Kirjandusminutid* – kõige halvem raamat, mida ma kunagi lugenud olen

Küll on joomine hirmus asi.
(Saalomon Vesipruul)

Alljärgnev õpetlik lugu räägib muu hulgas sellest, mis kõik võib juhtuda, kui veidikesest veinist uljaks muutununa lubadusi jagada.

Ühel kenal suvelõpuõhtul sõprade-kolleegidega väljas istudes läks jutt pornomenuki “Viiskümmend halli varjundit” peale. Keegi seda oopust lugenud polnud, aga kõik võtsid muidugi agaralt sõna. Kasutades alatult ära asjaolu, et minu vastupanuvõime oli pärast teatava koguse veini tarbimist mõnevõrra nõrgenenud, hakkas seltskond agiteerima, et tuleks lugeda. Noh, ja mina muidugi suure suuga lubama, et loen läbi ja kirjutan ülevaate.

Väikese sihtotsingu järel toodi sopakas mulle suisa koju kätte  ja siis oli täitsa selge, et pääsemise tõenäosus on nullilähedane. Imelik oli küll Houellebecq kapi peale seisma jätta ja hakata E. L. Jamesi lugema, aga egas midagi, lubadus on ikkagi lubadus ja äkki saab nalja kah. Pealegi olen ma piisava piinarikkusega end läbi närinud kogunisti kahest Milvi Lembe raamatust, mis ei ole ka mitte nõrkadele, nii et arvasin end olevat piisavalt karastunud. Ja küllap mingi osa minust naudib kehvade raamatute üle ilkumist (etteruttavalt olgu öeldud, et ‘kehv raamat’ sai nüüd küll täiesti uue tähenduse, tegelikult võib isegi öelda, et sõna ‘raamat’ esineb siinpuhul ainult vormilises, mitte sisulises tähenduses).

Nii et palun väga. Ma olin valmistunud halvimaks. Aga tõtt öelda suutis see mind mõnevõrra üllatada. Sest see oli veel hullem.

Algus oli nagu väga vilets põhikooli kirjand, selline, milles eesti keele õpetaja oleks omal ajal igas kolmandas lauses mõne stiilivea ära märkinud (näiteks laused: ma paiskan alateadvuse kohe maha, hirmunud, et mu psüühikal on mõtted, mis talle kõrgelt üle pea käivad; mu süda hakkab mind kägistama- sest see on kurgus ja püüab suust välja pääseda; Ja sa näeksid teda homme jälle, sosistab see pime ajusopp mulle võrgutavalt).
Hea küll, selle kannatasin mõnda aega kuidagi välja, aga kuskil lause ‘mu sisemine jumalanna tantsib merengue‘i, lisades mõningaid salsasamme’  (tegevust, mille käigus see toimub, iseloomustatakse lausega ta on minu Christian Grey maitseline pulgakomm. Täpselt. See on see, mida te arvate.) juures pidin lugemise katkestama ning kuna enda sulg on nõder, laenama kohase tsitaadi Eduard Bornhöhelt:

“Ma minestasin seda lugedes kolm korda ära, läksin siis peast hulluks ja lasksin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi võisin lugeda.”

Naispeategelase Anastasia Steele näol on tegemist pidevalt punastava, silmi pööritava ja huuli näriva infantiiliga, kelle sõnavara paistab põhiliselt koosnevat “oh” ja “oo”-häälitsustest või parimal juhul korrutamisest, kui kuum on meespeategelane ning kes ei suuda kaht sammugi astuda ilma oma jalgade otsa koperdamata ja pea ees kuhugi – meespeategelase kabinetti, kõnniteele – kukkumata. Meespeategelane Christian Grey seevastu on meheilu kehastus, äärmiselt rikas, erakordselt seksikas, juhib äriimpeeriumit ja isiklikku helikopterit, mängib virtuoosselt klaverit ja kuulab klassikalist muusikat, kannab alalõpmata halle flanellpükse, harrastab BDSMi (mis E. L. Jamesi interpretatsioonis ei ole seksuaalne eelistus, vaid lapsepõlvetraumaga seletatav hälve) ja on täielik sitapea (andes sellega kahjuks toitu teatud tüüpi naiste illusioonidele – “aga ta on nii keeruline, nii keeruline inimene, tal on traagiline ja üksildane pool ja minu armastus suudab teda muuta” Yeah, right.). Ahsoo, jah, juhuks, kui seda raamatus piisavalt palju kordi ei mainita, siis loomulikult on ta kuum.

Aga see ei ole kahjuks kõik. Peale selle on veel naiskangelase alateadvus ja sisemine jumalanna, mis ka pidevalt midagi teevad:
* Lõpeta ära! Kohe! karjub mu peale alateadvus, käed rinnal risti, jalaga pahaselt vastu maad põntsutades.
* Mu sisemine jumalanna vaatab mind altkulmu ja põntsutab kannatamatult oma väikese jalaga.
* Mu alateadvus hammustab huulde.

