüd on sul selline mustriga tainaplaat. Kata see tagurpidi pööratud ahjuplaadiga ja lase jahtuda.
Täidise jaoks vahusta vahukoor suhkrutega, lisa kohupiim. Pane želatiinilehed külma vette paisuma, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Lisa želatiinilahus edasi vahustades vahukooresegule. Kõige lõpuks sega juurde mustikad. Kui segu tundub väga vedel, pane korraks külmkappi, aga ainult korraks, sest külmunud marjad kiirendavad tardumist niikuinii. Keera tainaplaat ümber, nii et mustriga pool jääb alla ja laota täidis ühtlaselt peale, jättes servad katmata. Keera aluspaberi abil tihedalt rulli ja jäta ööks külmkappi, liitekoht allpool.

“Rigoletto” ja sproti-sibulapirukas

“Rigoletto” on mu lemmikooper ja seepärast hoiatasin oma kaasvõitlejaid enne laupäevast kino-ooperit, et lavastuse ja lauljate kritiseerimine on lubatud ainult mulle. Mis ei tähenda, et ma ei oleks olnud lavastuse kontseptsiooni suhtes keskmisest skeptilisem. Ajastutruuduse hülgamine mulle küll sümpatiseerib, aga „Rigoletto“ toomine 16. sajandi Itaaliast 1960. aastate Las Vegasesse tekitas siiski pigem sügavaid kahtlusi, kui intrigeeris.

Sest see teos on (ausõna!) täiesti geniaalne (muusikaliselt eelkõige, kuna tegelaste psühholoogiliste portreede ja arengu suhtes on olemas paremaid näiteid). Nagu ma ikka tavatsen öelda – geniaalne alates esimesest noodist ja veel tükk aega pärast seda, kui viimane takt on kõlanud. Kõige vähem pean ma muidugi siinkohal silmas ülipopulaarset hertsogi laulukest, pigem räägin Gilda ja Rigoletto duetist „Figlia!… Mio padre!“, ooperiajaloo ühest jõulisemast kättemaksustseenist „Si, vendetta“, sama jõulisest triost viimases vaatuses (nn tormistseen) ja ületamatust kvartetist „Un di se ben rammentomi… bella figlia dell’amore“, lõpustseenist – no põhimõtteliselt ikka kõigest muust peale “La donna è mobile”. Nii et kuna muusika räägib enda eest ja kui lauljate vokaalsete võimete teatavatest puudujääkidest võib ju mõnikord isegi olla võimalik mööda vaadata, siis peituvad karid mujal – (eelkõige baritoni) näitlejavõimete absoluutsel puudumisel on tulemuseks kohutav farss (olen näinud, tean).

Seekordsed ootused lauljatele nii vokaalses kui dramaatilises mõttes olid väga kõrged ning õnneks pettuma ei pidanud (kui, siis pisut vaid Maddalena osatäitjas Oksana Volkovas). Nägusat tõbrast ehk hertsogit kehastanud Piotr Beczala ja „Rigoletto“ vaat et kõige stiilipuhtama tegelase, palgamõrtsukas Sparafucile rollis üles astunud üpris muljetavaldav noor bass Štefan Kocán olid juba varasemast tuttavad, saksa sopranit Diana Damraud (Gilda) ja nimiosalist, suurepärast ehedat Verdi baritoni, serblast Željko Lučićit, kellele Rigoletto on üks hiilgerollidest, tundsin eelnevalt küll vaid katkendite ja üksikute aariate alusel, aga ülimalt kõrgete ootuste tekkeks piisas sellest igatahes.  Mulje oli jäänud, et Lučić annab oma rollidele üpris poeetilise värvingu ning tõeks see ka osutus, kusjuures ta pole kindlasti traditsiooniline Rigoletto ei oma hääle ega rollilahenduse poolest. ‘Traditsiooniline Rigoletto’ võib muidugi kõlada ainult natuke vähem jaburalt kui ‘tavaline pesupulber’, aga kindlasti leidub neid, kelle arvates on Lučići Rigolettos liiga palju soojust ja väärikust ning liiga vähe kibestumust ja jõhkrat kättemaksuhimu. 

Lavastuse kontseptsioon oli kummalisel kombel enam kui töötav. Tegelikult andis see kogu loole täiesti teistsuguse ja omal moel isegi traditsioonilisest tõlgendusest usutavama mõõtme. Võtkem kasvõi kasiino baari toodud esimese vaatuse stseen, milles Rigoletto mõtiskleb enda ja Sparafucile sarnasuse üle – ühe relvaks on sõnad, teisel nuga – üksildane hing tühjas baaris viskiklaasi taga jagamas oma mõtteid vaikiva ning oma töös ilmselt kõike näinud ja kuulnud baarimehega. Või terve viimane vaatus, paigutatuna räpasesse äärelinna lokaali, millest on õige hõlpus uskuda, et seal valgust kartvaid asju aetakse. Araabia šeigiks riietatud Monterone ja postitantsu elementidega “La donna è mobile” olid ehk vahest õige pisut liiast, aga ainult õige pisut.

Ehkki ausalt öeldes olid solistid nii heal tasemel, et nad oleksid võinud kogu ooperi ka täiesti tühjal laval ette kanda ning esmaklassiline elamus oleks ikkagi olnud garanteeritud. Mul oli eelmine öö praktiliselt vahele jäänud, ometi ei tulnud kogu kolme ja poole tunnise ülekande jooksul kordagi isegi meelde, et äkki peaks uni peale tulema.

