Monthly Archives: aprill 2014

Rugelach küpsised

Tegelikult loevad ikkagi ainult teod. Kõik muu võib vabalt olla väljamõeldis.
Minevik on kaleidoskoop, mosaiik saab iga kord erinev, kuigi killud, mis selle moodustavad, on alati samad.

Aeg unustab.

Võõrad unistused, millesse sa siiski uskusid, kuigi unistuse ja unustuse vahel pole rohkemat kui ainult üks täht.
Ajad, mil olid kellelegi teisele päästerõngaks olemisega hõivatud ega märganudki, et oled ise ammu uppumas.
Üksindus, mis oli kõige suurem siis, kui sa ei olnud üksi.
Augud su südames ja elus, mis on kellegi kindla kujuga, nii et ükski teine ei või neid kunagi täiesti täita.
Mõistlikud inimesed ja argpüksid – on neil üldse vahet?-, kes jäid poolele teele; aga ka hullud ja unistajad, kes läksid edasi.
Sõbrad, kes viskasid su silmagi pilgutamata oma elust välja ja hiilisid hiljem tagasi, nagu kõik oleks endine, ent sina ei suutnud – vastata samaga, andeks anda, unustada.

Aga mõnikord langeb läbi lukuaugu päikesekiir.

Sellel hetkel, sellel eikellegimaal une ja ärkveloleku piiril, kus su hing saab salaja kokku oma teise poolega.
Öö muusikas, kui veri tuksleb tšellode registris, südamelöökidel on vaskpillide kume kõla ja sõrmed tantsivad su nahal nagu viiulikeeltel.
Kui vaikus on äkki sõnu täis, selgeid ja kergeid ja kirkaid. Ja on õrn ja on armas ja aimad, et varsti on valus, aga seekord ei jookse ära.

Tõeline õnn on aga see, kui teisedki su õnnest osa saavad. See on väga oluline! Ja väga oluline on veel see, et õnn ei külasta kunagi ükskõikseid. Kõige sagedamini külastab õnn õnnetuid. Olen tundnud, et õnn lõhnab kõvasti murede järele.
(Voldemar Panso)

Muusika: Youn Sun Nah “The Linden”

Rugelach küpsised

Rugelach küpsised (48 tk)
(algretsept: Heidi Park)

300 g võid
300 g toorjuustu
300 g jahu
75 g suhkrut
veidi soola
1 sl konjakit

rullimiseks tuhksuhkrut

Pähklitäidis:
75 g kreeka või pistaatsiapähkleid
75 g kuivatatud jõhvikaid

Ploomitäidis:
150 g musti ploome
1 dl rummi või konjakit

Moositäidis:
meelepärast paksemat moosi
vajadusel paar tl riivsaia

Rugelach küpsised

Võta või ja toorjuust paar tundi varem toatemperatuurile pehmenema. Sega tainaained ühtlaseks (seda on võimalik teha ka köögikombainiga, aga sel juhul peaks tainaained olema külmkapikülmad, mitte toatemperatuuril, ning kuna tainas on äärmiselt kleepuv, siis on köögikombaini puhastamine hiljem üpris tüütu), jaota tainas kolmeks, vajuta lapikuks kettaks, mässi toidukilesse ja pane üleöö külmkappi seisma.

Vala ploomidele alkohol ning pane samuti üleöö külmkappi. Järgmisel päeval püreesta ning kui segu on väga paks, võid lisada veidi suhkrusiirupit. Pähklitäidise jaoks haki pähklid ja jõhvikad peenelt.
Puista töölauale  helde kiht tuhksuhkrut, võta esimene tainatükk külmkapist, lase veidi pehmeneda (mitte rohkem kui paar minutit, sest on oluline leida õige ajahetk, mil tainas pole enam nii külm, et hakkaks murenema, aga ka mitte nii soe, et hakkaks kleepuma) ning rulli 25-26 cm läbimõõduga kettaks (kui tainas kipub kleepuma, kasuta veel tuhksuhkrut). Kata täidisega, lõika terava noa või pitsalõikuriga 16 sektoriks ning rulli iga sektor laiemast otsast alates kokku (saad pisikesed sarvesaiad). Toimi samal moel ülejäänud tainatükkidega. Moositäidise puhul võid lisada ka veidi riivsaia, kui moos on vedelamapoolne. Tõsta küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, jättes vahele veidi ruumi, ning küpseta 180-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Lase jahtuda.