* Ma punastan ja mu sisemine jumalanna matsutab huuli, uhkusest säramas.
* Mu alateadvus minestab kusagil mu pea tagaosas.
* Mu sisemine jumalanna teeb tagurpidi saltosid, mis on vene olümpiavõitja väärilised.
* Ma uurin nimekirja ning mu sisemine jumalanna hüppab üles-alla nagu väike laps, kes ootab jäätist.
* Mu sisemine jumalanna hiilgab nii eredalt, et võiks valgustada tervet Portlandi.
* Mu sisemine jumalanna keerutab nagu maailmaklassi baleriin, piruett pirueti järel.
* Mu sisemine jumalanna istub lootoseasendis ja tundub äärmiselt rahulik, kui mitte arvestada kavalat naeratust, millega ta endale õnne soovib.
* Mu sisemine jumalanna hüpleb üles-alla oma kisakoori-tüdruku tuttidega ja hüüab mulle: jah!

* Mu alateadvus jookseb karjudes minema ja peidab end tugitooli taha. (Seda lugedes jooksin ka mina karjudes minema ja peitsin ennast tugitooli taha.)

Ma arvan, et sellest piisab. Põhimõtteliselt tegi sisemine jumalanna kõike peale joodeldamise (huvitav, miks ta seda ei teinud?). Alguses kavatsesin isegi kõik need kohad järjehoidjakleepsudega ära märkida, aga vaadake, need maksavad siiski 3 eurot pakk ja ainult ühe pakiga poleks seal midagi teha olnud.

Niisiis, need neli (mees, naine, alateadvus ja sisemine jumalanna) kohtuvad, tekib tohutu kirg, süüakse, juuakse, seksitakse, jahutakse pisut (enamasti seksist ja sellest, mis juhtub, kui naine ei käitu nii, nagu mees tahab/vajab), lõpuks läheb mees väheke liiale ja naine (koos alateadvuse ja sisemise jumalannaga) jookseb ulgudes minema, kuna mees ei anna talle (tõesti, kes oleks arvanud), mida ta vajab – armastust – ja loomulikult tunneb ennast süüdlasena. Kõik. (Kahjuks, nagu me teame, nii see ei jäänud, kuna sel kirjatükil on olemas ka 2. ja 3. osa – mida ma ei kavatse lugeda.)

Üks minu lemmikstseene, mille juures ma naerust kõõksudes põrandale vajusin, oli see, kus isikud sõidavad autos, meespeategelasel mängib “La Traviata” avamäng (sest vaadake, ta on ju ikkagi nii sügav inimene) ja pärast naispeategelasele (kes, ärgem unustagem, on kirjandustudeng) selgitamist, et see ooper põhineb Dumas’ romaanil “Kameeliadaam”, palub tollel muusikat valida ning tütarlaps paneb mängima… Britney Spearsi.

Üldiselt olen ma tuntud oma väga pika kannatuse ja kõrge valuläve poolest, aga enesestmõista see päris igal pool ikka ei kehti ka, nii et umbes poole raamatu peal tekkis mul painav tahtmine midagigi otsustavat teha – pead vastu seina peksta või ennast täis juua -, et näha, kas see lugemine sellest ehk pisutki vähem nüriks muutub.

Ehk siis, seda, millest see raamat räägib, õigupoolest nagu praktiliselt ei olnudki. Sellest, kuidas see raamat räägib, annavad lisaks eeltoodutele aimu järgmised stiilinäited:

* Mul on seljas helesinine suurepäraselt istuv sinine pitsrinnahoidja.
* Ooo… see on nii tore.
* Pagan võtku küll… mulle ei sobi äsjakepitud patsid. Ma otsin kapist harja ja leian kammi. Sellega peaks hakkama saama. Hobusesaba on mu ainus võimalus. (Selliseid sügavaid stseene leidub raamatus mitmeid – isik otsib oma kotti, et leida juuksekummi, et panna juuksed hobusesabasse, leiab oma koti ja juuksekummi, paneb juuksed hobusesabasse. Aaaaaagh!)
* Sügavalt sisse hingates ja mõttes vööd vööle pannes kõnnin ma hotelli.
* “Aaa,” oigan ma. (Pornofilmi litereering. Fantastika.)
* Oi issand, kui kuum ta on nahkjakki kandes. (Või mida iganes kandes. Või mitte kandes.)
* Olen närvis, liblikad lendevad kõhus, justkui oleks mul elutoas panter või mägilõvi, igal juhul ettearvamatu ja metsik. (Siinkohal tegin pausi, et endalt küsida, kas ma tõesti loen seda?)
* Ja käes see ongi, meie suhe ripub juuksekarva otsas, just siin ja praegu.
* Need teksased on kuumad. (Selle koha peal kaalusin küll alla andmist.)
* Oh ei… Kas see mahub sisse? Kuidas? (Jällegi, see on see, mida te arvate. Ma ei saa jätta võrdluseks toomata tsitaati Milvi Lembe raamatust “Eluvöödid”: On ikka vägev jurakas! Oh issand küll! Kas ma pean selle endasse vastu võtma… Oh jeerum!” Täpselt sama tase. Mul on tunne, et Eestis magati hea võimalus maha, vanaproua Lembe oleks ka võinud praegu raha kokku kühveldada.)
Kuna ma põhimõtteliselt siiski olen heasüdamlik inimene, siis ma säästan teid tampooni-stseenist. Kuskil on ikkagi piir.

