Monthly Archives: september 2013

Õuna-filorullid

Et mul on kiire olnud, vastab täiesti tõele. Aga tõtt öelda pole see päriselt põhjus (või vähemalt mitte ainus põhjus), miks ma nii harva kirjutan. On selliseid õhtuid küll, mil ma istun köögilaua taga ja vahin läpakaga tõtt. Kirjutan lause või kaks, kustutan, kirjutan, kustutan. Ja otsustan parem magama minna.

Aeg-ajalt saan ma ikka inimestelt kirju, milles nad sageli väljendavad arvamust, et ma kirjutan südamest. Ja võib olla, et see nii oligi.  Mingi hetkeni. Aga teatud ajast alates tuli enesele teadvustada auditooriumi olemasolu.  Ja küsimus on, kas pärast seda, kui ollakse saanud väga teadlikuks oma paljudest lugejatest koos kõigi nende kogemuste, mõtete, tunnete ja väärtushinnangutega, on enam võimalik, et see teadmine su teema- ja sõnavalikut ei mõjuta.

Anonüümne lugeja on anonüümne, temaga ei ole väga suurt probleemi, aga kui sa tead, et sind loevad väga paljud inimesed, keda sa tunned, siis varem või hiljem rakendub tööle enesetsensuur. Et mitte paljastada liiga palju endast. Aga ka mitte nii vähe, et suurema või vähema taustateadmisega lugejad võtaksid kasutusele oma kujutlusvõime ja saaksid liitmistehte 2+2 vastuseks ootamatult 5. Et mitte teisi inimesi liiga äratuntavalt kujutada. Aga ka mitte teksti nii umbmääraseks kärpida, et see veel ainult paarile inimesele üldse midagi ütleb. Et mitte oma arvamustega kedagi vigastada. Või vihastada. Et endal ei tekiks tunnet, et peaks oma emotsioone ja/või neid väljendavaid sõnu kuidagi selgitama, põhjendama, õigustama. Et oleks eristatav, kus on üldistus ja kus su oma elu.
Selle kõige paratamatu tulemus on, et niisugune igakülgselt kaalutud ja vaagitud tekst ei saa enam südamest tulla. Kuni selleni välja, et ühel hetkel tajud, et sa ei ole enam oma teksti peremees – sa ei kirjuta mitte seda, mida tahaksid, vaid seda, mida sult eeldatavasti oodatakse.

Seepärast seisangi juba pikemat aega probleemi ees. Millest ma siis üldse veel kirjutada saan? Sellest, kuidas maitsed harmoneeruvad, kõrvits annab ilusa kuldkollase värvi, jõhvikad lisavad koogile hapukust ja kaerahelbed tervislikkust? Jumala eest, ei. Seda blogi võib teatud mööndustega toidublogiks nimetada, sellepärast et siin avaldatakse toidupilte ja -retsepte. Aga ainuüksi toidust kirjutamine mind ei huvita. (Tegelikult ei huvita mind ka toidust lugemine, juhul kui tekst jääb eelmainitud tasemele, kuhu ta tihtipeale jääbki.)
Ja kellele ma siis lõppude lõpuks kirjutan? Sõpradele? Pereliikmetele? Kaugematele sugulastele? Töökaaslastele? Nime ja näota lugejatele?

Just see on see konflikt, mis  paneb mind viimasel ajal arvutit sulgema, ilma et ükski mõte sõnadeks vormuks – kirjutada nii nagu tahaks, ei saa; nii nagu saaks, ei taha. Loota internetis kuidagi säilitada enda anonüümsust oleks jabur, eriti sel juhul, kui sa oled täiesti teadlikult loonud avaliku blogi, kust käib päevas läbi sadu inimesi, ja valinud just sellise stiili, nagu sa oled valinud. Aga võib-olla on mingil moel võimalik taastada võime kirjutada oma auditooriumi olemasolu tajumata. Või õigemini on põhiküsimus, kas ja kuidas kirjutada nii, nagu keegi ei loeks.