See oli lihtsalt suurepärane. (★★★★★)

Sproti-sibulapirukas

300 g pärmi-lehttainast
4 sibulat
1 porru
praadimiseks õli
250 g sprotte
2 muna
2 dl kohvikoort
soola, pipart

Rulli vajadusel tainas õhemaks ning kata sellega väiksema neljakandilise vormi või 24 cm läbimõõduga ümmarguse pirukavormi põhi ja küljed.
Kuumuta pannil õli ning prae viilutatud sibul ja porru klaasjaks. Jaota sibulatäidis tainapõhjale ning lao peale õlist nõrutatud sprotid. Klopi munad kergelt lahti, lisa koor, maitsesta soola ja pipraga ning vala pirukale. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Šokolaadi-mustasõstravaht

Olukorda, kus toit on vaja sobitada veini juurde, tuleb kahtlemata pidada tavapäratumaks kui sobiva veini leidmist toidu juurde. See on peaaegu nagu pintsaku õmblemine nööbi külge, kui lubate niisuguseid trafaretseid väljendeid.

Paraku oli sel korral just vein ette antud – 2011. aastal maailma parima punase vahuveini tiitli teeninud Marcello Lambrusco – ning juurde tuli sobitada suupisted, mis ühtlasi haakuksid ka vabariigi aastapäeva pidulauaga. Et tegemist on rikkaliku ja jõulisemat sorti vahuveiniga, siis tahtsin suupistetes kindlasti kasutada sarnaselt intensiivset, ent kenasti kodumaist musta sõstart.  Sama loomulikult lisandus valemisse tume šokolaad ning sisu oligi põhimõtteliselt olemas. Jäi vaid üle anda vorm. Seegi sai šokolaadist.

Mõrkjas-magus-hapu maitsekooslus ning tugeva tumedate marjade nüansiga elegantne vino frizzante harmoneerusid suurepäraselt.  Aga pildi tegemisel juhtub teinekord, et valmis seatud kompositsioon hakkab elama oma elu ja keeldub väljendamast seda, mida sina oled ette näinud.  Vabariigi aastapäeva asemel vaatas mulle esialgselt fotolt vastu sootuks midagi muud. Ei-ei, see ei lähe kohe mitte. Meeleolu polnud mitte pidulik-patriootlik, vaid ilmselgelt sobilik hoopis sõbra-, naiste- või mis iganes muuks sarnaseks päevaks, romantilise õhtusöögi või hoopistükkis pisut… riukalikuma moega ettevõtmiste hakatuseks. Pärast stseeni ümberseadmist ja oma põhimõtete hülgamist fotode töötlemise osas said pildid väikese retrovärvingu ja piisavalt pidulik-isamaalise emotsiooni.

Mis ei tähenda, et nimetet šokolaadiampsud mõneks muuks tähistamist vajavaks päevaks ei sobiks. Otsustasin nimelt olla tolerantsem ja oma tavapärase irooniaga sõbrapäeva suhtes mitte esineda. Karjuvalt kommertslik ja kultuuriliselt võõras on ta jah, aga kui kõigest punasest ja südamekujulisest kõrvale vaadata, siis on see ju iseendast kena, kui vahel meelde tuletatakse, et me võiks meeles pidada neid, kes on nii olulised, et nende kohalolek või puudumine mõjutavad meid sama tugevalt. Neid, kellega koos saab kõige tavalisemast tegevusest midagi erakordset. Niikuinii jääb rõõm nende olemasolu üle liigagi tihti väljendamata ning kõige halvemal juhul koguni märkamata.

Kaaskodanikke aga oli sõbrapäeva kontekstis päris armas jälgida – näiteks minu järel poe kassajärjekorras seisnud vanemat härrasmeest, kes ostis kimbu nelke, teise krüsanteeme ja kaks pudelit Sovetskoje Zolotojet. Üks komplekt naisele, teine… naabrinaisele? (Ma ise ostsin pudeli konjakit. Aga see oli trühvlitordi jaoks :)).

Muusika: Ludovico Einaudi “Divenire”

Šokolaadi-mustasõstravaht šokolaadivormides

Šokolaadiümbristeks:
100 g tumedat šokolaadi

Täidis:
100 g tumedat šokolaadi
2 sl peent kristallsuhkrut
1 munakollane
2 dl vahukoort

Mustasõstrapüree:
300 g külmutatud musti sõstraid
0,5 dl vett
1 dl tarretisesuhkrut

Šokolaadiümbriste jaoks sulata šokolaad veevannil ja määri pintsliga väikeste paberist või silikoonist vormide põhja ja külgedele. Pane pooleks tunniks külmkappi ja korda protseduuri. Pane uuesti külmkappi tahkuma. Seejärel eemalda vormidest.
Mustasõstrapüree jaoks kuumuta sõstrad koos veega keemiseni, püreesta ja suru seemnete eemaldamiseks läbi sõela. Lisa tarretisesuhkur ning lase pool minutit keeda. Lase aeg-ajalt segades jahtuda.
Täidise jaoks sulata šokolaad veevannil, lisa suhkur ja sega, kuni see sulab. Lase veidi jahtuda, sega juurde lahti klopitud munakollane ja kõigepealt 1/3 vahustatud vahukoorest. Sega ühtlaseks ning lisa ettevaatlikult ülejäänud vahukoor. Lisa paar lusikatäit mustasõstrapüreed ning sega ainult kergelt läbi, et segu jääks kirju.
Tõsta iga šokolaadist vormi põhja natuke mustasõstrapüreed ning pritsi tordipritsiga peale šokolaadivaht.