Banaani-vahukoorerull

Kirsilumele jätmata jälgi,
kevadevihmades kadudes käest,
tähtede teid ainult uduselt aimates
midagi muutes ehk valgusereas.
Viipa mulle, kui sa mind näed.
Puuduta, kui sa mind kuuled.
Kusagilt kaugelt või siitsamast tead
suveöös tagasi tulla.
(Ann Tenno)

Ise kah ei usu – virtuaalne emotsiooni- ja toidupäevik Toidutegu on vastu pidanud juba kuus aastat. Olge tänatud läbi astumast, anonüümsed ja mitte-anonüümsed külalised, teie, kes te endast jälgi jätate, ja teiegi, kes neid jätta ei taha. Blogi algusaegadega võrreldes on postituste arv küll märkimisväärselt vähenenud, aga kuni on lugejaid, on järelikult siiski mõtet. Püüan edaspidigi jõudumööda ikka rõõmustada silma, kõrva ja hinge.

Tänases koogis pole pealtnäha midagi erilist, aga tegelikult on sel mitu tähendustasandit. Esiteks on see retsept algupäraselt loomulikult Ida Savi raamatust, kus see näis udusevõitu fotost hoolimata äärmiselt isuäratavana ja teiseks – liiga noortel inimestel on seda muidugi raske mõista – banaanid, need nimelt ei olnud minu lapsepõlves mingi igapäevane nähtus, vaid väga harva ette tulev delikatess, sestap pole midagi imestada, kui haruldase ja erilisena tundus tollal nähtus nimega ‘rullbiskviit vahukoore ja banaanidega’. Banaanipuudust enam ei ole, aga erilisuse maik on jäänud.

Muusika: Lele Marchitelli “Time”

Rullbiskviit vahukoore ja banaanidega

Mustripasta:
1 munavalge
40 g jahu
30 g tuhksuhkrut
30 g võid

Biskviit:
5 muna
150 g suhkrut
80 g jahu
30 g kartulitärklist
2 sl kakaopulbrit

Täidis:
4 dl vahukoort
4 sl suhkrut
3-4 banaani

Valmista mustripasta ja toimi, nagu kirjeldatud selle retsepti juures. Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (vähemalt 7-8 minutit mikseri maksimaalkiirusel), sõelu juurde eelnevalt omavahel segatud kuivained, sega ettevaatlikult ühtlaseks, vala mustrilehega kaetud ahjuplaadile, silu noaga pealt ühtlaseks ning küpseta 225-kraadises ahjus 7 minutit. Lase veidi jahtuda, pane lauale uus küpsetuspaberileht, kummuta tainaplaat sinna peale ning eemalda teine küpsetuspaber. Kata biskviit tagurpidi pööratud ahjuplaadiga ja lase niimoodi jahtuda. Täidise jaoks vahusta koor suhkruga ning seda juurde tükeldatud banaan (banaanitükke võib piserdada sidrunimahlaga), Vala täidis täielikult jahtunud tainaplaadile, aja ühtlaselt laiali ning keera biskviit pikemast servast tihedalt rulli ning keera küpsetuspaberisse. Hoia vähemalt paar tundi kuni üleöö külmkapis, liitekoht allpool.

“Tuhkatriinu” + küpsetatud ricotta ja röstitud peedi salat

Laupäeva õhtul oli võimalik valida, kas  jälgida Eurovisiooni või minna kino-ooperisse vaatama Rossini “Tuhkatriinut”. Mis te arvate, kumma võimaluse ma valisin?

Õige. Aga ega see ei olnud ka just maailma kõige keerulisem küsimus.

Niisiis oli Metropolitan Operas ettekandel järjekordne sädelevalt meloodiline ooper Rossini sulest, mis ei ole küll kaugeltki tema tuntuim teos. Donizetti olevat pidanud Rossinit laiskvorstiks, kuna sel kulus ooperi kirjutamiseks kaks nädalat. Tegelikult aga olla Rossini alustanud “Tuhkatriinu” kirjutamist umbes kolm nädalat enne esietendust ning teadaolevalt on tegemist ooperiga, mille esimese kirja pandud noodi ning esietenduse vahel on kõige lühem intervall.

Koomiline ooper on tavaliselt üpris lustlik palagan, heas esituses ühtviisi nauditav nii publikule kui lauljatele, aga tegemist ei ole mitte mingi lihtsa žanriga, sest a) ülemäärane ringi kepslemine (kui see juhtub olema lavastaja kontseptsioonis ette nähtud) võib hakata laulmist segama, b) ohtlikult lihtne on kalduda naeruväärsesse või isegi labasesse janti, eriti kui läbivaks jooneks on niikuinii võetud jämedakoelisem huumor ja c) lauljatelt (baritonidelt ja bassidelt eelkõige) nõutakse koomikuvõimeid (nende puudumisel, vt punkt b).

