Ahvatluste aasta ja avokaado-mustasõstra juustukook

Eestlased pidid olema kokaraamatute usku. Mis jäi siis minulgi muud üle, kui sellesse religiooni omapoolne panus anda. Sestap, head lugejad, on mul erakordne rõõm teatada, et üsna äsja läks trükki minu raamat “Ahvatluste aasta”.

Tahaksin siiski uskuda, et see ei ole tavaline kokaraamat. Vähemalt mitte ainult kokaraamat. Sestap pingutasin selle nimel, et pakkuda midagi muilegi meeltele. Raamat teeb 51 koogi- ja desserdiretsepti ning iga kuu kohta käiva meeleoluka mõtisklusega ringi peale tervele aastale ning jagab ka retseptisoovitusi erinevateks tähtpäevadeks. 

Retseptisoovitus kooliaasta alguseks – õunaroosidega ahjuõunatort

Aasta alguses, nagu ikka, ei andnud ma endale ühtegi lubadust. Küll aga käis peast läbi, et kas poleks nüüd ehk aeg küps hakata mõtlema raamatu peale. Läks mööda vaevalt kaks kuud, kui ühel täitsa tavalisel päeval helises telefon ja kirjastaja küsis, kuidas tunduks mõte magusaraamatust. Tundus, et aeg oligi tõesti küps. Märtsi keskpaiku olin juba töösse sukeldunud, ideed võtsid peas kuju, selginesid paberile konkreetseteks retseptideks, vormusid nende põhjal kookideks, tunnistati headeks või praagiti välja. Päevad venisid öösse, (osalt laenatud) nõud kogunesid virnadesse, arvuti ja fotoaparaat pidasid vapralt tainakausside ja jahukuhjade vahel vastu.

Üks minu uusi lemmikuid – kihiline porgandikook

Tuli ette paanikahetki, mil leidsin, et olen hammustanud ilmselgelt liiga suure suutäie, arvates et suudan töö ja muu elu kõrvalt veel üksinda hakkama saada nii retseptide loomise, küpsetamise, pildistamise kui lugude kirjutamisega. Tuli ette kannatusekaotusi, kui ma retseptiga ka mitmendal korral ikka rahule ei jäänud või kui mõni kook keeldus pildile jäämast või kui ma leidsin, et parimagi tahtmise juures ei suuda ma juulikuus kirjeldada jaanuari.

Väikese üllatusega – rabarberi-tšillimuffinid

Kahtlemata on sellesse raamatusse võimalik suhtuda ainult kui kokaraamatusse. Või siis üldse mitte kui kokaraamatusse, sest kõik lood, mis on retseptide vahel, on loetavad ka täiesti iseseisvalt. Ent ma usun, et kõige parem on lasta retseptidel, lugudel ja piltidel põimuda tervikuks teie oma mõtete ja mälestustega ning lapsepõlvemailegi tagasi põigates rännata nende maitsete ja meeleolude saatel läbi ühe aasta, veendudes, et meil siin maal on siiski kaugelt rohkem kui vaid kaheksa kuud kehva suusailma ja õunapuud, millel apelsine ei kasva.

Klassikaline kooslus uues kuues – maasika-purgikoogid jaaniõhtuks

Et praegu on oktoober, siis isutekitajaks ja tutvustuseks olgu toodud üks katkend raamatu oktoobrimeeleoludest:

Just oktoobrikuu tekitab minus igal aastal tahtmise osta endale mõis. See mõte ei lase end kunagi reaalsusest vähimalgi moel häirida, vaid maalib romantilise meeleolupildi rõdule lõunasööki lõpetama kogunenud seltskonnast – oktoobripäike valab puuladvad üle sulakullaga, parim portselan on kappidest välja toodud, kohviaroom ning naeru- ja jutukatked kanduvad mööda värviliste vahtratega palistatud mõisaalleed kaugemale ning üle selle kõige on kõrge sinine taevas.

Ja vastu igasugust loogikat tekib vaikne lootus, et nii jääbki. Ei pruugi. Järgmisel hommikul võib seesama allee olla mähitud paksu niiskesse udusse, mille tuul küll päeva peale laiali ajab, aga seepeale kurjast vaimust vaevatu ägedusega puid ja langenud lehti räsima asub ning Mary Poppinsi kombel vihmavarjuga lendamise täiesti võimalikuks muudab. Seegi pole kõik. Läheb veel päev ning alles õitsevad roosid all aias on hommikuks kaetud paksu märja lumega, justkui oleks oktoobrist üleöö saanud detsember.