Ja nüüd, kus me oleme järeldusele jõudnud, et kirjandusega tegemist ei olnud (mida oligi tarvis tõestada), jääb veel üle ainult küsida, mis see siis oli või (veel olulisem) milleks. Mina ei tea, milleks. Oli huvitav, skandaalne, šokeeriv, erutav? Ei, erakordselt tüütu oli. Nagu keegi oleks võtnud mõne varateismelise päeviku ja ristanud seda primitiivsete lihtlausete abil kirja pandud pornofilmistsenaariumiga. Miks peaks täiskasvanud inimene seda lugema, mina ei tea. 13-aastaste lugemisvaraks ka ei passi, arengutase ja naiivsuse aste võib küll vastav olla, aga nende jaoks on esiteks tegevusega käehoidmisest vast liiga kaugele mindud ja mis veel hullem, välja kujunemata inimestele võib jääda täiesti ekslik mulje, et nii asjad käivadki.

Kusagil olen ma kohanud arvamust, et eesti keeles on kehv, sest eesti keeles ei ole võimalik niiviisi väljenduda nagu inglise keeles. No anna abi! Teate, eesti keel on väga väljendusrikas keel, nii et süüdistada keelt selles, et sitast saia ei õnnestunud teha, ei ole küll paslik, pealegi on selle raamatu keelekasutus häbiväärselt primitiivne nii inglise kui eesti keeles.

Resümee lühidalt: kohutav (ma mõtlen: KOHUTAV) saast. Leebemalt väljenduda ei ole kahjuks võimalik.
Resümee pikemalt: Süžee: puudub (ja seega miski ega keegi ka ei arene kuhugi), poole raamatust moodustavad neandertaallaste tasemel dialoogid ja kuna sellest 500 lehekülje jaoks veidi väheks jäi, täidavad ülejäänud mahu jube tüütuks muutuvad seksistseenid (no kaua ikka võib sama asja lugeda, eks ole). Tegelased: räägivad ja käituvad nagu vaimselt alaarenenud, (emotsionaalne) intelligents on äädikakärbse tasemel (ja ma palun nende sõnade eest äädikakärbestelt vabandust).
See ei olnud BDSM. See ei olnud romantika. See ei olnud erootika. See oli täiesti kirjeldamatu küündimatusega kirja pandud lugu sellest, kuidas haiglaselt kontrolliv, domineeriv ja manipuleeriv tõbras kasutab ära harukordselt naiivset ning vaimselt ja emotsionaalselt ebaküpset idiooti, kes kujutab ette, et neil on suhe ning suures hirmus hülgamise ees lepib absoluutselt kõigega (mida paljud naised muidugi ka reaalsuses teevad, aga see ei tähenda, et niisugustel alustel põhinevaid suhteid normaalseteks tuleks pidada).
Me ei räägi siin (täiskasvanud inimeste omavahelisel kokkuleppel põhinevast) dominandi-alistuja suhtest magamistoas, me räägime vaimsest vägivallast ja sotsiopaadist, kes allutab endale naisisendi kogu elu ja käitumise, otsustades, kuhu, millal ja kellega too võib minna, mida ja millal süüa, seljas kanda, millega sõita, kuidas käituda ning muutub ähvardavaks iga kord, kui too julgeb teha midagi ‘mitte-aktsepteeritavat’ (näiteks mitte vastata tema küsimusele ‘jah, sir‘ või midagi muud sama tühist).  Stiilinäide: “Ma tahan, et sa käituksid teatud viisil ja kui sa ei tee seda, siis ma karistan sind, ja sa õpid käituma nii, nagu ma soovin. /…/ Ma ei taha sind muuta. Ma tahaksin, et sa oleksid nii lahke ja järgiksid neid reegleid, mis ma olen paika pannud ega hakkaks mulle vastu. Lihtne.” Kui keegi arvab, et selline mees on romantiline, siis vajaks ta kiiremas korras teraapiat ohvrimentaliteedist vabanemiseks.
Ja ma võin vabalt veel kaugemale minna – öeldes, et ka maailm, milles selline raamat saab bestselleriks, vajaks mingisugust teraapiat.

