Kirjandusminutid* – kõige halvem raamat, mida ma kunagi lugenud olen

Küll on joomine hirmus asi.
(Saalomon Vesipruul)

Alljärgnev õpetlik lugu räägib muu hulgas sellest, mis kõik võib juhtuda, kui veidikesest veinist uljaks muutununa lubadusi jagada.

Ühel kenal suvelõpuõhtul sõprade-kolleegidega väljas istudes läks jutt pornomenuki “Viiskümmend halli varjundit” peale. Keegi seda oopust lugenud polnud, aga kõik võtsid muidugi agaralt sõna. Kasutades alatult ära asjaolu, et minu vastupanuvõime oli pärast teatava koguse veini tarbimist mõnevõrra nõrgenenud, hakkas seltskond agiteerima, et tuleks lugeda. Noh, ja mina muidugi suure suuga lubama, et loen läbi ja kirjutan ülevaate.

Väikese sihtotsingu järel toodi sopakas mulle suisa koju kätte  ja siis oli täitsa selge, et pääsemise tõenäosus on nullilähedane. Imelik oli küll Houellebecq kapi peale seisma jätta ja hakata E. L. Jamesi lugema, aga egas midagi, lubadus on ikkagi lubadus ja äkki saab nalja kah. Pealegi olen ma piisava piinarikkusega end läbi närinud kogunisti kahest Milvi Lembe raamatust, mis ei ole ka mitte nõrkadele, nii et arvasin end olevat piisavalt karastunud. Ja küllap mingi osa minust naudib kehvade raamatute üle ilkumist (etteruttavalt olgu öeldud, et ‘kehv raamat’ sai nüüd küll täiesti uue tähenduse, tegelikult võib isegi öelda, et sõna ‘raamat’ esineb siinpuhul ainult vormilises, mitte sisulises tähenduses).

Nii et palun väga. Ma olin valmistunud halvimaks. Aga tõtt öelda suutis see mind mõnevõrra üllatada. Sest see oli veel hullem.

Algus oli nagu väga vilets põhikooli kirjand, selline, milles eesti keele õpetaja oleks omal ajal igas kolmandas lauses mõne stiilivea ära märkinud (näiteks laused: ma paiskan alateadvuse kohe maha, hirmunud, et mu psüühikal on mõtted, mis talle kõrgelt üle pea käivad; mu süda hakkab mind kägistama- sest see on kurgus ja püüab suust välja pääseda; Ja sa näeksid teda homme jälle, sosistab see pime ajusopp mulle võrgutavalt).
Hea küll, selle kannatasin mõnda aega kuidagi välja, aga kuskil lause ‘mu sisemine jumalanna tantsib merengue’i, lisades mõningaid salsasamme’  (tegevust, mille käigus see toimub, iseloomustatakse lausega ta on minu Christian Grey maitseline pulgakomm. Täpselt. See on see, mida te arvate.) juures pidin lugemise katkestama ning kuna enda sulg on nõder, laenama kohase tsitaadi Eduard Bornhöhelt:

“Ma minestasin seda lugedes kolm korda ära, läksin siis peast hulluks ja lasksin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi võisin lugeda.”

Naispeategelase Anastasia Steele näol on tegemist pidevalt punastava, silmi pööritava ja huuli näriva infantiiliga, kelle sõnavara paistab põhiliselt koosnevat “oh” ja “oo”-häälitsustest või parimal juhul korrutamisest, kui kuum on meespeategelane ning kes ei suuda kaht sammugi astuda ilma oma jalgade otsa koperdamata ja pea ees kuhugi – meespeategelase kabinetti, kõnniteele – kukkumata. Meespeategelane Christian Grey seevastu on meheilu kehastus, äärmiselt rikas, erakordselt seksikas, juhib äriimpeeriumit ja isiklikku helikopterit, mängib virtuoosselt klaverit ja kuulab klassikalist muusikat, kannab alalõpmata halle flanellpükse, harrastab BDSMi (mis E. L. Jamesi interpretatsioonis ei ole seksuaalne eelistus, vaid lapsepõlvetraumaga seletatav hälve) ja on täielik sitapea (andes sellega kahjuks toitu teatud tüüpi naiste illusioonidele – “aga ta on nii keeruline, nii keeruline inimene, tal on traagiline ja üksildane pool ja minu armastus suudab teda muuta” Yeah, right.). Ahsoo, jah, juhuks, kui seda raamatus piisavalt palju kordi ei mainita, siis loomulikult on ta kuum.