Aga see lumi veel ei jää, vaid annab sõnaõiguse sügisesele päikesele tagasi. On paras aeg minna omadega rappa, mis pakub heldelt nii küpseid jõhvikaid, vaikust kui värve ning kõige kaunima vaatemängu hoopis selle napi hetke jooksul, mil lühikese sügispäeva valgusest saab hämarik. Viimase osa teekonnast astumegi metsaservas selle hämaruse sees. Läbi puuvõrade paistab taevas, tähed näitamas teed rändlindudele, sest nemad ei saa teisiti, kui peavad minema. Tohutute parvedena asuvad nad suve kannul teele, ees tuhanded pikad rännukilomeetrid ning iga linnukolmnurga jumalagajätust jääb meie juurde kurbusest kajav vaikus.

Kui sulgeda silmad, siis polekski kuigi keeruline unustada jalge all sahisevad lehed ning hetkeks uskuda, et on hoopis aprill. Ainult hanede hüüd üle tumeneva taeva ja läbi rahutute pilvede tuletab meelde hüvastijättu. Üks kolmnurk teise järel – teele, lõuna poole, ära siit! Aga meie, kel pole tiibu, peame jääma. Siia. Vastu lumele.

Klassikalise õunte ja martsipani koosluse asemel pirnid ja halvaa – pirni-halvaastruudel

Raamat algab minu lapsepõlvetalismani – mustika-klimbisupiga – ning lõpeb aastavahetusele kohaselt mulli ja promilli ehk vaarika-vahuveinitordiga. Vahele mahub nii (lapsepõlve)klassikuid nagu möldrikook, mustasõstra-beseekook, kohupiimakorbid, grillitud banaan, banaani-vahukooretort jne kui ka uusi üllatajaid, nagu avokaado-mustasõstra juustukook, maasika-kookosetort, greibi-moonikeeks, halvaa-hapukoorepuding rabarberiga või muraka-kodujuustudessert.

Halvaa-hapukoorepuding rabarberiga

Selle raamatu tegemiseks kulus näiteks 7 kilo jahu, 6 kilo suhkrut, 3 kilo võid, 106 muna, 2 kilo hapukoort, 3 kilo kohupiima, 4 kilo toorjuustu, 3,5 liitrit vahukoort, 1,7 kilo küpsiseid, 1 kilo šokolaadi, 2,1 kilo banaane, 1 kilo sarapuupähkleid, 1 kilo mandleid ja 600 grammi mandlilaaste. Ja nii edasi. Õuntest ja marjadest rääkimata – aga neid ma kilokaupa ei ostnud, vaid korjasin ise. Närvikulu aga oli kokkuvõttes vist väiksemgi, kui ma kartsin. Tegelikult oli seda raamatut teha puhas rõõm. Lõpuks ma muidugi väsisin, leidsin, et ei suuda enam ühtegi kooki küpsetada, veel vähem midagi pildistada ning omaenese teksti üha uuesti ja uuesti läbi lugemine muutus järjest vastuvõetamatuks. Aga see tunne läks loomulikult üle ning alles jäi imestusesegune rõõm – Raamat? Minu tehtud?

Ohtralt õunu – möldrikook

Raamat ilmub 3-4 nädala pärast ning küllap ma siis sellest ka teada annan, kui on põhjust raamatupoodi minna. Teie nautige seniks avokaado-mustasõstra juustukooki, ikka “Ahvatluste aastast”.

Muusika: Benedikt Jahnel Trio “Sacred Silence”

Avokaado-mustasõstra juustukook

Põhi:
200 g šokolaadiküpsiseid
60 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
150 g suhkrut
1 sl maisitärklist
poole sidruni mahl ja riivitud koor
3 küpset avokaadot
3 muna
150 g külmutatud musti sõstraid

Serveerimiseks:
200 g mustasõstramoosi (suru soovi korral läbi sõela)

Põhja jaoks purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru segu 24 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks koori ja tükelda avokaado ning püreeri koos sidrunist pressitud mahlaga. Sega maisitärkis suhkru hulka ning vahusta toasoe toorjuust suhkruga, lisa ükshaaval munad, avokaadopüree ja riivitud sidrunikoor.  Vala täidis põhjale, jaota peale mustad sõstrad ning küpseta 175-kraadises ahjus umbes 1 tund (täidis jääb kergelt võbisev, see tardub jahtudes).  Lase järgmise päevani külmkapis seista.