Nii, ja igatahes, lugupeetavad, ma tahan hüvitust endale osaks saanud intellektuaalsete kannatuste eest. Üks lõuna sobiks suurepäraselt. See oli ikkagi ränk katsumus, teate. See oli kahtlemata kõige halvem raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Ja ma olen päris palju raamatuid lugenud.

Aga nüüd minu sisemine jumalanna läheb ja võtab ühe džinni toonikuga.

Huh.

* Pealkiri on illustreeriva tähendusega. Nagu ma juba ütlesin – see ei olnud kirjandus.

Advertisements

45 responses to “Kirjandusminutid* – kõige halvem raamat, mida ma kunagi lugenud olen

  1. Ehh, see naistegelase sõnavara ulatus tuletas mulle meelde ühte Ellotška nimelist daami.

  2. Vähemalt ei jätnud lugemine sind ükskõikseks ja lisas elule värvi – seekord vist küll mitte rõõmsaid värve (et mitte öelda halle varjundeid) 🙂
    Aga sinu kirjeldused lugemisprotsessist (ja sinu sisemise jumalanna ärkamisest) on juba omaette väärtus, Olen valmis taastumisprotsessidele igati kaasa aitama 🙂

  3. Täiendus eelmisele kommentaarile: koma on tegelikult punkt.

  4. neandertaallastelt pead ka vabandust paluma

  5. Muahahahahaaa! See on köige parem arvustus, mida ma kunagi lugenud olen! 😀
    Nagu ministri kriitika Cartlandi suhtes pani noorsoo uurima, kes see selline on, ja teda lugema, on ka mul pisuke kiusatus varjunditega tutvuda. Kuid et ma pole seni veel Milvi viimasest teosest toibunud, pole oht reaalne ning alarmsöidukeid valgetes kitlites personali ja rahustavate systidega välja saatma ei pea.
    Isikud, kes Sind nii julmalt ära kasutasid ja “teost” lugema sundisid, peaks kyll vähemalt kuu aega löunat pakkuma, aga ka siis poleks see piisav köikide kannatuste korvamiseks. Aga see oleks vähemalt algus ja tee paranemisele.
    PS Alkoga pea parem piiri, nii löuna(te)l kui muidu. Mine tea, mida sögedushoos veel teha vöid.

  6. Mu sobranna book club siin Meerikas luges seda ja ta kutsus mind hirmsasti, jai minemata kuna laps jai haigeks, raamatut ka ei lugenud aga lugesin igasugu ulevaateid ja review’sid mis olid absoluutselt koik negatiivsed. Ma ei tea mis see eesti keelne tolge oli aga ingl k karjatas noor neiu pidevalt peenist nahes Holy cow ja Oh My God. Mina ei suutnud labi lugeda. Ja seda menu mis kaasnes… ma motlesin et akki selles et pani lihtsalt naisi seksi peale motlema aga seda teevad ju koik need miljonid soft porn raamatud Nora Robertsi ja teiste sulest… Nii et mina aru ei saa. Kohe mitte. Aga filmi versioon (ma tahaks seda kinno minejate gruppi naha) on tulemas ja see noor mees kes valiti on nyyd kaunis mees kull. 🙂

  7. Jah, aga – kui juba mõni kirjastus taolise pasa trükkida võtab, on neil ikkagi mingisugune ootus selle pealt teenida. Järelikult ongi äädikakärbseid ja neandertaale selle 45 215 ruutkilomeetri peal piisavalt.

  8. Aitäh, väga vaimukas lugemine! Selle raamatu kohta olen näinud ka teist toredat arvustust:
    http://freeblogjob.blogspot.de/2012/09/fifty-shades-of-grey.html

  9. ” maailm, milles selline raamat saab bestselleriks, vajaks mingisugust teraapiat.” Just!

  10. Issanda loomaaaed on kirju nagu rähnikuub, nentis igasugu veidruste korral minu ajaloo õpetaja kolmkümmend aastat tagasi. Nimetet üllitise menu (pole lugenud, ent tean inimesi, kes on seda teinud) annab aimu, et on mass rahvast, kelle elu kõnealune üllitis rikastab. Ju siis on reaaluses miskid puudujäägid… Ja kahtlemata on tegu kõva turundusteoga, kui jõuti reaalselt bestselleri staatusesse!

  11. See kirjeldus on lausa nii hea, et mul kadus igasugune isu seda “bestsellerit” lugeda. Olen lugenud nooremana Cartlandi ja Robertsi raamatuid (jaa, puberteet ja nii edasi) aga selle teose tsiteeritud laused on ikka vägagi üle prahi. Ei imesta, miks see raamat ka meeste seas populaarne on. Kui ikka naist alandav porno (mida muidu vahitakse internetist) on pandud lausa raamatusse kirja, siis see ongi popp. 😀