Laupäevasel etendusel pakkusid vokaalset tulevärki metsosopran Joyce DiDonato nimiosas ja tenor Juan Diego Flórez prints Ramirona, neile sekundeerisid bariton Pietro Spagnoli (toapoiss Dandini), bass Alessandro Corbelli (don Magnifico), bass-bariton Luca Pisaroni (filosoof ja printsi koduõpetaja Alidoro), sopran Rachelle Durkin ja metsosopran Patricia Risley (Tuhkatriinu kasuõed Clorinda ja Tisbe).
Joyce DiDonato oli talle omaselt veenev, laulis kõik fraasid kenasti välja ning mängis üpris usutavaks nii Tuhkatriinu naiivsevõitu usu headusse kui erakordselt andestava suuremeelsuse. Nohja siis oli muidugi Juan Diego Flórez, tunnustatumaid tenore di grazia hääleliigi (lüürilise tenori kergem ja liikuvam vorm)  esindajaid, eriti just Rossini koomiliste rollide esitajana, kes ladus kogu oma vokaalse arsenali välja. Ja kuigi see oli kahtlemata väga virtuoosne, siis minu jaoks oli neid emotsionaalseid fiorituure ehk pisut paljuvõitu.
Aaria “Si ritrovarla io giuro” järel hullus publik täielikult ning lavalt juba (Tuhkatriinut otsima) lahkunud tenor tuli tagasi kummardama (mida keset etendust Metropolitanis tavaliselt ei tehta). Suurema osa ooperist teeskleb toapoiss printsi ja vastupidi ning antud etenduse puhul ei tulnud see kummalgi päris ideaalselt välja, asjad asetusid oma kohale alles pärast seda, kui toapoisist oli jälle saanud toapoiss ning Flórez võtnud sobivalt aristokraatliku hoiaku.

Väga elegantse ja intelligentse rollilahenduse haldjast ristiema ekvivalendina pakkus noorema põlvkonna parimaid bass-baritone Luca Pisaroni (inglitiivad muidugi oli väheke küsitav lahendus, samamoodi nagu jäi arusaamatuks peaaegu kõigi osaliste klouniliku grimmi eesmärk), kes on eelkõige tuntud oma Mozarti rollide poolest, aga esinenud edukalt ka barokk-ooperites.
Printsi toapoisi Dandini ja don Magnifico osad pakuvad koomikuandega lauljatele tänuväärseid võimalusi hiilata, aga peidavad endas suurt ülemängimise ohtu. Alessandro Corbelli hoidis end sel korral enam-vähem vaos ning päris kõiki opera buffa klišeesid ei kasutanud (ma nimelt olen teda don Magnifico osas varemgi näinud ning tookord oli ta küll veidi liiga paksult värvi peale saanud), aga Tuhkatriinu kasuõdede kohta seda päris öelda ei saa. Õekesed tuiasid laval ringi nagu paar opakaid (mis oligi muidugi asja eesmärk, aga vaatajad oleks sellest aru saanud ka vähema tõmblemise puhul), ehkki vaheaja-intervjuus jäi mulje, et nad ei pidanudki selleks spetsiaalselt vaeva nägema.

Koomilisele ooperile kohaselt võitsid lõpus loomulikult armastus ja suuremeelsus ning Juan Diego Flórez võis armastusest nõretaval kaubamärk-pilgul Tuhkatriinut silmitseda (mis tekitas meie seltskonnas arutelu, kas see pilk on tal ainult lava tarbeks või vaatab ta oma isiklikku naist samamoodi, ja millise aja möödudes hakkaks see ahistav tunduma, kui keegi sind näiteks hommikusöögilaua taga pidevalt niiviisi piidleb). (★★★☆☆)

Tõeline kurbloolisus aga seisneb asjaolus, et see oli hooaja viimane etendus. Ma ei tea, mis ma nüüd kuni oktoobrikuuni peale hakkan! Nimelt siis algab uus hooaeg Verdi paljutõotava “Macbethiga”, nimiosas üks minu isiklikke lemmikuid, Serbia bariton Željko Lučić. Seniks aga nautigem Luca Pisaroni esituses Leporello aariat ooperist “Don Giovanni”.