Kirjandusminutid* – kõige halvem raamat, mida ma kunagi lugenud olen

Küll on joomine hirmus asi.
(Saalomon Vesipruul)

Alljärgnev õpetlik lugu räägib muu hulgas sellest, mis kõik võib juhtuda, kui veidikesest veinist uljaks muutununa lubadusi jagada.

Ühel kenal suvelõpuõhtul sõprade-kolleegidega väljas istudes läks jutt pornomenuki “Viiskümmend halli varjundit” peale. Keegi seda oopust lugenud polnud, aga kõik võtsid muidugi agaralt sõna. Kasutades alatult ära asjaolu, et minu vastupanuvõime oli pärast teatava koguse veini tarbimist mõnevõrra nõrgenenud, hakkas seltskond agiteerima, et tuleks lugeda. Noh, ja mina muidugi suure suuga lubama, et loen läbi ja kirjutan ülevaate.

Väikese sihtotsingu järel toodi sopakas mulle suisa koju kätte  ja siis oli täitsa selge, et pääsemise tõenäosus on nullilähedane. Imelik oli küll Houellebecq kapi peale seisma jätta ja hakata E. L. Jamesi lugema, aga egas midagi, lubadus on ikkagi lubadus ja äkki saab nalja kah. Pealegi olen ma piisava piinarikkusega end läbi närinud kogunisti kahest Milvi Lembe raamatust, mis ei ole ka mitte nõrkadele, nii et arvasin end olevat piisavalt karastunud. Ja küllap mingi osa minust naudib kehvade raamatute üle ilkumist (etteruttavalt olgu öeldud, et ‘kehv raamat’ sai nüüd küll täiesti uue tähenduse, tegelikult võib isegi öelda, et sõna ‘raamat’ esineb siinpuhul ainult vormilises, mitte sisulises tähenduses).

Nii et palun väga. Ma olin valmistunud halvimaks. Aga tõtt öelda suutis see mind mõnevõrra üllatada. Sest see oli veel hullem.

Algus oli nagu väga vilets põhikooli kirjand, selline, milles eesti keele õpetaja oleks omal ajal igas kolmandas lauses mõne stiilivea ära märkinud (näiteks laused: ma paiskan alateadvuse kohe maha, hirmunud, et mu psüühikal on mõtted, mis talle kõrgelt üle pea käivad; mu süda hakkab mind kägistama- sest see on kurgus ja püüab suust välja pääseda; Ja sa näeksid teda homme jälle, sosistab see pime ajusopp mulle võrgutavalt).
Hea küll, selle kannatasin mõnda aega kuidagi välja, aga kuskil lause ‘mu sisemine jumalanna tantsib merengue’i, lisades mõningaid salsasamme’  (tegevust, mille käigus see toimub, iseloomustatakse lausega ta on minu Christian Grey maitseline pulgakomm. Täpselt. See on see, mida te arvate.) juures pidin lugemise katkestama ning kuna enda sulg on nõder, laenama kohase tsitaadi Eduard Bornhöhelt:

“Ma minestasin seda lugedes kolm korda ära, läksin siis peast hulluks ja lasksin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi võisin lugeda.”

Naispeategelase Anastasia Steele näol on tegemist pidevalt punastava, silmi pööritava ja huuli näriva infantiiliga, kelle sõnavara paistab põhiliselt koosnevat “oh” ja “oo”-häälitsustest või parimal juhul korrutamisest, kui kuum on meespeategelane ning kes ei suuda kaht sammugi astuda ilma oma jalgade otsa koperdamata ja pea ees kuhugi – meespeategelase kabinetti, kõnniteele – kukkumata. Meespeategelane Christian Grey seevastu on meheilu kehastus, äärmiselt rikas, erakordselt seksikas, juhib äriimpeeriumit ja isiklikku helikopterit, mängib virtuoosselt klaverit ja kuulab klassikalist muusikat, kannab alalõpmata halle flanellpükse, harrastab BDSMi (mis E. L. Jamesi interpretatsioonis ei ole seksuaalne eelistus, vaid lapsepõlvetraumaga seletatav hälve) ja on täielik sitapea (andes sellega kahjuks toitu teatud tüüpi naiste illusioonidele – “aga ta on nii keeruline, nii keeruline inimene, tal on traagiline ja üksildane pool ja minu armastus suudab teda muuta” Yeah, right.). Ahsoo, jah, juhuks, kui seda raamatus piisavalt palju kordi ei mainita, siis loomulikult on ta kuum.

