Monthly Archives: detsember 2013

Talv, kevad, suvi, sügis… ja jälle talv – 2013

31. detsembril 2012 kirjutasin: ka aasta 2013 tuleb teistsugune. Mul oli õigus.

Ainult need, kes on tohtinud puruneda, teavad, et kildude
hulgas on alati mõni, mis toob õnne!
(Artur Alliksaar)

Oli südatalv. Väljas ja minus endas. Sobitasin kannatlikult kilde kokku. Mõned tükid olid sootuks kaotsi läinud. Pinnas ei pakkunud juurdumiseks tuge ega toitu. Tuul tõmbas. Reedetud usaldus hulkus üksi ilma mööda. Pidepunkte jäi järjest vähemaks, kõik uksed näisid olevat suletud, elu vaikis, meel juurdles, millist silda ületada, millist põletada. Rõõm libises sügavamale jõudmata pealispinnalt maha. Tumeda taeva all pekslesin vastu puurivarbasid. Puur oli küll enese ehitatud, aga seetõttu mitte vähem tõeline.

Mis võiksin ma teha veel midagi muud,
kui rüüstata viljatut sõnade puud,
kuid see pole see, pole see, pole see.
(Lilli Promet)

Kevade tulekuga kaotasin usu sõnadesse. Enese omadesse enne. Teiste omadesse seejärel. Ilusad mõtted, ilusad tühjad sõnad – on siis valet tõesti kergem taluda kui tõtt? On siis mõtet ilul, kui elu on palju primitiivsem ja võitjaks tuleb see, kes karjub valjemini? Lubadusi müüakse allahinnatud kauba kastis ja ilma garantiita. Tundsin tahtmist tulikirjas tähtedega deklareerida, et ei usu enam ainsat ridagi iseenese kirjutatust. Õõnsad sõnad, lohutav fatalism! käratas küünik kõigi lepituskatsete peale.

Uuesti, uuesti algus on kõigel
nii nagu vanasti – ainult et õigem:
valu on valusam,
ilu on elusam…
(Leelo Tungal)

Ja siis oli juba suur suvi ning viimane puhkuse-eelne tööpäev, mil kiirustasin ühtede paberitega teisest kohast kolmandasse, keskpäevane päike kõrvetas ja Raekoja platsil mängisid viiuli ja tšelloga tütarlapsed “O sole mio”. Soe tuul tõi Emajõelt vee lõhna, samm läks kergeks, elu silenes täiesti hallatavaks ja kõigel tundus järsku taas kord mingi mõte sees olevat. Võib-olla ei suuda ma suurt õnne käest pillamata hoida eales, aga vähemalt väikese õnne elusuurused hetked tunnen alati enda omana ära.

Öö hinge me tunneme mõlemad,
ta siniseid härmavärve.
On ööhing meis, kodutuis, mõlemais,
täis vaikust ja värvituid värve.
(Viivi Luik)

Hilissügis ja öö ja magav linn. Kahe inimese sammud sillutisel ja öine tuul paplilatvades. Kõnnime koos hommiku poole, jätame jälle hüvasti. On ennegi juhtunud, mõistagi. Aga ma olen poeet ja tunnen neis hetkedes loo lähedust. Üks on liblikas. Teine on leek. Mis juhtub liblikaga, kui ta otse leeki lendab? Ühes pilgus, ühes puudutuses murdub maailm teiseks. Siis läheb poeet oma pärisellu tagasi, kirjutab loo, ning teeb näo, et ta enese südame siledale pinnale ei jäänud ainsat kriimugi. Valetab.

Hing jääb hellaks – läbitu ei lõpe.
Kes on saanud tunda,
anda saab.
(Doris Kareva)

Jälle detsember. Ühel hilisõhtusel koduteel, õhk härmasäras, kõrvaklappides I Muvrini & Lévon Minassian  “Isule”, tundsin ennast uuesti iseendana. Poodides müüdi raamatut, südamega tehtut ja uhkusega ilusaks tunnistatut, kaanel minu nimi. Ja kõik need rõõmud ja valud, mis on mind minuks vorminud, on lõppude lõpuks mu enese omad. Olles üheainsa aasta jooksul kogenud ja kasvanud, kukkunud ja verest tühjaks jooksnud, tõusnud ja säranud, elanud hetki, milles hingamine ununeb – kust võiksin siis võtta ülbuse väitmaks, et elu pole õiglane. 

Muusika: U2 “New Year’s Day”

2014

Advertisements

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Jõulutunnet ei ole mingisugust (kuigi väljas on ometi nii südantsoojendav roheline jõul ja nüüdsest peale hakkab jälle lumetagi valgemaks minema). Aga sellest pole midagi, sest see tähendab, et jõulustressi ka ei ole.
Vaatan juba mitmendat nädalat tuure koguvat hullust ja mõtlen, kallis rahvas, võtke nüüd ometi rahulikumalt. Toit ei lõpe otsa. Kingitusi ei pea tegema. Igale poole ei ole tarvis jõuda. Kõigega ei tarvitse üksi hakkama saama. Kodu ei pea täiuseni klanitud ja kaunistatud olema. Lõpmatuseni leierdatud jõululaulude asemel ei ole üldse keelatud midagi muud kuulata. Möödunud aastal lubatud maailma lõppu ei tulnud, sel aastal ka tõenäoliselt ei tule ja see tähendab, et järgmisel aastal on jälle jõulud.