Aga see ei ole kahjuks kõik. Peale selle on veel naiskangelase alateadvus ja sisemine jumalanna, mis ka pidevalt midagi teevad:
* Lõpeta ära! Kohe! karjub mu peale alateadvus, käed rinnal risti, jalaga pahaselt vastu maad põntsutades.
* Mu sisemine jumalanna vaatab mind altkulmu ja põntsutab kannatamatult oma väikese jalaga.
* Mu alateadvus hammustab huulde.
* Ma punastan ja mu sisemine jumalanna matsutab huuli, uhkusest säramas.
* Mu alateadvus minestab kusagil mu pea tagaosas.
* Mu sisemine jumalanna teeb tagurpidi saltosid, mis on vene olümpiavõitja väärilised.
* Ma uurin nimekirja ning mu sisemine jumalanna hüppab üles-alla nagu väike laps, kes ootab jäätist.
* Mu sisemine jumalanna hiilgab nii eredalt, et võiks valgustada tervet Portlandi.
* Mu sisemine jumalanna keerutab nagu maailmaklassi baleriin, piruett pirueti järel.
* Mu sisemine jumalanna istub lootoseasendis ja tundub äärmiselt rahulik, kui mitte arvestada kavalat naeratust, millega ta endale õnne soovib.
* Mu sisemine jumalanna hüpleb üles-alla oma kisakoori-tüdruku tuttidega ja hüüab mulle: jah!
* Mu alateadvus jookseb karjudes minema ja peidab end tugitooli taha. (Seda lugedes jooksin ka mina karjudes minema ja peitsin ennast tugitooli taha.)

Ma arvan, et sellest piisab. Põhimõtteliselt tegi sisemine jumalanna kõike peale joodeldamise (huvitav, miks ta seda ei teinud?). Alguses kavatsesin isegi kõik need kohad järjehoidjakleepsudega ära märkida, aga vaadake, need maksavad siiski 3 eurot pakk ja ainult ühe pakiga poleks seal midagi teha olnud.

Niisiis, need neli (mees, naine, alateadvus ja sisemine jumalanna) kohtuvad, tekib tohutu kirg, süüakse, juuakse, seksitakse, jahutakse pisut (enamasti seksist ja sellest, mis juhtub, kui naine ei käitu nii, nagu mees tahab/vajab), lõpuks läheb mees väheke liiale ja naine (koos alateadvuse ja sisemise jumalannaga) jookseb ulgudes minema, kuna mees ei anna talle (tõesti, kes oleks arvanud), mida ta vajab – armastust – ja loomulikult tunneb ennast süüdlasena. Kõik. (Kahjuks, nagu me teame, nii see ei jäänud, kuna sel kirjatükil on olemas ka 2. ja 3. osa – mida ma ei kavatse lugeda.)

Üks minu lemmikstseene, mille juures ma naerust kõõksudes põrandale vajusin, oli see, kus isikud sõidavad autos, meespeategelasel mängib “La Traviata” avamäng (sest vaadake, ta on ju ikkagi nii sügav inimene) ja pärast naispeategelasele (kes, ärgem unustagem, on kirjandustudeng) selgitamist, et see ooper põhineb Dumas’ romaanil “Kameeliadaam”, palub tollel muusikat valida ning tütarlaps paneb mängima… Britney Spearsi.

Üldiselt olen ma tuntud oma väga pika kannatuse ja kõrge valuläve poolest, aga enesestmõista see päris igal pool ikka ei kehti ka, nii et umbes poole raamatu peal tekkis mul painav tahtmine midagigi otsustavat teha – pead vastu seina peksta või ennast täis juua -, et näha, kas see lugemine sellest ehk pisutki vähem nüriks muutub.

Ehk siis, seda, millest see raamat räägib, õigupoolest nagu praktiliselt ei olnudki. Sellest, kuidas see raamat räägib, annavad lisaks eeltoodutele aimu järgmised stiilinäited:

* Mul on seljas helesinine suurepäraselt istuv sinine pitsrinnahoidja.
* Ooo… see on nii tore.
* Pagan võtku küll… mulle ei sobi äsjakepitud patsid. Ma otsin kapist harja ja leian kammi. Sellega peaks hakkama saama. Hobusesaba on mu ainus võimalus. (Selliseid sügavaid stseene leidub raamatus mitmeid – isik otsib oma kotti, et leida juuksekummi, et panna juuksed hobusesabasse, leiab oma koti ja juuksekummi, paneb juuksed hobusesabasse. Aaaaaagh!)
* Sügavalt sisse hingates ja mõttes vööd vööle pannes kõnnin ma hotelli.
* “Aaa,” oigan ma. (Pornofilmi litereering. Fantastika.)
* Oi issand, kui kuum ta on nahkjakki kandes. (Või mida iganes kandes. Või mitte kandes.)
* Olen närvis, liblikad lendevad kõhus, justkui oleks mul elutoas panter või mägilõvi, igal juhul ettearvamatu ja metsik. (Siinkohal tegin pausi, et endalt küsida, kas ma tõesti loen seda?)
* Ja käes see ongi, meie suhe ripub juuksekarva otsas, just siin ja praegu.
* Need teksased on kuumad. (Selle koha peal kaalusin küll alla andmist.)
* Oh ei… Kas see mahub sisse? Kuidas? (Jällegi, see on see, mida te arvate. Ma ei saa jätta võrdluseks toomata tsitaati Milvi Lembe raamatust “Eluvöödid”: On ikka vägev jurakas! Oh issand küll! Kas ma pean selle endasse vastu võtma… Oh jeerum!” Täpselt sama tase. Mul on tunne, et Eestis magati hea võimalus maha, vanaproua Lembe oleks ka võinud praegu raha kokku kühveldada.)
Kuna ma põhimõtteliselt siiski olen heasüdamlik inimene, siis ma säästan teid tampooni-stseenist. Kuskil on ikkagi piir.