Aga see ei ole kahjuks kõik. Peale selle on veel naiskangelase alateadvus ja sisemine jumalanna, mis ka pidevalt midagi teevad:
* Lõpeta ära! Kohe! karjub mu peale alateadvus, käed rinnal risti, jalaga pahaselt vastu maad põntsutades.
* Mu sisemine jumalanna vaatab mind altkulmu ja põntsutab kannatamatult oma väikese jalaga.
* Mu alateadvus hammustab huulde.
* Ma punastan ja mu sisemine jumalanna matsutab huuli, uhkusest säramas.
* Mu alateadvus minestab kusagil mu pea tagaosas.
* Mu sisemine jumalanna teeb tagurpidi saltosid, mis on vene olümpiavõitja väärilised.
* Ma uurin nimekirja ning mu sisemine jumalanna hüppab üles-alla nagu väike laps, kes ootab jäätist.
* Mu sisemine jumalanna hiilgab nii eredalt, et võiks valgustada tervet Portlandi.
* Mu sisemine jumalanna keerutab nagu maailmaklassi baleriin, piruett pirueti järel.
* Mu sisemine jumalanna istub lootoseasendis ja tundub äärmiselt rahulik, kui mitte arvestada kavalat naeratust, millega ta endale õnne soovib.
* Mu sisemine jumalanna hüpleb üles-alla oma kisakoori-tüdruku tuttidega ja hüüab mulle: jah!
* Mu alateadvus jookseb karjudes minema ja peidab end tugitooli taha. (Seda lugedes jooksin ka mina karjudes minema ja peitsin ennast tugitooli taha.)

Ma arvan, et sellest piisab. Põhimõtteliselt tegi sisemine jumalanna kõike peale joodeldamise (huvitav, miks ta seda ei teinud?). Alguses kavatsesin isegi kõik need kohad järjehoidjakleepsudega ära märkida, aga vaadake, need maksavad siiski 3 eurot pakk ja ainult ühe pakiga poleks seal midagi teha olnud.

Niisiis, need neli (mees, naine, alateadvus ja sisemine jumalanna) kohtuvad, tekib tohutu kirg, süüakse, juuakse, seksitakse, jahutakse pisut (enamasti seksist ja sellest, mis juhtub, kui naine ei käitu nii, nagu mees tahab/vajab), lõpuks läheb mees väheke liiale ja naine (koos alateadvuse ja sisemise jumalannaga) jookseb ulgudes minema, kuna mees ei anna talle (tõesti, kes oleks arvanud), mida ta vajab – armastust – ja loomulikult tunneb ennast süüdlasena. Kõik. (Kahjuks, nagu me teame, nii see ei jäänud, kuna sel kirjatükil on olemas ka 2. ja 3. osa – mida ma ei kavatse lugeda.)

Üks minu lemmikstseene, mille juures ma naerust kõõksudes põrandale vajusin, oli see, kus isikud sõidavad autos, meespeategelasel mängib “La Traviata” avamäng (sest vaadake, ta on ju ikkagi nii sügav inimene) ja pärast naispeategelasele (kes, ärgem unustagem, on kirjandustudeng) selgitamist, et see ooper põhineb Dumas’ romaanil “Kameeliadaam”, palub tollel muusikat valida ning tütarlaps paneb mängima… Britney Spearsi.

Üldiselt olen ma tuntud oma väga pika kannatuse ja kõrge valuläve poolest, aga enesestmõista see päris igal pool ikka ei kehti ka, nii et umbes poole raamatu peal tekkis mul painav tahtmine midagigi otsustavat teha – pead vastu seina peksta või ennast täis juua -, et näha, kas see lugemine sellest ehk pisutki vähem nüriks muutub.

