“Kohutav ilu” ja šokolaadi-tšillimuffinid pistaatsiapähklitega

Televiisorit ma üldiselt ei vaata. Kiputakse arvama, et mul polegi seda. Tegelikult ikka on, “Aktuaalset kaamerat” ja “Vabariigi kodanikke” on ju vahepeal vaja jälgida.
Seevastu suurem jagu näidatavast on siiski rämps ja ajaraisk ning kui tohib esineda moraliseerivate avaldustega, siis lubatagu küsida, kuidas keegi saab väita, et aega ei ole, kui tal ometi on aega lasta endale mitu tundi päevas ajupesu teha – kõik on ju siiski lõpuks valikute küsimus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Ilmselt televiisori mittevaatamisest tuleneb ka asjaolu, et ma pole teab mis suur filmisõber. Üleeile käisin ometigi filmi vaatamas ning absoluutselt ootusi omamata sain suurepärase elamuse osaliseks. “La grande bellezza” (millest eestikeelses tõlkes on põhjendamatult saanud “Kohutav ilu”) on nüüdseks korjanud ka hea hulga auhindu, Euroopa Filmiakadeemia parima filmi auhind sealhulgas. Tundub, et teenitult.
Asi polnud mitte narratiivis (mida õigupoolest suurt polnudki), kuivõrd audiovisuaalses lahenduses. Dekadents ja edevuse laat, tühisuse tajumise peen kurbus, edasi antuna ilma ilmsete püüdlusteta olla kogu aeg äärmiselt sügav ning tulemus oli visuaalselt ja esteetiliselt äärmiselt nauditav. Märksõnad, mis mul filmi ajal pähe tulid, olid peamiselt ‘dekadents’ ja ‘danse macabre‘, aga kummalisel kombel ei jäänud domineerima mitte see külg. Domineerima jäi nukker elegants, üles ehitatud ilu ja inetuse, näivuse ja tõelisuse, pühaliku ja argise vastandustele. Rafineeritult ilus film oli. Eklektilisest, aga suurepärasest muusikavalikust rääkimata – näiteks Arvo Pärt, Zbigniew Preisner, Henryk Górecki, David Lang ning minu jaoks kogu filmi tonaalsust kandnud oboesoolo Georges Bizet’ 1. sümfoonia teisest osast.
Tagasi vaadates jõudsingi järeldusele, et kõik minu erilised filmielamused on alati olnud seotud selliste linateostega, milles muusika on vähemalt kõrvalosas, olgu siis “Heftig og begeistret”,  “Muusika pulmadeks ja matusteks” või “Kolm värvi: Sinine”.

Toidunautleja ja toidublogi jaoks sobib lõpetuseks tsiteerida “La grande bellezza” peategelast Jep Gambardellot:

“Midagi peale menüü ei tasu tõsiselt võtta.”

Kas poleks suurepärane elufilosoofia? Paraku lõpeb selle järgimine ilmselt varem või hiljem siiski eksistentsiaalse kriisiga.

Muusika: Georges Bizet, adagio 1. sümfooniast

Šokolaadi-tšillimuffinid pisataatsiapähklitega

Šokolaadi-tšillimuffinid pistaatsiapähklitega

60 g tumedat šokolaadi
100 g võid
2 muna
175 g suhkrut
100 g nisujahu
2 sl kakaopulbrit
1 tl küpsetuspulbrit
100 g soolata pistaatsiapähkleid
1-2 punast tšillikauna

Sulata šokolaad koos võiga madalal kuumusel ning lase veidi jahtuda. Vahusta munad suhkruga. Sega jahu, kakaopulber, küpsetuspulber, tükeldatud pähklid ja hakitud tšilli (kogus oleneb sellest, kui teravad kaunad parajasti on ning kui teravaid elamusi eelistad) omavahel ning lisa munavahule. Lisa ka või-šokolaadisegu ning sega ühtlaseks tainaks. Jaota tainas pabervormidega kaetud muffinipanni pesadesse ning küpseta 175-kraadises ahjus 18-20 minutit.

Šokolaadi-tšillimufifnid pistaatsiapähklitega

Advertisements

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s