Muusika: Ketil Bjørnstad, Svante Henryson “Reticence”

Õuna-filorullid

Õuna-filorullid (24 tk)

12 filotaina lehte
125 g võid
poole sidruni mahl
4 õuna
75 g martsipani
75 g halvaad
75 g tumedat šokolaadi

Tõsta filotainas eelmisel õhtul sügavkülmast tavalisse külmikusse sulama. Sulanud filotainas võta pakendist välja, aseta küpsetuspaberiga kaetud lauale ja kata niiske, aga täiesti kuivaks väänatud rätiga.
Puhasta õunad ja lõika väikesteks kuubikuteks, riivi martsipan ja halvaa ning tükelda šokolaad peenelt.
Sulata või, tõsta üks filotainaleht töölauale, pintselda sulavõiga, tõsta peale järgmine leht, pintselda jälle sulavõiga, tee nii, kuni tainapõhi on 4-kihiline. Määri ka pealt sulavõiga ning lõika saadud kihiline tainaleht kuueks. Tõsta igale tainatükile veidi õunakuubikuid ja riivitud martsipani, tõsta tainaservad täidisele ja keera rulli. Järgmisest neljast filolehest tee samal moel õuna- ja halvaatäidisega rullid ning viimasest nelja lehe jaoks kasuta õuna- ja šokolaaditäidist. Tõsta rullid, liitekoht allpool, küpsetuspaberiga kaetud ahjulaadile, pintselda ka pealt sulavõiga ning küpseta 200-kraadises ahjus 25-30 minutit.

Õuna-filorullid

Ahjuomlett pelmeenide ja tomatitega

Vikerraadio saates “Üks lugu” rääkis Fred Jüssi, kuidas ta oli kunagi ühes oma kirjas Uku Masingule kurtnud, et tema tegevuse tulemused ei ole piisavad. Masing oli seepeale vastanud, et fotosünteesi kasutegur on umbes 1% ning soovida, et kõik asjad õnnestuksid, tähendaks tahta loodusseadusi eirata.

Ma arvan, et seda tasuks endale üleüldse aeg-ajalt meelde tuletada, aga ühtlasi peitub selles loos vastus küsimusele, miks blogi nii visalt täieneb. Olen nimelt samuti olnud järjekordselt hõivatud üritusega loodusseadusi eirata. Kui aega üle jäi, siis üritasin defineerida elu neid aspekte, mis pole defineerimisele ealeski allunud, nagu on inimsuhteid, mis end klassifitseerida ei lase. Kõlab täpselt sellena, mis ta oligi. Tühi töö. Aga ilm oli ilus, rõõmus meel, nii et puhkuse lõpp jõudis kätte ootamatu ebameeldivusena. Tööle?! Mis tähendab tööle?

Nüüd on hommikud helgelt karged ja jalgsi tööle kõndimine päeva kõige parem osa. Ühel niisugusel hommikul mõtteid mõlgutades avastasingi, et on aeg pingutused lõpetada. Keegi ei saaks öelda, et ma pole püüdnud. Aga midagi erilist ja õrna, mis kildudeks kukkus, ei saa enam parandada, ilma et praod näha jääks. See polnud valus avastus, ei, tegi vaid leebelt nukraks. Kuhu ma nüüd panen oma sõnad, kui ma kunagi teada ei saa, mis oli vaikuse taga? Ehkki mis seal muud ikka oli, kui elu oma ebatäiuses ja inimesed on haavatavuses. Või vastupidi.

Mõnikord mõtlen isegi, kas pole täitumisele määratud soovide hulk igaühe elus nii piiratud, et ei tasuks teiste õnne eest paluda.

Muusika: Irene Cara “Flashdance… What a Feeling”

Frittata pelmeenide ja tomatitega

Ahjuomlett pelmeenide ja tomatitega (kahele)

200 g pelmeene
75 g päikesekuivatatud tometeid
peotäis kirsstomateid
2 muna
2 dl kohvikoort
soola, pipart

Lase pelmeenidel veidi sulada ning prae need õlis krõbedaks. Tõsta ahjuvormi, lisa hakitud päikesekuivatatud tomatid. Klopi munad koos kohvikoorega lahti, maitsesta soola ja pipraga ning vala pelmeenidele. Lao peale ka tomatid. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 15-20 minutit.

Frittata pelmeenide ja tomatitega