“Werther”und kaiserschmarrn

Metropolitan Opera otseülekandes näidati meile eile õhtul, kui ohtlikuks võivad saada kinnisideed – ettekandel oli Jules Massenet’ “Werther”, mille libreto põhineb J. W. Goethe kiriromaanil “Noore Wertheri kannatused”. Kui Goethe teos pole pelgalt armulugu, siis ooper keskendub Wertheri ja Charlotte suhetele, aga kuna tegevustik on isegi ooperižanri kohta erakordselt skemaatiline, võib asjaga mitte kursis olevale vaatajale jääda mulje, nagu satuks Werther oma romantilise ja fataalse kinnismõtte küüsi pelgalt ühe kohtumise järel Charlottega (tegelikult kujunes see siiski õige mitmete külaskäikude jooksul). Ometi nõuab see ooper tenorilt näitlejavõimete olemasolu, et kogu idealistlik armuhullus usutavaks mängida.

Wertheri osa laulis hetkel (võib-olla et isegi õigustatult) maailma esitenoriks tituleeritav sakslane Jonas Kaufmann, kellele tundub olevat suisa ebaõiglaselt palju antud – lisaks kabedale väljanägemisele on teda varustatud ka väga võimsa, samas paindliku spinto-häälega, millega on võimalik ühtviisi edukalt laulda rolle “Boheemi” Rodolfost “Lohengrini” nimiosani, rääkimata kõigest, mis sinna vahele jääb – Gounod’ Faust, Massenet’ Werther, Puccini Cavaradossi, Verdi Alfredo, Radames, Manrico ja Gustavo (ehkki minu isikliku maitse kohaselt poleks ta esimene valik Verdi tenorirollideks), Bizet’ don Jose või Leoncavallo Canio. Et ta viimasel ajal on küll laulnud peamiselt Wagnerit, siis on hakatud teda ka heldentenoriks pidama, aga seda pole ta siiski mitte. Lüürilisuse-dramaatilisuse skaalal kaldub Kaufmann oma hääle paindlikkuse ja kergusega pigem ikka lüürilisuse poole, aga puhtalt lüürilistest tenoritest tumedam tonaalsus annab ta häälele dramaatilise (madalamas registris isegi baritonaalse) värvingu. Kuna ooperialane keelepeks käib tihtipeale just selle üle, kas hääle omanik on suuteline tegutsema kategoorias, kuhu ta enda meelest kuulub, siis on selle üle kõvasti spekuleeritud, kas Kaufmann äkki hoopiski bariton ei ole. Ei, ta on tenor. Vähemalt praegu.
Paaril korral leidsin end küll mõtlemas, et mida ta nüüd kõrgete nootidega peale hakkab – aga need tulid sama voolavalt ja pingutuseta nagu kõik muu. Samuti tekkis vahepeal kahtlus tema suutlikkuses laulda pianissimo, ent vajalikul hetkel võeti detsibelle kenasti vähemaks. Ja jumal tänatud – mitte vähimatki nasaalset varjundit!  

Charlotte rollis tegi oma Metropolitani debüüdi Prantsuse metsosopran Sophie Koch ning kuigi tema esialgu väga skemaatiline tegelaskuju arenes ooperi lõpuks täisväärtuslikuks ning peaaegu usutavaks karakteriks, jäi ta siiski pisut Kaufmanni varju. Huvitaval kombel laulab Koch justkui iseendale, samas siiski ei lähe väljendusrikkusest publiku jaoks midagi kaduma.
Ülejäänud tegelased jäävad selles ooperis nii vokaalses kui tegevuse mõttes tahaplaanile, mainimist võiks väärida sopran Lisette Oropesa, kes laulis Charlotte’i noorema õe Sophie rolli, ning bariton David Bižić Charlotte’i abikaasa Alberti rollis (miskipärast tundus, et stalinlik välimus ja riietus olid talle antud täiesti sihilikult ja seetõttu ka asjakohatult). 

Metropolitani lava on väga suur, “Werther” aga pigem intiimne ooper, keskendudes Wertheri siseheitlustele ja jättes välise maailma isegi taustana praktiliselt kõrvale, nii et see seab lavakujundusele teatavad nõudmised. Igal juhul jättis lahendus õhku mõned küsimärgid, et miks just nii (ooperi avastseen – Charlotte ema surm ja matus, ülimalt domineerivad raamaturiiulid kolmandas vaatuses ning klaustrofoobilisse kuubikusse paigutatud viimane vaatus, kus leiab aset ka letaalne lõpplahendus) ja mitte kuidagi teisiti. Õnneks see ei häirinud, sest kõik muud muusikaelamuse eeldused – kaunis muusika, suured tunded, suurepärased solistid – olid täidetud. (★★★☆☆)

Magustoiduks on kaiserschmarrn – kõigile, kirssidega!

Kaiserschmarrn

Kaiserschmarrn – Austria rummi-rosinapannkoogid

Ühe sööja kohta:
2 muna
1,5 sl suhkrut
0,5 dl piima
60 g nisujahu
veidi soola
peotäis heledaid rosinaid
rummi

praadimiseks võid või kookosõli
serveerimiseks tuhksuhkrut ja marju

Pane rosinad rummi sisse likku. Vahusta munakollased suhkruga, lisa sool, jahu ja piim, sega tainaks ning lase veidi seista. Vahusta munavalged tugevaks vahuks. Kuivata rosinad ning lisa tainale. Sega juurde ka munavalgevaht. Kuumuta pann, sulata veidi võid või kookosõli, vala ühe sööja jagu tainast pannile ning küpseta üsna nõrgal kuumusel kuldpruuniks. Keera teine külg, rebi kook kahvli või pannilabidaga ebakorrapärasteks tükkideks ning küpseta valmis. Sõelu peale tuhksuhkrut ning serveeri marjadega.

Kaiserschmarrn

Advertisements

3 responses to ““Werther”und kaiserschmarrn

  1. Fotograaf

    Väga huvitav blogi 🙂

  2. Kodulehe tegemine

    Väga tubli, edu ja jaksu 🙂

  3. Mina ei ole Kaufmanni teistes osades näinud, aga tundus, et erilise hingepiina, kimbatuse ja poeedihinge ahvatlusest tagasihoidmise raskuse näitamiseks oli tema põhimoodus alahuule närimine – see oli tegelikult päris armas ja südantlõhestav samaaegselt.
    Ja tõsi on see, et jäi küll mulje, et ainuüksi ühest kohtumisest sündis nii suur tunne (minu meelest ei olnud ka kavas rohkem selgitusi), et enam üldse olla ei saanud.
    Koch mulle meeldis ka, kuigi vahest tõesti suurema osa ajast oli ta veidi tundetu ja kalk. Charlotte’i abikaasa roll oli tegelikult sümpaatne, sest tema ei olnud ju süüdi, et armastas oma naist juba enne selle kohtumist tundelise poeediga, aga jõle sinel ja vunts tegid ta täiesti eemaletõukavaks (Jossifi piip oli samas hoopis kohtumehest äia hambus) ja tekitasid viha ta vastu, kui ta püstolid naise(vastutuse)le lükkas.
    Koogid oleksid kindlasti maitsenud hästi ka ooperit naudeldes. 😛

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s