Rahulikku aega!

Muusika: Karl Jenkins “Ave verum corpus” – Simon Keenlyside & Bryn Terfel

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook
(mugandatud siit)

2 suuremat apelsini
125 g oliiviõli
4 muna
175 g suhkrut
300 g nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl söögisoodat

immutamiseks 3 cl Cointreau likööri

Glasuur:
150 g tumedat šokolaadi
125 g vahukoort

Pese apelsinid kuuma veega (eelista ökopoest ostetud apelsine), lõika otsatükid ära, lõika apelsinid (koos koorega) väikesteks kuubikuteks ning püreesta köögikombainis. Lisa apelsinipüreele oliiviõli ning küpsetuspulbri ja soodaga segatud jahu. Sega ühtlaseks ning viimasena lisa alt üles tõstes juurde suhkruga tugevaks vahuks vahustatud munad. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ja küpseta 170-kraadises ahjus 40-45 minutit. Veidi jahtunud kook eemalda vormist, tilguta ühtlaselt peale Cointreau liköör, paki kook fooliumisse ning lase järgmise päevani külmkapis maitsestuda.
Glasuuri jaoks sulata šokolaad koos koorega madalal kuumusel või veevannil ning määri koogile.

Oliiviõliga apelsini-šokolaadikook

Kutse raamatuesitlusele

16. detsembril kell 17 esitletakse Tartus, Tasku keskuse Rahva Raamatu kohvikus kahte uut kokaraamatut. Olete lahkesti palutud kuulama, vaatama ja maitsma!

FB-s on ka olemas eraldi leht, kus saate end tulijaks märkida.

ahvatluste_aasta_esitlus_kutse

“Tosca” ja vaarika-karamelli saiapuding

9. novembril kanti Metropolitan Opera’st üle Giacomo Puccini “Tosca”, mis on äärmiselt nauditav teos ning samas ka ooper, mille puhul mul on üpris kindel nägemus, kuidas seda laulma peab (ja paraku suurem osa lauljaist sellele nägemusele päriselt ei vasta). Põhilise osa tollest laupäevast istusin tööd tehes arvuti taga ning kuulasin taustaks ja ettevalmistuseks erinevaid versioone kahest kõige kuulsamast aariast “E lucevan le stelle” ja “Vissi d’arte”. Ja olin sedaviisi õhtuks juba mõnevõrra kriitiliselt meelestatud.

Et ma olen kuri inimene, siis on mul kombeks aeg-ajalt ironiseerida inimeste üle, kes analüüsivad spordivõistlusi, mis on toimunud ajal, kui nad ise polnud veel sündinudki. Ent see ei takista mind ennast üldsegi käsitlemast enne mu sündi toimunud ooperiesitusi. Ja siinkohal ma ei vaevu oma väljaütlemist kuidagi pehmendama – kaasajal on palju suurepäraseid soliste, aga “Tosca” puhul ei tõuse mitte ükski neist José Carrerase, Leontyne Price’i või Montserrat Caballé tasemele. Loomulikult räägin ma siin Carrerasest aastail nii 1972-1987 ehk enne tema haigestumist leukeemiasse, sest on õige kahju, kui seda suurepärast lauljat tuntakse vaid hilisemate kolme tenori kontsertide kaudu, mis on üksnes kunagiste hiilgavate vokaalsete võimete vari. Mario Cavaradossi rolli (nagu ka “Boheemi” Rodolfo) jaoks oli tema hääl otse loodud – kõlav, selge, metalselt helisev, täiesti unikaalse tämbri ja sooja tumeda tonaalsusega, vähimagi nasaalse varjundita (mille olemasolu mind enamiku tenorite puhul tohutult häirib) lüüriline tenorihääl. Jah, kindla peale oli ja on olemas tehniliselt täiuslikumaid lauljaid, aga noore Carrerase emotsionaalsetele esitustele ning tema hääle puhtale ilule võrdset ei ole mina veel leidnud.
Mis sopranitesse puutub, siis siin ma ei ole veel päriselt otsusele jõudnud, kas Floria Tosca rolli etaloniks on Leontyne Price või Montserrat Caballé.