Ehk siis, seda, millest see raamat räägib, õigupoolest nagu praktiliselt ei olnudki. Sellest, kuidas see raamat räägib, annavad lisaks eeltoodutele aimu järgmised stiilinäited:

* Mul on seljas helesinine suurepäraselt istuv sinine pitsrinnahoidja.
* Ooo… see on nii tore.
* Pagan võtku küll… mulle ei sobi äsjakepitud patsid. Ma otsin kapist harja ja leian kammi. Sellega peaks hakkama saama. Hobusesaba on mu ainus võimalus. (Selliseid sügavaid stseene leidub raamatus mitmeid – isik otsib oma kotti, et leida juuksekummi, et panna juuksed hobusesabasse, leiab oma koti ja juuksekummi, paneb juuksed hobusesabasse. Aaaaaagh!)
* Sügavalt sisse hingates ja mõttes vööd vööle pannes kõnnin ma hotelli.
* “Aaa,” oigan ma. (Pornofilmi litereering. Fantastika.)
* Oi issand, kui kuum ta on nahkjakki kandes. (Või mida iganes kandes. Või mitte kandes.)
* Olen närvis, liblikad lendevad kõhus, justkui oleks mul elutoas panter või mägilõvi, igal juhul ettearvamatu ja metsik. (Siinkohal tegin pausi, et endalt küsida, kas ma tõesti loen seda?)
* Ja käes see ongi, meie suhe ripub juuksekarva otsas, just siin ja praegu.
* Need teksased on kuumad. (Selle koha peal kaalusin küll alla andmist.)
* Oh ei… Kas see mahub sisse? Kuidas? (Jällegi, see on see, mida te arvate. Ma ei saa jätta võrdluseks toomata tsitaati Milvi Lembe raamatust “Eluvöödid”: On ikka vägev jurakas! Oh issand küll! Kas ma pean selle endasse vastu võtma… Oh jeerum!” Täpselt sama tase. Mul on tunne, et Eestis magati hea võimalus maha, vanaproua Lembe oleks ka võinud praegu raha kokku kühveldada.)
Kuna ma põhimõtteliselt siiski olen heasüdamlik inimene, siis ma säästan teid tampooni-stseenist. Kuskil on ikkagi piir.

Ja nüüd, kus me oleme järeldusele jõudnud, et kirjandusega tegemist ei olnud (mida oligi tarvis tõestada), jääb veel üle ainult küsida, mis see siis oli või (veel olulisem) milleks. Mina ei tea, milleks. Oli huvitav, skandaalne, šokeeriv, erutav? Ei, erakordselt tüütu oli. Nagu keegi oleks võtnud mõne varateismelise päeviku ja ristanud seda primitiivsete lihtlausete abil kirja pandud pornofilmistsenaariumiga. Miks peaks täiskasvanud inimene seda lugema, mina ei tea. 13-aastaste lugemisvaraks ka ei passi, arengutase ja naiivsuse aste võib küll vastav olla, aga nende jaoks on esiteks tegevusega käehoidmisest vast liiga kaugele mindud ja mis veel hullem, välja kujunemata inimestele võib jääda täiesti ekslik mulje, et nii asjad käivadki.

Kusagil olen ma kohanud arvamust, et eesti keeles on kehv, sest eesti keeles ei ole võimalik niiviisi väljenduda nagu inglise keeles. No anna abi! Teate, eesti keel on väga väljendusrikas keel, nii et süüdistada keelt selles, et sitast saia ei õnnestunud teha, ei ole küll paslik, pealegi on selle raamatu keelekasutus häbiväärselt primitiivne nii inglise kui eesti keeles.

