“Ahvatluste aasta” raamatuloos

November, vaeseke, näib teiste kuude kõrval sootuks vaeslapsena, keda keegi sugugi ei armasta. Küsi kellelt tahes, ikka saad vastuseks, et see on kogu aasta kõige masendavam kuu. Pole ju talle jätkunud ei õisi ega värve, ei sära ega sarmi, sügisöö värviline muinasjutt on lõppenud, kõrvitsaist taas tõllad saanud, tinahall taevas ripub madalal pea kohal, päevad lühenevad aina enam ja enam, õhkki jäätub üsna pea, pikad ja pimedad ööd on täis kummalisi unenägusid ning halastamatu lõikav tuul lõõtsub üle lumeta lagendike, sundides igaüht mantlihõlmu üha koomale tirima.
Vale puha. Mina armastan teda kõigi tema tujukate tormide ja lühikeste hämarate päevade kiuste, ei igatse veel lumevalgust ega lange esimese lume härdusse, sest novembrilgi on ju ometi oma ainukordne saladus.

Niiviisi algab novembrimeeleolude peatükk raamatus “Ahvatluste aasta”. Raamat ise on nüüd lõpuks valmis ning ootab teid raamatupoodides. Minu töö on tehtud, sõna lugejatel.

Asjaosalistele suur tänu! Aitäh, kirjastaja Tiina ja kujundaja Jan! Aitäh nõude laenamise ja kaasa mõtlemise eest: Helen (alias Lenka), Jane, Piret, Maarja, Anu, Mariza ja Mare! Ja otse loomulikult eriti suur aitäh kõigile, kes kooki süüa aitasid!

“Ahvatluste aasta” kaks eksemplari loosin välja ka Toidutegu lugejate vahel. Loosimises osalemiseks kirjuta palun selle postituse kommentaaridesse, missugune kuu aastast meeldib Sulle kõige rohkem ja miks. Kommentaare ootan 30. novembrini. Minu enda lemmik-kuu saate teada raamatust :).

Muusika: I Muvrini “Qui sin’a l’umanita”

Kohupiimakook Komeedi kommidega

Tähine laotus tantsib.
Öös inimlaps
ringutab käsi ja kratsib
kõiksuse pimedat seina,
jalge all
pöörlev pall
täis riste
ja ristikheina.
(Debora Vaarandi)

Võib-olla olen ma lihtsalt väsinud. Aga mõnikord tekib tunne, et peaaegu kõik teised teavad midagi, mida mulle on kogemata või meelega öelda unustatud. Midagi niisugust eluga eduka siseheitlusteta toimetulemise kohta, mida mina vaid teesklen teadvat, et jätta muljet samuti asjasse pühendatute ringi kuulumisest. Millest muidu need rahutud mõtted. Millest muidu see tunne, nagu veaks ahelaid järel. Või polekski see õige elu, kui aeg-ajalt ei narmendaks?

Koristasin eelmisel pühapäeval kirjutuslaua sahtleid. Tulemuseks oli kaks kotitäit vanapaberit. Ja nii mõneski vormis vaatas selle segaduse seest vastu ülikooliaegne seltskond, nõnda, nagu me tookord olime, maailma kõige targemad, suuremasse, ilusamasse ja paremasse tulevikku vaatavad. See tulevik on praegu. Tagasi vaadates – ehk oligi kõik suurem, ilusam, parem juba siis? Ma ei tahaks enam olla 20-aastane, sugugi mitte, aga tänased teadmised korrutaksin tollase vaimustuse ja unistamisjulgusega küll, liidaksin juurde kõik lood ja hetked, mis olid elust suuremad, ning lahutaksin maha paar heidutavalt valusat kogemust.

Üks kibedavõitu tõde tuli päevavalgele – lõpetatus osutus illusiooniks. Haavad ei olnudki päriselt kinni kasvanud. Kes teab, kui kaua see aega võtta võib. Küllap seda kauem, mida kauem leian end mõnikord ikka veel midagi ootamas – selgitust, vabandust, lubaduste täitmist, mida kunagi ei tule. Küllap seda kauem, mida kauem veeretada mõtteis sõnu ja küsimusi, mille välja ütlemise asemel ma tookord eelistasin taandumist (sest ma olen teatavasti mõistlik inimene ja Lõvi vaid nime poolest) ja mille jaoks nüüd on lootusetult hilja. Ma ju üritasin. Okkad välja korjata ja puhta lehe ette keerata. Püüdsin mõista ja seejärel leppida, et siiski ei mõista. Püüdsin andestada ja kui see ei aidanud, siis veel kord andestada – enese meelerahu pärast, mitte sellepärast, et toimunut selle abil vähem ebaõiglaseks muuta oleks saanud. Võib-olla ma siiski ei andnud endale piisavalt aega. Võib-olla ma ei tahtnud kellelegi tunnistada, kui palju see mind päriselt puudutas. Võib-olla ma ei tahtnud seda endale tunnistada.

Enam ei jaksa möödunuga tegeleda. Kui saaks, tooks need teravad tangid sealt tööriistakuurist ja lõikaks ahelad läbi. Et saaks anda ja paljundada rõõmu, aga mitte nii, nagu kord, kui andjale jäid vaid tühjad pihud ja katkine hing. Ja julgeda jälle ja mitte meenutada aega, kui isegi unistamine muutus liiga valusaks. Ja uskuda, et kaotatu annab elu tagasi teisel ajal ja teises vormis. Ja joobuda olemisest. Ja unustada valu ja lennata leekide poole ja võida sulgeda silmad maailma ees, nagu neil aegadel, kui üks mees armus sellesse naisesse, kelleks ma muutusin koos temaga olles – ning see polnudki tema enda peegeldus minus, vaid minu pärismina. Ja mitte jätta kätt kõrvetada saamise kartuses välja sirutamata. Ja võtta pintsel ja värvida tuhmiks tõmbunud maailm uuesti ise eredaks, sest keegi teine seda minu eest teha ei saa.

Kohupiimakook Komeedi kommidega
(mugandatud Selveri retseptikalendrist)

Põhi:
165 g teeküpsiseid
100 g hapukoort

Täidis:
3 muna
75 g suhkrut
500 g kohupiima
225 g hapukoort
175 g Komeedi komme

kaunistuseks Komeedi komme
serveerimiseks haput moosi

Põhja jaoks purusta küpsised, sega hapukoorega ning suru küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Vahusta munad suhkruga, lisa edasi vahustades kohupiim ja hapukoor. Sega juurde tükeldatud kommid, vala täidis põhjale ja küpseta 175-kraadises ahjus 50 minutit. Lase jahtuda, kaunista tükeldatud kommidega ja serveeri hapu moosiga.