Ja nüüd, kus me oleme mõõdupuu paika seadnud, võime siirduda MetOpera versiooni juurde ning tõdeda, et võrdlust kõrvale seadmata oli see tegelikult väga kabe sooritus. Ma olin muidugi ilmselgelt häälestunud norimisele ja esimese vaatuse “Recondita armonia” näis mu kahtlusi kinnitavat. Ooperi edenedes Roberto Alagna (Cavaradossi) siiski silmnähtavalt kosus (ehkki seda ta muidugi ei suutnud enne viimast vaatust hetkekski unustada, et ta on nii suur staar ning ausalt öeldes Cavaradossit ei oleks ka tarvis ilmtingimata just võimalikult valjusti laulda) ning “E lucevan le stelle” kõlas tehniliselt küll korrektselt, aga siiski liiga vähese sisseelamisega, milles peitubki ehk põhiline erinevus – enamik tenoreid laulab Cavaradossit, José Carreras oli Cavaradossi. Patricia Racette (Tosca) suutis tegelikult positiivselt üllatada (kui välja arvata täiesti ebavajalik nuuksumine “Vissi d’arte” madalatel nootidel), vähemalt oli ta jätnud oma angelageorghiulikud näomoonutused. Politseiülem Scarpia rollis astus üles Gruusia bariton George Gagnidze, kes ei teinud küll mitte midagi peale laulmise, aga et ta seda tegi väga võimsalt, siis võib näitlemise puudumise andeks anda küll. (★★★☆☆)

“Tosca” puhul kulub alati marjaks ära lustakas lugemine Gerald Durrelli raamatust “Minu pere ja muud loomad”, kus Theodores räägib oma ooperikogemusest:

“Kangelanna osatäitja oli erakordselt h ä s t i a r e n e n u d, nagu nad alati kipuvad olema. Nojah, nagu teate, viimases vaatuses kukutab kangelanna ennast kindluse- või õigemini l o s s imüürilt surnuks. Esimesel etendusel ronis ta lossimüürile, laulis lõpuaaria maha ja viskus siis… teate… h u k a t u s s e, alla kaljudele. Õnnetuseks oli vist lavatöölistel meelest läinud midagi alla panna, millele ta võiks m a a n d u d a. Tagajärg oli, et tema kukkumise kolin ja sellele järgnevad… ee… hädakarjed mõnevõrra nõrgendasid muljet temast kui purustatud laibast kaugel all kaljudel. Laulja, kes parajasti kurtis tõika, et Tosca on surnud, oli sunnitud laulma üpris…ee… v õ i m s a l t, et tema hädakisa summutada. Endastmõistetavalt oli primadonna sellest vahejuhtumist mõnevõrra häiritud, ja järgmisel õhtul tegid lavatöölised suure innuga kõik, et talle mõnusat maandumist võimaldada. Põrutada saanud kangelanna vedas ennast longates läbi ooperi, kuni jõudis kätte… ee… lõpustseen. Ta ronis jälle müürile, laulis oma viimase laulu maha ja heitis ennast surma. Õnnetuseks olid lavatöölised, kes maandumispaiga esimesel korral liiga kõvaks jätsid, seekord teise äärmusse laskunud. Kõrge kuhi madratseid ja… ee… teate, neid vedrutavaid voodiasju oli nii e l a s t n e, et kangelanna põrkas selle pealt üles tagasi. Nii et kui kogu trupp oli all… ee… mis selle nimi oligi?… ah jaa, r am b i ääres ja rääkis omavahel, et kangelanna on surnud, ilmus tema ülakeha publiku hämmastuseks veel paar-kolm korda üle müüriserva nähtavale.”

Väidetavalt on selliseid asju ka tegelikkuses juhtunud, kuid seda juttu ei saa päris tõe pähe võtta juba sellepärast, et lõpuaariat kui sellist “Toscas” üldse ei ole, koor ei kurda samuti enam midagi ja üleüldse saadakse selles teoses suremisega ühele poole ebaooperlikult kiiresti (teate ju küll, tavaliselt järgneb letaalsele noahoobile või mürgiannusele veel 2-3 aariat paremate päevade teemal). Ja tänapäeva primadonnad ei kukuta end ise kuskile, selleks on neil kehadublandid.

Muusika: “E lucevan le stelle” – nimelt nii tuleks seda laulda (aaria algab 3.10)

Vaarika-karamelli saiapuding

Vaarika-karamelli saiapuding
(algretsept: Nigella Lawson)

3 võicroissanti või 8 minicroissanti
100 g suhkrut
2 sl vett
2 dl vahukoort
1 dl kohvikoort
2 sl Vana Tallinna koorelikööri
2 muna
150 g vaarikaid

vormi määrimiseks võid

Määri ahjuvorm kergelt võiga ning jaota suurteks tükkideks rebitud croissantid või terved minicroissantid vormi. Lisa vaarikad.
Kuumuta väikeses kastrulis suhkur ja vesi keemiseni ning keeda mõõdukal kuumusel, kuni saad merevaigu karva karamelli. Tõsta tulelt, lisa kooreliköör, kohvi- ja vahukoor, tõsta tagasi pliidile ning kuumuta, kuni kõik kõvad karamellitükid on sulanud. Lase veidi jahtuda. Klopi munad lahti ning vala segades juurde koore-karamellisegu. Vala segu vormi croissantide peale ning lase 15 minutit seista. Küpseta 180-kraadises ahjus 20 minutit (külmutatud vaarikate kasutamisel pikenda küpsetusaega 5 minutit), kuni kooresegu on hüübinud. Serveeri soojalt.

Vaarika-karamelli saiapuding

Raamatuloosi tulemusena saavad “Ahvatluste aasta” oma raamaturiiulisse Eve Hamouie ja Katrin U.