“Näkineid” ja sidruni-purukook

Kino-ooperis näidati viimati Antonín Dvořáki muinasjutuooperit “Näkineid” (“Rusalka”). Kui tavaliselt on see häda, et ma olen kõiki oopereid 5-7 korda näinud ja kipun erinevaid lavastusi võrreldes käituma nagu eriti vingus ooperikriitik, kelle kontseptsiooniga keegi ega miski iial ei haaku, siis selle ooperiga niisugust probleemi ei tekkinud. Muidugi teadsin vürsti I vaatuse aariat “Vidino divná, přesladká” ja olin tuttav kümnekonna erineva interpretatsiooniga kuulsast aariast “Měsíčku na nebi hlubokém”, mida tavaliselt tuntakse küll inglisekeelse pealkirja “Song to the Moon” järgi, aga ooperit tervikuna polnud ma varem näinud.
Oligi aeg ausalt öeldes. See ei tähenda, et ma poleks igal võimalikul juhul nõus üle kuulama “Rigolettot”, “Maskiballi” või “Sevilla habemeajajat”, ent tõsi mis tõsi, nood ooperid on mulle praktiliselt pähe kulunud. Sestap oli Dvořák oma meloodiliselt sümfoonilise ja ülimalt hästi orkestreeritud teosega väga teretulnud vaheldus.
Nimi- ja ühtlasi ka ühes oma hiilgerollis astus üles sopran Renée Fleming. Tema omapärane hääletämber võib ilmselt kas meeldida või üldse mitte meeldida, minu meelest on tegemist suurepärase lauljaga ning eelnimetet aaria esituses talle võrdset on raske leida (hea küll, Lucia Popp ja Gabriela Beňačková võib-olla siiski). Konkreetses lavastuses kandis ta oma kaubamärk-aaria ette puu otsas ning kuigi küsimus, mida tegi näkineid puu otsas, tekkis vaheaja-intervjuus ka primadonnal endal, oli stseen vägagi mõjus. Tõsi, siin hakkab ilmselgelt kaasa mängima asjaolu, et laulja t e a b väga hästi, et see on tema kaubamärk ning paneb küsima, kas aaria tempo ikka tegelikult peaks nii aeglane olema või on see rohkem vajalik oma vokaalse võimekuse demonstreerimiseks.
Vürsti osa laulis Poola tenor Piotr Beczala, tegi seda väga hästi, aga nagu olen varemgi öelnud – selleks, et ma tenori puhul vaimustusest kiljuma hakkaksin, ei piisa enam ainult väga heast laulmisest.
Vetevaimu kehastas bass John Relyea, kes tundub ka aja edenes aina paremaks muutuvat (ehkki see konkreetne roll eeldaks vist pigem dramaatilist bass-baritoni kui lüürilist bassi). Väikse pettumuse valmistas Metropolitan Opera raudvara, metsosopran Dolora Zajick nõid Ježibaba osas – see pole muidugi ka “Maskiballi” Ulrica või “Trubaduuri” Azucena masti jõulisusega roll, aga Zajick kõlas seekord tõesti kuidagi jõuetult.
“Näkineiu” puhul seisneb täiendav nüanss muidugi veel asjaolus, et see on tšehhi keeles ja viimane ei tundu minu jaoks küll midagi niisugust, mida oleks väga lihtne voolavalt laulda. Aga loomulikult tuldi toime, ilma et kuskil miski väga kõrva riivanud oleks. Lavakujundus oli kena kaeda ja Yannick Nézet-Séguin juhatas orkestrit kindla käega. Tubli töö, igatahes. (★★★★☆)

Muusika: no hea küll, “Song to the Moon”

Sidruni-purukook

200 g külma võid
250 g (täistera)nisujahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
100 g mandlilaaste
100 g heledat muscovado suhkrut

Täidis:
400 g suhkruga kondenspiima
2 sidruni mahl
1 sidruni riivitud koor

Purusta mandlilaastud köögikombainis või minilõikuris (mitte jahuks, vaid jämedamaks puruks). Pane küpsetuspulbriga segatud jahu, mandlipuru ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Sega kondenspiim sidrunimahla ja riivitud sidrunikoorega ning vala põhjale. Kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri jahtunult, soovitatavalt üleöö seisnuna.