Resümee lühidalt: kohutav (ma mõtlen: KOHUTAV) saast. Leebemalt väljenduda ei ole kahjuks võimalik.
Resümee pikemalt: Süžee: puudub (ja seega miski ega keegi ka ei arene kuhugi), poole raamatust moodustavad neandertaallaste tasemel dialoogid ja kuna sellest 500 lehekülje jaoks veidi väheks jäi, täidavad ülejäänud mahu jube tüütuks muutuvad seksistseenid (no kaua ikka võib sama asja lugeda, eks ole). Tegelased: räägivad ja käituvad nagu vaimselt alaarenenud, (emotsionaalne) intelligents on äädikakärbse tasemel (ja ma palun nende sõnade eest äädikakärbestelt vabandust).
See ei olnud BDSM. See ei olnud romantika. See ei olnud erootika. See oli täiesti kirjeldamatu küündimatusega kirja pandud lugu sellest, kuidas haiglaselt kontrolliv, domineeriv ja manipuleeriv tõbras kasutab ära harukordselt naiivset ning vaimselt ja emotsionaalselt ebaküpset idiooti, kes kujutab ette, et neil on suhe ning suures hirmus hülgamise ees lepib absoluutselt kõigega (mida paljud naised muidugi ka reaalsuses teevad, aga see ei tähenda, et niisugustel alustel põhinevaid suhteid normaalseteks tuleks pidada).
Me ei räägi siin (täiskasvanud inimeste omavahelisel kokkuleppel põhinevast) dominandi-alistuja suhtest magamistoas, me räägime vaimsest vägivallast ja sotsiopaadist, kes allutab endale naisisendi kogu elu ja käitumise, otsustades, kuhu, millal ja kellega too võib minna, mida ja millal süüa, seljas kanda, millega sõita, kuidas käituda ning muutub ähvardavaks iga kord, kui too julgeb teha midagi ‘mitte-aktsepteeritavat’ (näiteks mitte vastata tema küsimusele ‘jah, sir‘ või midagi muud sama tühist).  Stiilinäide: “Ma tahan, et sa käituksid teatud viisil ja kui sa ei tee seda, siis ma karistan sind, ja sa õpid käituma nii, nagu ma soovin. /…/ Ma ei taha sind muuta. Ma tahaksin, et sa oleksid nii lahke ja järgiksid neid reegleid, mis ma olen paika pannud ega hakkaks mulle vastu. Lihtne.” Kui keegi arvab, et selline mees on romantiline, siis vajaks ta kiiremas korras teraapiat ohvrimentaliteedist vabanemiseks.
Ja ma võin vabalt veel kaugemale minna – öeldes, et ka maailm, milles selline raamat saab bestselleriks, vajaks mingisugust teraapiat.

Nii, ja igatahes, lugupeetavad, ma tahan hüvitust endale osaks saanud intellektuaalsete kannatuste eest. Üks lõuna sobiks suurepäraselt. See oli ikkagi ränk katsumus, teate. See oli kahtlemata kõige halvem raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Ja ma olen päris palju raamatuid lugenud.

Aga nüüd minu sisemine jumalanna läheb ja võtab ühe džinni toonikuga.

Huh.

* Pealkiri on illustreeriva tähendusega. Nagu ma juba ütlesin – see ei olnud kirjandus.

“Jevgeni Onegin” ja ahjus küpsetatud toorvorstid tomati, paprika ning sibulaga

Eile algas Metropolitan Opera otseülekannete uus hooaeg. Juba mõnda aega on meil harjumuseks saanud enne vaimutoidu nautimist mõnes sööma- ja joomakohas käia, seekord väisasime kulinaarsete elamuste eesmärgil restorani Graz. Toit oli aus (ehkki struudli autentsus veidi kaheldav, see oli nimelt lehttainast), kellel jäger-, kellel wiener schnitzel, kellel bratwurst, kõik jäid rahule. Ka taimetoitlasele (kelle eest olime igaks juhuks vajalikuks pidanud pererahvast eelnevalt hoiatada) suudeti mõningase segaduse järel  valmistada lubatud käseschnitzel. Teatavad raskused tekkisid joogipoolise puhul, nähtavasti pole eeldatud, et saksa-austria restoranis, eriti Oktoberfesti ajal, keegi veini võiks tellida, nii et hämmastaval kombel selgus, et restoranis leidub ainult üks pudel valget veini, seegi avatud (ilmselt oli mõne toidu jaoks tarvis läinud, sest tervet klaasitäit sealt küll valatud polnud). Hea küll, võtsime siis leplikult selle, aga edasi osutusime mõnevõrra tülitekitavamaks seltskonnaks, soovides ka teist pudelit. Meid teenindanud noormehe auks tuleb öelda, et ta osutus improviseerimisvõimeliseks ning siirdus poodi. Lõpp hea, kõik hea.

Seejärel oligi aeg vaimutoidu käes, ettekandele tuli taas üks minu lemmikoopereid, Tšaikovski “Jevgeni Onegin”, ülimalt paljutõotava koosseisuga – Mariusz Kwiecień (Onegin), Anna Netrebko (Tatjana) ja Piotr Beczała (Lenski). Samad solistid tegid erakordselt meeldejääva etteaste mitmeid aastaid tagasi Donizetti “Lucia di Lammermooris” ning juba tollest ajast on mu mõtteis püsinud soov kuulda neid just “Jevgeni Oneginis”.