Küpsetatud ricotta ja röstitud peedi salat
(mugandatud: Toit & Trend)

500 g ricottat
2 muna
murulauku, peterselli vms
0,5 tl tšillihelbeid
soola, musta pipart
oliiviõli vormi määrimiseks ja peale niristamiseks

700 g peeti
1 punane sibul
meelepärast salatisegu
oliiviõli ja sidrunimahla

Koori peedid ja lõika sektoriteks, lisa oliiviõli, soola, pipart või muid meelepäraseid maitseaineid, soovi korral ka veidi palsamiäädikat, sega läbi, tõsta ühe kihina ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit.
Ricotta jaoks pintselda väiksem ahjuvorm õliga. Klopi munad lahti, sega juurde ricotta, hakitud ürdid, tšillihelbed, maitssta soola ja pipraga, vala vormi, nirista peale veidi oliiviõli ja küpseta 180-kraadises ahjus umbes pool tundi. Lase jahtuda ning lõika salati jaoks paladeks.
Jaota salatisegu taldrikutele, tõsta peale peedisektorid ja ricotta-palad ning tükeldatud punane sibul. Nirista peale oliiviõli ja sidrunimahla ning jahvata veskist veidi musta pipart.

Rabarberi-vanillikreem

Viimase paari aasta jooksul on palju muutunud. Pealtnäha veidi vähem, koore all tunduvalt rohkem. Mõned muutused olid toredad, teised jälle mitte nii toredad. Osa muutusi toimus hoopis teistega, aga laine pühkis üle kõrvalseisjate eludegi. Kõik muutused ei toonud kaugeltki loodetud tulemust. Mõned muutused murdsid südame ja hävitasid usalduse tükiks ajaks, sest reetmisi on elus erinevaid ja kui armastuse reetmist saab ajaga andeks anda, siis olla reedetud inimesena on veel valusam.

Paar nädalat tagasi olin üle pika aja maal. Tulin saunast, südaöö ammu möödas. Üle tihedalt tähti täis taeva lendasid haned, metsa taga häälitsesid sookured. Üks neid hetki, kus elu paljastab oma suuruse ja ei jää muud üle, kui hardunult seista ning mõelda sellele, mis on päriselt oluline. Nendele väikestele suurtele asjadele. Nendele tavalistele imelistele inimestele. Kaunitele hetkedele ja kurbadele hetkedele ja sellele, et mõnikord on need üks ja sama.
Ja siis ma otsustasingi, et aitab. Olen pikka aega püüdnud mõnest inimesest aru saada ja pole mõistmisele palju lähemale jõudnud. Olen võtnud valge lipu ja kõndinud vastu rohkem kui poolele teele. Rohkemat ma teha ei saa, sest mina olen ainult pool kogu loost ja tangot rumbat tantsitakse teatavasti kahekesi. Mina maksin niikuinii teiste lolluste eest kõrgemat hinda.

Sel moel ennast ülemäärasest vastutustundest vabastanud, võis siirduda aktuaalsemate asjade juurde. Kuna pole mingit tarvidust ootama jääda, et keegi sulle lilli tooks, siis tuleb ise oma tomatid kasvatada. Rooma salat ja trobikond teisi salatilisi, lehtpeet, basiilik, rukola, värvilised porgandid ja seitset sorti tomatid on uhiuude kasvuhoonesse juba sisse kolinud, pommud, paar põnevat kurki ja erinevad tšillipiprad tuleneelajate tarvis kosuvad veel toas aknalaual. Ma olen üldiselt muidugi laisk inime, aga selles, et inimene istutades õnnelik on, pole küll mingit kahtlust. Nii et suurima rõõmuga käin oma taimi kaks korda päevas vaatamas ja on ainult aja pikendusjuhtme küsimus, mil nad hakkavad kasvama Mozarti saatel. Ma ütlen – õnne jaoks on vaja kasvuhoonet!

Rabarberid juuresoleval pildil olid siiski veel sügavkülmast.

Muusika: Lars Danielsson “Suffering”

Rabarberi-vanillikreem
(mugandatud: “Rabarberikoogid ja -magustoidud”)

2,5 dl piima
1 vanillikaun
2 muna
4 sl suhkrut
2 sl nisujahu
500 g rabarberit
2 dl vahukoort

Kuumuta kastrulis piim ja poolitatud vanillikaun keemiseni. Vahusta munad 2 sl suhkruga, lisa jahu ning sega ühtlaseks. Võta vanillikaun piimast välja ja kraabi seemned piimasse. Kalla munavaht pidevalt segades piima hulka. Tõsta segu pliidile ja kuumuta madalal kuumusel pidevalt segades, kuni segu pakseneb. Lase jahtuda.
Tükelda rabarberid ning keeda 2 sl suhkru ja vähese veega pehmeks. Lase jahtuda. Jäta 4 sl rabarberisegu alles, ülejäänu sega vanillikastme hulka. Sega juurde vahustatud koor. Jaga kreem nelja pokaali, tõsta igaühe peale 1 sl rabarberisegu ning sega õrnalt läbi.