Topeltvürtsikilud

Olen endiselt elus küll. Ma lihtsalt ei kirjuta. Mitte midagi.

Kaotasin nimelt vahepeal täielikult usu (ilusatesse) sõnadesse (igasuguse kannatuse ka) ja katsetasin, kas saab olla üldse kirjutamata. Sai küll (no ma proovisin teistsuguseid sõnu kah, aga selle peale tekkis tunne, et tuleks tsenseerida mitte üksnes sõnu, vaid ka mõtteid, nii et jätsin heaga pooleli). Usk muidugi tuli pikapeale teatud määral tagasi, kirjutada tahtmine mitte. Eks ta ühel hetkel ikka kohale hiilib ja teeb ilmsüüta näo, nagu poleks kuskil käinudki, sellepärast ma murelikuks muutumist väga tõsiselt ei kaalu.

Seniks:

Let everything happen to you: beauty and terror.
Just keep going.
No feeling is final.
(Rainer Maria Rilke)

Muusika: Wojciech Kilar “The Kiss”

Topeltvürtsikilud
(allikas: Oma Maitse)

1 karp vürtsikilu
1 väike punane sibul
5 cm jupp porrut
4 tl kappareid

Kaste:
1 küüslauguküüs
1 dl oliiviõli
4 tl palsamiäädikat
1 tl sinepit
soola, pipart

Puhasta kilud ja aseta vaagnale. Puista peale hakitud sibul, õhukesed porrulauguviilud ja kapparid. Sega kastmeained, vala kaste kiludele ning lase külmkapis maitsestuda vähemalt 3 tundi, veel parem järgmise päevani. Serveeri vutimunade ja musta leiva või röstsaiaga.

Mustade ploomide ja rummiga purukook

/…/ Mõnikord on vaja,
kõigest äraminekut.
Et saaks avastada teises
head ja ainulist.
Alati on vaja talve
enne kevadet.
Ära küsi, miks ma vaikin!
Sellepärast, et…
(Aita Kivi)

Mõnikord ei suudagi enam uskuda, et kevad tuleb taas. Kuigi tean, et ühel ööl on ta ikkagi kohal, hoolimata sellest, kas ma üldse kuidagimoodi usun ta tulekusse või mitte.
Mõnikord kurvastan ma millegi ilusa pärast, mis on möödas. Ehkki märksa mõistlikum oleks olla rõõmus selle pärast, et see üldse oli.
Mõnikord avastan end ikkagi avasilmi elult imet ootamas. Erakordselt ebakindel meetod, palju kindlam oleks see ime ise luua.
Mõnikord tundub, et muinasjutte räägivad ainult teised. Tegelikult mulle polegi muinasjutud kunagi meeldinud ja elus tuleb neid pealegi ette nõnda harva. Aga kui, siis kahvatuvad kunstmuinasjutud nende kõrval kaameks.
Mõnikord tunnen ennast liiga nõrgana, et andeks anda. Kuigi tean, kui suureks teeks mind andestamine.
Mõnikord tekib hirm, et ma ei kõnni enam kunagi maapinna kohal. Aga hirm ja lendamine ei kuulugi kunagi kokku. Sest inimesel pole tiibu ja lennata saab ta vaid neil hetkedel, kui ei karda kukkuda.
Mõnikord näib, et elul on mingi tagamõte, kui ta toob mind taas ja taas punkti, kus tuleb otsustada, kas loobuda või on mõtet võidelda. Ja tõenäoliselt tal ongi tagamõte.

Teoorias olen ma traditsiooniliselt tugev. 🙂

Muusika: Ludovico Einaudi “Fairytale”

Mustade ploomide ja rummiga purukook

Tainas:
200 g võid
100 g suhkrut
300 g jahu
50 g kreeka pähkleid
1 tl küpsetuspulbrit
1 sidruni riivitud koor

Täidis:
400 g kuivatatud ploome
1 dl tumedat rummi
1,5 dl vett

Sega jahu, küpsetuspulber, riivitud sidrunikoor ja hakitud pähklid. Lisa kuubikuteks lõigatud või ning näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Võid ka panna kõik ained köögikombaini ning ühtlaseks puruks töödelda.
Täidise jaoks pane ploomid vee ja rummi segusse paariks tunniks pehmenema ning püreesta siis (vastavalt oma maitsele kas täiesti ühtlaseks või jäta veidi tükiliseks), vajadusel lisa veel veidi vett ning soovi korral (pruuni) suhkrut. Puista 2/3 purusegust küpsetuspaberiga kaetud väiksema ahjuplaadi põhjale ning suru kergelt kokku. Määri peale ploomipüree ning raputa ülejäänud purusegu. Küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit.

Kook on üsna vähemagus, pigem isegi mõrkjas, nii et magusama eelistajad peaksid täidisesse kindlasti suhkrut lisama.