Lavakujundus oli rikkalikum kui eelmises versioonis, mil see koosnes sügiseste vahtralehtedega kaetud lagedast põrandast – aga too oli äärmiselt sisendusjõuline lahendus. Mis ei tähenda, et uuslavastusel sisendusjõust puudu oleks jäänud. Terve esimene vaatus leidis aset Larinite maamõisas, või täpsem oleks öelda, selle verandal. Tatjana kirjastseeni asetamine tavapärase magamistoa asemel sellisesse ümbrusesse võib tunduda kummaline (ja esialgu tunduski), aga tuleb siiski meeles pidada, et tegemist on ooperiga, kus see, mis on näha, peab edasi andma tunduvalt rohkem, kui ainult seda, mis on näha. Ja kuldne päikesetõus akende taga oli tõepoolest kaunis.

Etteheiteid võib teha vaid viimase vaatuse lavapildile, esiplaanile toodud sambad olid ülemäära domineerivad, vähemalt oleks neid tasunud veidi harvemalt paigutada. Viimases pildis langev lumi polnud küll päris uus lahendus, sarnast võtet on minu mäletamist mööda varem kasutatud “Boheemis”, aga efekt oli siiski võimas.

Lauljate koosseis, nagu öeldud, oli paljulubav ja pettumust ei valmistanud. Juba esimese vaatuse esimese pildis tegid tugeva etteaste metsosopranid Elena Zaremba (mõisaproua Larina) ja Larissa Diadkova (Filipjevna) ning edasine oli ainult puhas rõõm.
Blaseerunud aristokraadi roll sobis Mariusz Kwiecieńile suurepäraselt, ehkki ta lahendas selle tavapärasest veidi vähem ülbes võtmes ning ma ei ole päris kindel, kas kolmanda vaatuse ballil šampanjapudeliga ringi jalutamine ning sealt endale valamine ikka oli midagi sellist, mida isegi igavlev Onegin oleks teinud (kui sellega nüüd muidugi öelda ei tahetud, et oma sihitult ekseldud aastate jooksul oli temast alkohoolik saanud).
Piotr Beczała tundub üleüldse Lenski osa jaoks loodud olevat ning mis puutub kuulsasse aariasse “Kuda, kuda võ udalilis”, siis üks parimaid kui mitte kõige parem esitus, mida ma kunagi kuulnud olen, kuulub Rolando Villazónile, aga Piotr Beczała astus eile sellele päris tugevalt kannule.
Vaatamata pealkirjale räägib see ooper tegelikult Tatjanast, mitte Oneginist, ning Anna Netrebko, vokaalselt tippvormis, andis nappide vahenditega  kenasti edasi tema arengu ujedast tütarlapsest väärikaks vürstinnaks.
Võib-olla õige pisikese pettumuse (aga see tuleneb ainult sellest, et Gremini aaria “Ljubvi vse vozrasti pokorni” on üks mu suuri lemmikuid ning sellepärast kaldun ma selle esituste suhtes keskmisest kriitilisem olema) valmistas Aleksei Tanovitski (vürst Gremin), ehkki tema füüsiline kohalolek oli kahtlemata muljetavaldav, nii et tekkis tahtmine öelda, et Tatjana tegi teda Oneginile eelistades igatahes õige valiku. (★★★★☆)

Meie tegime ka õige valiku. Oli üks hästi veedetud õhtu.

Ahjus küpsetatud toorvorstid tomati, paprika ja sibulaga
(allikas: Oma Maitse retseptiraamat)

2 punast paprikat
3 punast sibulat
oliiviõli
palsamikreemi
soola, musta pipart
400 g toorvorste
250 g kirsstomateid
värsket tüümiani
(vedelat mett)

Lõika puhastatud paprikad ja sibulad veerandikeks, aseta ahjuvormi, nirista peale oliiviõli ja palsamikreemi, purusta veskist meresoola ja musta pipart ning rösti 200-kraadises ahjus 10 minutit. Seejärel tõsta juurde vorstid, tomatid ja tüümian ning soovi korral nirista peale veidi mett. Küpseta veel 25 minutit, poole peal keera vorstid ümber.