  12. XXX – just, ja nagu siin kommentaarides ülalpool viidatud arvustuses ka tabavalt märgitakse – Ellotškat meenutab ka autor ise.
    Tingel Tangel – Täiesti õigus, ka nende ees ma vabandan.
    Lenka – See võib paraku kõrvalmõju olla küll, et tekitab teatava kiusatuse ikkagi ise järele vaadata, KUI hull see asi siis on. Kardan siiski, et selleks valmistumine pole võimalik, tegelikkus suudab üllatada. Nii et mõtle enne hästi järele, ega kaotatud ajurakke enam tagasi ei saa.
    Mati – Loomulikult ja müügiedu mujal maailmas näitas ju selgesti ette, et ei lähe see ka siin teisiti. Ja selles asja kurbloolisus seisnebki. Kas äädikakärbseid ja nenadertaallasi ongi tõesti palju või on tegemist massipsühhoosiga ning saadakse aru küll, et kuningas on alasti, aga öelda ei juleta, on iseasi.

  13. No a mis muusikat oleks pidanud siis laskma sellele manipuleerivale koletisele??? http://www.youtube.com/watch?gl=BE&v=kHmvkRoEowc

  14. Ai kui hea! Minu komplimendid ja kummardus parimale seniloetud raamatuarvustusele! Ise olen sellest saastast seni end eemale hoidnud. Eelkõige seepärast, et igasugune massidesse minev nähtus tekitab mul automaatselt tõrke. Coelho on ju nende tsitaatide juures ikka väga diip ja edasijõudnute ajuragistamise teos. Krt, kas jälle tuleb inimestes pettuda! Kusagil sisimas ma justkui lootsin, et tegemist on siiski suhteliselt kobedal tasemel teosega, kus autor on lihtsalt mingit nutikat alateadvuse nuppu suutnud muljuda (mis allasurutud kired massides käivitas). Hakka või demokraatia põhiolemuses jälle kahtlema 🙂

  15. Raamatu tõepärasem nimi oleks “50 igava varjundit” või “50 moodust ajurakke hävitada” ja see arvustus on nii täppi kui saab olla. Lugesin seda muide originaalkeeles ja see oli sama kohutav. Keel ei muuda asjaolu, et tegemist on raamatukaante vahele pressitud ollusega. Oleks see isegi porno siis, see ei anna mitte mingil moel isegi seda mõõtu kätte. Ma ootasin samamoodi halba, aga ei aimanudki, kui halb see olema saab….

  16. Suur, suur tänu! See on parim raamatuarvustus, mida ma kunagi lugenud olen!

  17. Mälu värskendamiseks Ellotška kuldvara:)
    1.Ärge olge labane.
    2.Ho-hoo! (Väljendas olukorrast sõltuvalt: irooniat, üllatust, vaimustust, viha, rõõmu, põlgust ja rahulolu.)
    3.Jumalik
    4.Sünge. (Kõige kohta. Näiteks: „Sünge Petja tuli meile“, „sünge ilm“, „sünge lugu“, „sünge kass“ jne.)
    5.Plass.
    6.Jube. (Näiteks head tuttavat kohates: „Jube kohtumine.“)
    7.Poisu. (Kõigi tuttavate meeste kohta, sõltumata nende vanusest ja ühiskondlikust seisundist.)
    8.Ärge tulge mind õpetama.
    9.Nagu poisikest. („Ma peksan teda nagu poisikest“ – kaardimängus. „Ma tõmbasin teda alt nagu poisikest“ – nagu näeme, vestluses vastutava korterivaldajaga.)
    10.Priima!
    11.Paks ja ilus. (Tarvitatakse elusate ja elutute asjade iseloomustamiseks.)
    12.Võtame voorimehe. (Öeldakse oma mehele.)
    13.Võtame takso. (Meessoost tuttavale.)
    14.Teil on selg valge. (Nali.)
    15.Mõtelda!
    16.Ulja. (Nimede hellituslõpp. Näiteks Mišulja, Zinulja.)
    17.Ohoo! (Iroonia, üllatus, vaimustus, viha, rõõm, põlgus ja rahulolu.)

  18. Kes Sa oled ja miks Sa Eestis ei ole?

  19. Henrik – küsimus pole mitte selles, mis muusikat oleks pidanud laskma, vaid küsimus on naeruväärsetes klišeedes ja absurdini kalduvas ebausutavuses.
    Tuuli – Coelho on selle kõrval puhas filosoofia ja kuigi pole lugenud, kaldun arvama, et isegi Cartland on etem. Hea küll, kirjanduslikku väärtust ma ju tegelikult ei oodanudki, aga oleks siis vähemalt meelelahutuslikultki endast midagi kujutanud. Oleks siis pornogi olnud! Aga et nii idiootlik…
    Profa – aitäh mälu värskendamast! Üldiselt tuleb märkida, et sarnasele ulatusele vaatamata on Ellotška sõnavara Anastasia Steele’i omast siiski ärksa mitmekülgsem ja varjundirikkam 🙂
    Soodomakomorra – Kes ma olen? Ma ei tea õieti isegi, vähemalt praegu mitte – kuigi ma tean, kes ma olin, kui ma täna hommikul üles tõusin, aga mulle tundub, et ma olen sellest ajast mitu korda muutunud.
    Aga Eestis olen ma küll, kus siis veel.