Ja nüüd, kus me oleme järeldusele jõudnud, et kirjandusega tegemist ei olnud (mida oligi tarvis tõestada), jääb veel üle ainult küsida, mis see siis oli või (veel olulisem) milleks. Mina ei tea, milleks. Oli huvitav, skandaalne, šokeeriv, erutav? Ei, erakordselt tüütu oli. Nagu keegi oleks võtnud mõne varateismelise päeviku ja ristanud seda primitiivsete lihtlausete abil kirja pandud pornofilmistsenaariumiga. Miks peaks täiskasvanud inimene seda lugema, mina ei tea. 13-aastaste lugemisvaraks ka ei passi, arengutase ja naiivsuse aste võib küll vastav olla, aga nende jaoks on esiteks tegevusega käehoidmisest vast liiga kaugele mindud ja mis veel hullem, välja kujunemata inimestele võib jääda täiesti ekslik mulje, et nii asjad käivadki.

Kusagil olen ma kohanud arvamust, et eesti keeles on kehv, sest eesti keeles ei ole võimalik niiviisi väljenduda nagu inglise keeles. No anna abi! Teate, eesti keel on väga väljendusrikas keel, nii et süüdistada keelt selles, et sitast saia ei õnnestunud teha, ei ole küll paslik, pealegi on selle raamatu keelekasutus häbiväärselt primitiivne nii inglise kui eesti keeles.

Resümee lühidalt: kohutav (ma mõtlen: KOHUTAV) saast. Leebemalt väljenduda ei ole kahjuks võimalik.
Resümee pikemalt: Süžee: puudub (ja seega miski ega keegi ka ei arene kuhugi), poole raamatust moodustavad neandertaallaste tasemel dialoogid ja kuna sellest 500 lehekülje jaoks veidi väheks jäi, täidavad ülejäänud mahu jube tüütuks muutuvad seksistseenid (no kaua ikka võib sama asja lugeda, eks ole). Tegelased: räägivad ja käituvad nagu vaimselt alaarenenud, (emotsionaalne) intelligents on äädikakärbse tasemel (ja ma palun nende sõnade eest äädikakärbestelt vabandust).
See ei olnud BDSM. See ei olnud romantika. See ei olnud erootika. See oli täiesti kirjeldamatu küündimatusega kirja pandud lugu sellest, kuidas haiglaselt kontrolliv, domineeriv ja manipuleeriv tõbras kasutab ära harukordselt naiivset ning vaimselt ja emotsionaalselt ebaküpset idiooti, kes kujutab ette, et neil on suhe ning suures hirmus hülgamise ees lepib absoluutselt kõigega (mida paljud naised muidugi ka reaalsuses teevad, aga see ei tähenda, et niisugustel alustel põhinevaid suhteid normaalseteks tuleks pidada).
Me ei räägi siin (täiskasvanud inimeste omavahelisel kokkuleppel põhinevast) dominandi-alistuja suhtest magamistoas, me räägime vaimsest vägivallast ja sotsiopaadist, kes allutab endale naisisendi kogu elu ja käitumise, otsustades, kuhu, millal ja kellega too võib minna, mida ja millal süüa, seljas kanda, millega sõita, kuidas käituda ning muutub ähvardavaks iga kord, kui too julgeb teha midagi ‘mitte-aktsepteeritavat’ (näiteks mitte vastata tema küsimusele ‘jah, sir‘ või midagi muud sama tühist).  Stiilinäide: “Ma tahan, et sa käituksid teatud viisil ja kui sa ei tee seda, siis ma karistan sind, ja sa õpid käituma nii, nagu ma soovin. /…/ Ma ei taha sind muuta. Ma tahaksin, et sa oleksid nii lahke ja järgiksid neid reegleid, mis ma olen paika pannud ega hakkaks mulle vastu. Lihtne.” Kui keegi arvab, et selline mees on romantiline, siis vajaks ta kiiremas korras teraapiat ohvrimentaliteedist vabanemiseks.
Ja ma võin vabalt veel kaugemale minna – öeldes, et ka maailm, milles selline raamat saab bestselleriks, vajaks mingisugust teraapiat.

Nii, ja igatahes, lugupeetavad, ma tahan hüvitust endale osaks saanud intellektuaalsete kannatuste eest. Üks lõuna sobiks suurepäraselt. See oli ikkagi ränk katsumus, teate. See oli kahtlemata kõige halvem raamat, mida ma üldse kunagi lugenud olen. Ja ma olen päris palju raamatuid lugenud.

Aga nüüd minu sisemine jumalanna läheb ja võtab ühe džinni toonikuga.

Huh.

* Pealkiri on illustreeriva tähendusega. Nagu ma juba ütlesin – see ei olnud kirjandus.