31. detsembril 2012 kirjutasin: ka aasta 2013 tuleb teistsugune. Mul oli õigus.
Ainult need, kes on tohtinud puruneda, teavad, et kildude
hulgas on alati mõni, mis toob õnne!
(Artur Alliksaar)
Oli südatalv. Väljas ja minus endas. Sobitasin kannatlikult kilde kokku. Mõned tükid olid sootuks kaotsi läinud. Pinnas ei pakkunud juurdumiseks tuge ega toitu. Tuul tõmbas. Reedetud usaldus hulkus üksi ilma mööda. Pidepunkte jäi järjest vähemaks, kõik uksed näisid olevat suletud, elu vaikis, meel juurdles, millist silda ületada, millist põletada. Rõõm libises sügavamale jõudmata pealispinnalt maha. Tumeda taeva all pekslesin vastu puurivarbasid. Puur oli küll enese ehitatud, aga seetõttu mitte vähem tõeline.
Mis võiksin ma teha veel midagi muud,
kui rüüstata viljatut sõnade puud,
kuid see pole see, pole see, pole see.
(Lilli Promet)
Kevade tulekuga kaotasin usu sõnadesse. Enese omadesse enne. Teiste omadesse seejärel. Ilusad mõtted, ilusad tühjad sõnad – on siis valet tõesti kergem taluda kui tõtt? On siis mõtet ilul, kui elu on palju primitiivsem ja võitjaks tuleb see, kes karjub valjemini? Lubadusi müüakse allahinnatud kauba kastis ja ilma garantiita. Tundsin tahtmist tulikirjas tähtedega deklareerida, et ei usu enam ainsat ridagi iseenese kirjutatust. Õõnsad sõnad, lohutav fatalism! käratas küünik kõigi lepituskatsete peale.
Uuesti, uuesti algus on kõigel
nii nagu vanasti – ainult et õigem:
valu on valusam,
ilu on elusam…
(Leelo Tungal)
Ja siis oli juba suur suvi ning viimane puhkuse-eelne tööpäev, mil kiirustasin ühtede paberitega teisest kohast kolmandasse, keskpäevane päike kõrvetas ja Raekoja platsil mängisid viiuli ja tšelloga tütarlapsed “O sole mio”. Soe tuul tõi Emajõelt vee lõhna, samm läks kergeks, elu silenes täiesti hallatavaks ja kõigel tundus järsku taas kord mingi mõte sees olevat. Võib-olla ei suuda ma suurt õnne käest pillamata hoida eales, aga vähemalt väikese õnne elusuurused hetked tunnen alati enda omana ära.
Öö hinge me tunneme mõlemad,
ta siniseid härmavärve.
On ööhing meis, kodutuis, mõlemais,
täis vaikust ja värvituid värve.
(Viivi Luik)
Hilissügis ja öö ja magav linn. Kahe inimese sammud sillutisel ja öine tuul paplilatvades. Kõnnime koos hommiku poole, jätame jälle hüvasti. On ennegi juhtunud, mõistagi. Aga ma olen poeet ja tunnen neis hetkedes loo lähedust. Üks on liblikas. Teine on leek. Mis juhtub liblikaga, kui ta otse leeki lendab? Ühes pilgus, ühes puudutuses murdub maailm teiseks. Siis läheb poeet oma pärisellu tagasi, kirjutab loo, ning teeb näo, et ta enese südame siledale pinnale ei jäänud ainsat kriimugi. Valetab.
Hing jääb hellaks – läbitu ei lõpe.
Kes on saanud tunda,
anda saab.
(Doris Kareva)
Jälle detsember. Ühel hilisõhtusel koduteel, õhk härmasäras, kõrvaklappides I Muvrini & Lévon Minassian “Isule”, tundsin ennast uuesti iseendana. Poodides müüdi raamatut, südamega tehtut ja uhkusega ilusaks tunnistatut, kaanel minu nimi. Ja kõik need rõõmud ja valud, mis on mind minuks vorminud, on lõppude lõpuks mu enese omad. Olles üheainsa aasta jooksul kogenud ja kasvanud, kukkunud ja verest tühjaks jooksnud, tõusnud ja säranud, elanud hetki, milles hingamine ununeb – kust võiksin siis võtta ülbuse väitmaks, et elu pole õiglane.
Muusika: U2 “New Year’s Day”
Toidutegu 