Toidutegu-5 ja rabarberi-bellini

Peaaegu oleksin unustanud. Pea on pilgeni täis muid mõtteid ja kalender muid meeldetuletusi ning asjaolu, et siinne veebipäevik sai alguse viis aastat tagasi, oleks võinud hõlpsasti üldse meelest minna. Kes oleks 27. mail 2008 osanud arvata, et viis aastat hiljem olen vahetanud näiteks töökohta ja autot, et on olnud inimesi, kes on tulnud ja läinud koos osaga minust, aga Toidutegu püsib endiselt. Püüdmas hetki, helisid ja maitseid. Vaatamas vaikust. Pakkumas ehedalt emotsionaalset äratundmisrõõmu ja ilusaid illusioone. Katsetamas, mida saab teha sõnadega ja mida toiduga. Mina pole seesama inimene kes viis aastat tagasi, olen kogenud ja kasvanud, aga ka mõned haavad ja armid juurde saanud, ning Toidutegu on retseptikogust arenenud elu peegelduseks – koos kõigi  moonutuste ja aeg-ajalt kahtlemata ka kõverpeegliefektiga.

Kõigile teile, kes te olete siit nende 5 aasta jooksul üle 900 000 korra läbi astunud – aitäh lugemast, vaatamast, katsetamast, kommenteerimast ja kaasa elamast!

Juubelit tähistatakse tavaliselt mulli ja promilliga, aga kuna on rabarberihooaeg, siis võib need kõik kokku panna. Väidetavalt 1940ndatel Veneetsias loodud bellini kokteil koosneb tavapäraselt proseccost ja virsikupüreest, siinne variant on Jamie Oliverilt, aga vaevalt ta päris esimene oli, kes rabarberi kasutamise peale tuli.

Ja kui juba bellini, siis olgu ka muusikas: Vincenzo Bellini – Riccardo aaria “Ah! Per sempre io ti perdei” ooperist “I Puritani”. (Ehkki kokteil pole nimetatud siiski mitte helilooja, vaid 15. sajandi Veneetsia maalikunstniku Giovanni Bellini järgi.) Ja kuna aaria on üks mu lemmikuid, siis olen muidugi esituse suhtes ülimalt kriitiline, sest umbes pooltel juhtudel kiputakse seda interpreteerima täiesti hüsteerilises maneeris. Aga Simon Keenlyside’i, Ludovic Tézieri või Mariusz Kwiecieńi versiooniga üldiselt alt ei lähe.

Rabarberi-bellini

300 g rabarberit
75 g suhkrut
1 pudel proseccot

Tükelda rabarber, pane koos suhkru ja natukese veega potti, kuumuta keemiseni ja hauta, kuni rabarber on täiesti pehme. Püreeri või suru läbi sõela ja jahuta. Täida kolmandik klaasist rabarberipüreega ning vala peale vahuvein (võid seda enne pool tundi sügavkülmas hoida).

Imekook

Nimetet koogi “ime” seisneb asjaolus, et vormi läheb üks tainas, aga ahjust väljub kook enam-vähem kolmekihilisena. Kui seda retsepti Nami-namis nägin, meenus mulle, et midagi sarnast peaks olema ühes umbes 20 aastat vanas käsikirjalises retseptivihikus ja et mäletatavasti ma seda kooki kunagi ka tegin. Imekoogi nime kandva retsepti leidsingi, paistis teine olevat USA päritolu, sest mõõtühikuks oli ‘tops’ ja ahjutemperatuuriks 350° F. Minu retseptis ei eraldata ega vahustata eraldi munavalgeid ja -kollaseid (mida muidugi võib ka siinpuhul teha, ilmselt on selle tulemuseks paksem ja kohevam pealiskiht ning selgem kihistumine) ning täienduseks on kookoshelbed. Koogi alumiseks kihiks moodustub midagi ahjupannkoogilaadset, järgneb veidi kreemjam osa ning pealmiseks kihiks kerkivad kookoshelbed.

Muuseas, peaaegu oleksin kirjutanud, et pealmine kiht on kookosene. Ei, seda ei ole ta mitte. Ja sellega ma tahan öelda (nüüd tuleb filoloogiline kretinism, pardon) et ma ikkagi ei mõista selle moodustusmalli tohutut populaarsust toiduretseptides. Kuhu ka ei vaataks, taas ja taas torkab silma mõni juustune (või hullemal juhul isegi parmesanine) kaste, köögiviljane salat, šokolaadine kook või mustikane muffin. Ma olen sellest korra juba kirjutanud, aga kordamine tuleb ilmselt siiski kasuks:

eesti keeles kasutatakse sisalduvuse või koostise märkimiseks tavaliselt seestütlevat käänet või liitsõna täiendosist (rukkijahust pirukas või rukkijahupirukas, mitte rukkijahune pirukas) ja ne-liide tähistab tavaliselt välist kokkupuudet (mullane põrand tähendab, et muld on põranda peal, põrand on mullaga koos, mitte ei koosne sellest ja kui juhtumisi koosneb, siis on see muldpõrand).

Olgu, ma saan loogikast aru küll, toiduretseptides peaks ne-liide justkui ilmselt edasi andma (mingi koostisosa) rohket sisaldust (nt liivane maa analoogial), aga mind ikkagi hirmsasti huvitab, kas nt šokolaadine kook vaarikase kreemiga kõlab tõesti millegi poolest paremini kui korrektses eesti keeles vaarikakreemiga šokolaadikook?

Muusika: Andreas Vollenweider “These Hearts of Gold”

Imekook

4 muna
55 g sulatatud võid
175 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
60 g jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
2,5 dl piima
75 g kookoshelbeid

Klopi munad suhkru ja vanillisuhkruga lahti, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu, kookoshelbed, piim ja sulatatud ning veidi jahutatud või.  Vala saadud vedel tainas võitatud (24 cm läbimõõduga ümmargusse või 20×20 cm neljakandilisse) koogivormi (lahtikäiv vorm ei sobi, kuna see võib lekkida) ja küpseta 175-kraadises ahjus umbes 50 minutit. Lase vormis jahtuda ning sõelu peale tuhksuhkrut.