Rugelach küpsised

“Boheem” ja kanepiseemnetega brownie

“Boheem” on tõenäoliselt kõigi aegade enim mängitud ooper ja see on ühelt poolt täiesti mõistetav, kuna sel on olemas kõik suure populaarsuse eeldused- traagiline armastus, pinge, meloodilisus, teiselt poolt aga nõuab see korraga märkimisväärset hulka häid lauljaid (tenorit, kahte sopranit, kahte baritoni ja bassi), mis teeb lavastuste aukartust äratavast koguhulgast hoolimata väga hea (rääkimata täiuslikust) versiooni leidmise üpris keeruliseks.
Metropolitan Opera klassikalist lavastust nägin eile juba teist korda, ehkki solistide koosseis oli teine (ja muuseas parem, sest eelmisel korral ruineeris Mimi rolli Angela Gheorghiu). Seekord pakkus Mimi osas sensatsiooni Kristine Opolais (muide, lätlanna, ja kuna ikka on heaks tooniks ennast naabritega võrrelda, siis – läti soliste on Metropolitanis juba mitu, meil oleks ka aeg, ja mina teeks ses osas panuse Ain Angerile), kes viimasel hetkel asendas haigestunud Anita Hartigi.
Publik muidugi hullus pelgalt faktist, et alles eelmisel õhtul oli Opolais teinud Metropolitani debüüdi “Madama Butterfly’s”. Loomulikult jättis see oma jäljed, kuid arvestades asjaolu, et ta sai Hartigi asendamisest teada 5 tundi enne etenduse algust, siis tuleb tunnistada, et tegemist oli väga kõva sooritusega, nii et näitlemise suhtelise puudumise ja teatava tuimuse kallal norida oleks tegelikult ebaõiglane (aga ikkagi oleks tahtnud “Mi chiamano Mimi” ajal näha ujedat naeratust, selle asemel, et käsi murda ja meeleheites silmi sulgeda – hiljem muutus see miimika muidugi suhteliselt asjakohaseks, aga nimetet aarias laulab Mimi siiski oma lihtsa elu rõõmudest). Ent hääl on tal siiski ilus ning kindlasti tahaks ma näha, kuidas ta esineb siis, kui pole 18 tunni jooksul teinud kahte debüüti.
Rodolfot kehastas noorema põlvkonna hinnatumaid lüürilisi tenoreid Vittorio Grigolo, kellesse ma millegipärast eelarvamusega suhtusin. Mingil moel oli mulle mulje jäänud, et ta tegeleb rohkem ilutsemisega, tegelikult võib aga öelda, et ei olnud üldse paha, isegi nuuksumine, mida enamik lüürilisi tenoreid vähemalt mingil määral harrastab, jäi täiesti talutavuse piiridesse.
Bariton Massimo Cavaletti oli Marcello rollis väheke ebakindel ning sarnaselt talle paistsid sõprade neliku ülejäänud liikmed, muusik Schaunard (bariton Patrick Carfizzi) ning filosoof Colline (bass Oren Gradus) muu hulgas silma Ladina kvartali nälginud boheemlaste kohta võrdlemisi… khm… hea toitumusega. Samamoodi ei mõjunud just usutavalt kaeblemine küttematerjali puudumise üle esimeses vaatuses – endal tuba vana mööblit ja tühje veinikaste täis -, ooperižanri sügava ebaloogilisusega mitte harjunud inimestele jäi kindla peale arusaamatuks, kuidas üldse võidi sealjuures tulla mõttele, et ainus kütteväärtusega  materjal on Rodolfo pooleliolev käsikiri.
Musetta osa laulis rõõmsameelne sopran Susanna Phillips, paistis seda ise tõeliselt nautivat, ning nagu roll eeldab, muutus esimese vaatuse draamakuningannast viimase vaatuse lihtsaks ja siiraks hingeks.
Kokkuvõttes – tubli töö, igatahes, aga täiusliku “Boheemi” otsingud (õnneks) jätkuvad. (★★★☆☆)
Aga ma ei oleks mina, kui ma siinkohal ei viitaks “Boheemi” tõenäoliselt kuulsaima aaria siiani parimale (minu isikliku arvamuse kohaselt loomulikult) esitusele: olge lahked,  “Che gelida manina”.

Kanepiseemnetega brownie

Kanepiseemnetega brownie

150 g võid
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)
4 muna
300 g heledat muscovado suhkrut
70 g nisujahu
70 g täisteranisujahu või rukkijahu
75 g kakaopulbrit
100 g kanepiseemneid

Sulata või ja šokolaad veevannil ning lase veidi jahtuda. Sega munad suhkruga lahti (vahustada pole vaja, pigem on see isegi ebasoovitatav). Sega jahud, kakaopulber ja kanepiseemned omavahel ning lisa muna-suhkrusegule, viimasena sega juurde või-šokolaadisegu ning sega ühtlaseks. Vala tainas võitatud vormi (20×20 cm neljakandiline või 24 cm läbimõõduga ümmargune) ning küpseta 175-kraadises ahjus 15-17 minutit. Ära üle küpseta, kook peab seest jääma niiske.

Kanepiseemnetega brownie