  20. Ingrid Rump

    Ei ole küll ilus teise kannatuste üle naerda, kuid need olis kirja pandud nii voolavalt ja tulemus veenis mind – ei pea kõike lugema, mis raamatupoes müügitabelis esikohal troonib! Aga see arvustus oli super!!

  21. Mul on endal sama raamat praegu pooleli. Kolmandat kuud juba loen… sellest siis võib järeldada kui väga kütkestav see lugulaul on. Kuna selle raamatu lugemine ei eelda mingisugust ajutegevust, siis loen teda vahel õhtul kui und ei tule. Ja veel – ise loen üllitist inglisekeelsena, sinu näidete järgi on eestikeelne veel hullem. Seega tervitaks tõlkijat ka! Suurepärane töö… tõepoolest… suurepärane…

  22. Minu tunnustus! Arvustus võtab selle raamatu kokku (isegi kui kirjutaja pole lugenud ülejäänud kahte osa…) paremini kui ma ise suudaks ja on ikka tunduvalt vähema ajakuluga läbitav (kuigi ma lugesin ka raamatuid väga-väga diagonaalis ja pigem oli piinlik, et ma neid üldse lugesin, aga noh, et sõna võtta, peaks teadma millest räägid) ja palju-palju nauditavam!

  23. Raamatu kasuks võib öelda, et lipsu pilt esikaanel on siiski suhteliselt ilus:)

  24. He heee.. Super! Tänud hea tuju tekitamise eest, naerasin lugedes..

  25. Anu Martin

    Ei no ikkagi hea raamat, kui nii lõbustavaid arvustusi võimaldab! Teatavasti, kui on ikka väga halb, siis on otsapidi juba päris hea… 🙂

  26. ah ma ju räägin-lugege sauterit ja teil tuleb tahtmine käituda, nagu Billeneevel saksa linnakese tänavail..:P varjundid päris sellist tunnet ei tekintanud…ainult peaaegu 😛

  27. väga meeleolukas arvustus. Kui väga halb raamat suudab inspireerida nii nauditava lugemismaterjali loomist siis võib seda peaaegu plussis ürituseks pidada :).
    Võin toibumiseks laenata Murakami “Wind up bird cronical” mille lugemise just eile lõpetasin.

  28. Kas kirjatüki autor lubab seda koos kommentaaridega edasivahendada Lutsu raamatukogu kirjandusveebil? Või väljatrükkida ja panna potentsiaalsetele lugejaile hoiatuseks välja, sest praegu on sellele asjale lugemisjärjekorrad 😦

  29. Aitäh selle eest! Naersin nii, et pisarad silmas.

  30. Mina tänan eriliselt elava liikluse eest, mis fb kaudu täna siia on tekkinud 🙂
    Üldjoontes jah, kui miski asi on nii halb, siis võib seda peaaegu heaks pidada, aga no see on ikka hoopis teine kategooria kui “best book ever”, mida ma olen ka näinud selle oopusega samas kontekstis kasutatavat ja mis ometi peaks teineteist täiesti välistama.
    Punane Hanrahan – jaa, aga raamatut teatavasti ei tohiks hinnata kaane järgi 🙂
    Kohalik – päris billeneevelikku reaktsiooni esile tõesti ei kutsunud, aga see oli isegi halb. Noh et oleks puhastavat toimet omanud või nii…
    Edith – ma toibun praegu Marie Underi eluloo kaasabil 🙂
    Yllit – kindlasti luban edasi vahendada. Ma leian, et teadliku inimesena on minu püha kohus inimesi selle teose eest hoiatada. Ainult et seda ei saa muidugi nimetada lugemissoovituseks, vaid lugemishoiatuseks 😉

  31. tegelikult hoopis ulme ja õuduse lugeja

    Olen seda teemat juba weebiavarustes korra varem kommenteerinud, kuid olgu see siis siin ka:
    Mina olen üks neist lollidest, kes on kogu triloogia läbi lugenud. Samas tuleb tõdeda, et ma ei pettunud. Ühtegi senti poleks küll nõus kulutama, kuid minu “mittepettumus” seisnes õnneks muus. Tuleb aru anda, et tädi alustas Meieri Videviku saagale fanfictioni kirjutamisega ja see ütleb juba kõik.

    Mõlemat sarja lugesin inglise keeles, seega minu (kes ma võõrkeeltest eriti ei jaga) hinnang: mõlemad olid ka originaalis keelelises mõttes täielik pask. Olles näinud Videvikku eestikeelsena ning varjunditest seda lõiku, mis Delfis avaldati – tõlge on mõlemal veel sitem kui originaal. Sisu pole neil kummalgi eriti ollagi.

    Edasi aga hakkab vaekauss vaieldamatult kalduma varjundite kasuks.
    1. Meyer on mormoon ning see usupropaganda ajas üle ääre. 50 on ilmselgelt sellest teemast eemal.
    2. Meyeri peategelane unistas surmast ja “õnnelik lõpp” selle kaasa tõigi. Varjundites aga õnnestus Anal (mida nimi!?) oma kallim positiivsuse poole meelitada nii, et algsest eemaletõmbunud egotsentrilisest pervost jäi järgi lihtsalt friikluseni hooliv ja (minu meelest ilmselgelt liiga) domineeriv mees. See haakub märksa paremini minu nägemusega õnnelikust lõpust.
    3. Bella allus ilma ilma hirmuta valu ees, kuigi Edwardile oli ainsaks negatiivse emotsiooni ilminguks kirjeldatud “vihane pilk”, “viha”, “vihastamine” (ei ühtegi kurbust, valu ega nõutust). Cristian oligi selline vihane tüüp, ausalt ja avalikult, kuid suutis ometi manada ette ka kõiki neid teisi emotsioone. Bella meelest oli mehele allumine ja kuuletumine loomulik; Ana pidas väljakutseid samaväärseteks valikuteks.
    4. Ja mis peamine: Videvikus toimus see kõik õrnalt varjatuna, olles nii ajupesu materjaliks pubekatele, kuid varjundites tehakse avalikult ning kepistseenid võtavad liiga noore lugejaskonna maha.

    Meyeri Videviku saaga on ilmeksimatult halvim, mida ma iial lugenud olen. Lugesin seda paari aasta eest, kui lapse klassikaaslased ühel hetkel kõik Videvikku lugema hakkasid. Valdav enamus tüdrukutest luges tol suvel sarja läbi ning ma leidsin, et tahan teada, mismoodi mõtleb üks 12-aastane. Tahtsin teada, mida loeb ja mis hinge läheb. Oma tütar luges esimese raamatu pika hambaga läbi (et oskaks sõpradele kaasa rääkida), ülejäänutest kuulas mu ümberjutustuse ning lugemata need jäidki. Samal sügisel enne lastevanemate koosoleku algust vestlesin paljude lapsevanematega ning teate? Ma olin ainus, kes raamatud läbi oli lugenud, et mõnda asja seletada, arutada ja mahendada. Hilisemalt on mitmed neist öelnud, et mu jutu peale lugesid ise ka ning see tõesti sundis neid lastega teatud teemasid üle arutama.

  32. Tiina Jõgeda

    Ka mina lugesin “50…” koguni 2! esimest osa läbi – umbes sama surve all nagu siinkirjutaja, seega mõistan tema kannatusi pareminigi kui tema analüüsi nautijad. Sügav kummardus, sest kannatus (ning sellega kaasnev trauma) on kahekordne: lugemine ja läbielamiste sõnastamine. Samas on posttraumaatilise stressihäire parim ravi traumast rääkimine, selle läbi töötamine, niisiis loodan, et autor on asunud juba tervenemise teele (millele Houllebecq ja Murakami kaasa aitavad). P.S. Ka mina olen mõelnud, et Milvi Lembe suhtes on saatus ülekohtune olnud, tema teosed vääriksid samuti 50 miljonilist tiraazhi, aga võimalik, et tema tekstid siiski küündivad äädikakärbse intellektini, seega pole müügiedu garanteeritud.

  33. No tõesti, enam paremini poleks saanud seda õudust kirjeldada.
    Mulle üldjuhul ei meeldi kooris lahmimine, et mingi mõtetu raamat, ja ei kavatsegi lugeda. Ma võtsin kätte ja lugesin, esimest raamatut. Ja seda traumat oleksin tahtnud tõesti kellegagi jagada, aga nagu eelkirjutaja ütles, läbielatu sõnastamine oleks olnud kannatus omaette. Mis mõttes bestseller!? Tsiteerides: maailm, ma ei hakka sinust kunagi aru saama.

  34. Aitäh kommenteerijale, kes tõi välja fakti kuidas hallid varjundid oma alguse said. Loen raamatute kõvalt ka palju fanfictionit (ingl k loomulikult) ja ütlen ausalt, et selle 1,5 lk järgi, mis ma raamatupoes uudishimust lugesin võin öelda, et ca veerand fanfictionit on paremini kirjutatud. Just see lõike ” Ma otsin kapist harja ja leian kammi. Sellega peaks hakkama saama. Hobusesaba on mu ainus võimalus,” on väga tüüpiline sellele fanfictioni tasemele, kus põhimõtteliselt ei jäeta midagi kujutlusvõime hooleks vaid kirjeldatakse igat liigutust, emotsiooni, mõtet ja mida detailsemalt seda parem. Seal juures mainitakse ümbrust/toa sisustust/loodust jms vaid napisõnaliselt.
    Aga see selleks… Miks need paberlipakad (no raamatuteks neid ju nimetada ei saa) nagu 50 halli varjundit ja Videviku-saaga müüvad? Sest seal kirjutatakse asju mina-vormis ja idealiseeritakse kõiki tundeid, mõtteid ja meest. Kuna ma pole kõnesolevat pornograafiat lugenud, kahjuks aga lugesin Videviku raamatuid (viimase jätsin pooleli, sest see oli tõesti LIIG) siis saan ainult sealt näiteid tuua. Näiteks, kuidas on välja toodud Edwardi “füüsiline” pool. Kui hästi ta lõhnas (hmmm… ma ei mäleta piisavalt et näidet tuua aga igatahes ta hingeõhk lõhnas ja mitte nätsu järgi sest nad tavatoitu ei söönud), kuidas lähestikku istudes oli õhk elektrist paks, kui hea oli tema kõrval/kaisus magada (mis sest et vampiiridel puudus kehasoojus ja see tähendas, et oleksid maganud nagu vastu kivi surutuna, eksju-onju), kuidas temaga suudelda oli hingematvalt hea (jällegi – proovi kivi suudelda) jne jne. Milline teismeline või naine ei tahaks endale meest, kes SELLISEID tundeid tekitab.

  35. Kristiina

    Lugesin originaalkeelsena kõik 3 osa. Hiljem raamatupoes eestikeelset suvalistest kohtadest lihtsalt huvi pärast lahti lüües tuli see tõesti pauguga kinni panna ja poest välja joosta. Täiesti kohutav. Ükskõik siis millist hinnangut sellisele raamatule tuleks anda ainult originaali baasil. Ma ei tea ega tunne tõlkijat ja ei taha ülekohtune tema suhtes olla, aga arvan, et sarnase teema tõlkimine on üldse raskem kui eeldada võiks.

  36. Üks huvitav arvustus sellele “raamatule”
    http://www.goodreads.com/review/show/340987215

  37. http://www.iluguru.ee/juuksurina-juuksuris/
    Täpselt sama tekst. Kusjuures, ma ei kahtle teksti kirjutaja ametialases professionaalsuses. Tekst on aga õudne, huvitav et kirjutaja sisemine jumalanna midagi ei ütelnud.

  38. Haa-haaa! Sa muidugi liialdad, see on varjunditega võrreldes ikka praktiliselt kirjandus 🙂 Kirjutaja Sisemine Jumalanna oli ilmselt parajasti tugitooli taga, kuna Tema Kangelane ei näinud temas isegi Lihtsat Inimest.

  39. Kõigile, kes leiavad, et see raamat on romantiline või kes endale salaja “oma Christianit” ihkavad:

    http://50shadesisdomesticabuse.webs.com/apps/blog/

  40. Pingback: Lugemishoiatus – E. L. James ”Viiskümmend halli varjundit” | Lugemissoovituse blog

  41. Pingback: Taas eetris kirjandusminutid. Ja punasesõstra-beseekook | Toidutegu

  42. LÕPUKS ometi leidsin ühe normaalse arvustuse selle raamatu kohta! Võtsid sõnad suust.

  43. Väga tabav! 🙂

  44. Pingback: Kui sa lihtsalt ei viitsi lapsega järjekordset multikat vaatama minna… | ebapärlikarp

  45. Väga tabav ja värvikalt kirjutatud arvustus, mida toetan täielikult.
    Vahva fakt seisneb selles et originaalis oli “50 Shades of Grey” tegelikult fanfiction (ehk siis paadunud fänni poolt kirjutatud lugu mis kasutab kellegi teise välja mõeldud tegelasi kirjutaja enda fantaasiates). Fanfictioni nimi oli “Master of the Universe” ja E.L. James kasutas toona kasutajanime Snowqueens Icedragon.
    Lugu ise põhines sellisel ‘toredal’ kirjandusteosel nagu “Videviku saaga” ja peategelasteks olid Bella Swan ja ta vampiirist peiks nimega Edward. Inimesed kes on juhtunud eelpool nimetatud teost lugema (ma tunnen teile tõesti kaasa, sest üks neist õnnetutest olin ka mina), suudavad arvatavasti koheselt tuua väga palju võrdusmärke tegelaste vahel mõlematest sarjadest.
    Kuna fanfiction osutus üpriski populaarseks, otsustas E.L. James pakkuda seda paarile kirjastajale ja algselt oli see vaid e-raamat, hiljem sai ka paberile prinditud. Kui ma õigesti mäletan siis oli see vist kirjastaja mõte tegelaste nimed ja mõned väiksed faktid nende kohta ära muuta.
    Siinkohal mainin, et olen lugenud internetis tasuta kohati palju paremat kirjandust (ja just fanfictionite versioonis) kuimõningased hetkel poodidest saadaval olevad paberkujul ‘kirjandusteosed’ (ausalt- vaesed puud kes pidid saama sellisteks raamatuteks).

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s