“Tuhkatriinu” + küpsetatud ricotta ja röstitud peedi salat

Laupäeva õhtul oli võimalik valida, kas  jälgida Eurovisiooni või minna kino-ooperisse vaatama Rossini “Tuhkatriinut”. Mis te arvate, kumma võimaluse ma valisin?

Õige. Aga ega see ei olnud ka just maailma kõige keerulisem küsimus.

Niisiis oli Metropolitan Operas ettekandel järjekordne sädelevalt meloodiline ooper Rossini sulest, mis ei ole küll kaugeltki tema tuntuim teos. Donizetti olevat pidanud Rossinit laiskvorstiks, kuna sel kulus ooperi kirjutamiseks kaks nädalat. Tegelikult aga olla Rossini alustanud “Tuhkatriinu” kirjutamist umbes kolm nädalat enne esietendust ning teadaolevalt on tegemist ooperiga, mille esimese kirja pandud noodi ning esietenduse vahel on kõige lühem intervall.

Koomiline ooper on tavaliselt üpris lustlik palagan, heas esituses ühtviisi nauditav nii publikule kui lauljatele, aga tegemist ei ole mitte mingi lihtsa žanriga, sest a) ülemäärane ringi kepslemine (kui see juhtub olema lavastaja kontseptsioonis ette nähtud) võib hakata laulmist segama, b) ohtlikult lihtne on kalduda naeruväärsesse või isegi labasesse janti, eriti kui läbivaks jooneks on niikuinii võetud jämedakoelisem huumor ja c) lauljatelt (baritonidelt ja bassidelt eelkõige) nõutakse koomikuvõimeid (nende puudumisel, vt punkt b).

Laupäevasel etendusel pakkusid vokaalset tulevärki metsosopran Joyce DiDonato nimiosas ja tenor Juan Diego Flórez prints Ramirona, neile sekundeerisid bariton Pietro Spagnoli (toapoiss Dandini), bass Alessandro Corbelli (don Magnifico), bass-bariton Luca Pisaroni (filosoof ja printsi koduõpetaja Alidoro), sopran Rachelle Durkin ja metsosopran Patricia Risley (Tuhkatriinu kasuõed Clorinda ja Tisbe).
Joyce DiDonato oli talle omaselt veenev, laulis kõik fraasid kenasti välja ning mängis üpris usutavaks nii Tuhkatriinu naiivsevõitu usu headusse kui erakordselt andestava suuremeelsuse. Nohja siis oli muidugi Juan Diego Flórez, tunnustatumaid tenore di grazia hääleliigi (lüürilise tenori kergem ja liikuvam vorm)  esindajaid, eriti just Rossini koomiliste rollide esitajana, kes ladus kogu oma vokaalse arsenali välja. Ja kuigi see oli kahtlemata väga virtuoosne, siis minu jaoks oli neid emotsionaalseid fiorituure ehk pisut paljuvõitu.
Aaria “Si ritrovarla io giuro” järel hullus publik täielikult ning lavalt juba (Tuhkatriinut otsima) lahkunud tenor tuli tagasi kummardama (mida keset etendust Metropolitanis tavaliselt ei tehta). Suurema osa ooperist teeskleb toapoiss printsi ja vastupidi ning antud etenduse puhul ei tulnud see kummalgi päris ideaalselt välja, asjad asetusid oma kohale alles pärast seda, kui toapoisist oli jälle saanud toapoiss ning Flórez võtnud sobivalt aristokraatliku hoiaku.

Väga elegantse ja intelligentse rollilahenduse haldjast ristiema ekvivalendina pakkus noorema põlvkonna parimaid bass-baritone Luca Pisaroni (inglitiivad muidugi oli väheke küsitav lahendus, samamoodi nagu jäi arusaamatuks peaaegu kõigi osaliste klouniliku grimmi eesmärk), kes on eelkõige tuntud oma Mozarti rollide poolest, aga esinenud edukalt ka barokk-ooperites.
Printsi toapoisi Dandini ja don Magnifico osad pakuvad koomikuandega lauljatele tänuväärseid võimalusi hiilata, aga peidavad endas suurt ülemängimise ohtu. Alessandro Corbelli hoidis end sel korral enam-vähem vaos ning päris kõiki opera buffa klišeesid ei kasutanud (ma nimelt olen teda don Magnifico osas varemgi näinud ning tookord oli ta küll veidi liiga paksult värvi peale saanud), aga Tuhkatriinu kasuõdede kohta seda päris öelda ei saa. Õekesed tuiasid laval ringi nagu paar opakaid (mis oligi muidugi asja eesmärk, aga vaatajad oleks sellest aru saanud ka vähema tõmblemise puhul), ehkki vaheaja-intervjuus jäi mulje, et nad ei pidanudki selleks spetsiaalselt vaeva nägema.

Koomilisele ooperile kohaselt võitsid lõpus loomulikult armastus ja suuremeelsus ning Juan Diego Flórez võis armastusest nõretaval kaubamärk-pilgul Tuhkatriinut silmitseda (mis tekitas meie seltskonnas arutelu, kas see pilk on tal ainult lava tarbeks või vaatab ta oma isiklikku naist samamoodi, ja millise aja möödudes hakkaks see ahistav tunduma, kui keegi sind näiteks hommikusöögilaua taga pidevalt niiviisi piidleb). (★★★☆☆)

Tõeline kurbloolisus aga seisneb asjaolus, et see oli hooaja viimane etendus. Ma ei tea, mis ma nüüd kuni oktoobrikuuni peale hakkan! Nimelt siis algab uus hooaeg Verdi paljutõotava “Macbethiga”, nimiosas üks minu isiklikke lemmikuid, Serbia bariton Željko Lučić. Seniks aga nautigem Luca Pisaroni esituses Leporello aariat ooperist “Don Giovanni”.

Küpsetatud ricotta ja peedi salat

Küpsetatud ricotta ja röstitud peedi salat
(mugandatud: Toit & Trend)

500 g ricottat
2 muna
murulauku, peterselli vms
0,5 tl tšillihelbeid
soola, musta pipart
oliiviõli vormi määrimiseks ja peale niristamiseks

700 g peeti
1 punane sibul
meelepärast salatisegu
oliiviõli ja sidrunimahla

Koori peedid ja lõika sektoriteks, lisa oliiviõli, soola, pipart või muid meelepäraseid maitseaineid, soovi korral ka veidi palsamiäädikat, sega läbi, tõsta ühe kihina ahjuplaadile ning küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit.
Ricotta jaoks pintselda väiksem ahjuvorm õliga. Klopi munad lahti, sega juurde ricotta, hakitud ürdid, tšillihelbed, maitssta soola ja pipraga, vala vormi, nirista peale veidi oliiviõli ja küpseta 180-kraadises ahjus umbes pool tundi. Lase jahtuda ning lõika salati jaoks paladeks.
Jaota salatisegu taldrikutele, tõsta peale peedisektorid ja ricotta-palad ning tükeldatud punane sibul. Nirista peale oliiviõli ja sidrunimahla ning jahvata veskist veidi musta pipart.

Küpsetatud ricotta ja peedi salat

Advertisements

2 responses to ““Tuhkatriinu” + küpsetatud ricotta ja röstitud peedi salat

  1. Eks jant oli küll kohati üle võlli (aga ilmselt aitab selline lähenemine ka vähemhuvilisel ooperipublikul saali sattuda), aga mulle tegelikult need tiivad meeldisid. 🙂 Pisaroni-poiss kah, nii kelmikas oma põselohkudega.
    Õed (Tihedad) tõmblesid küll väga palju ja läksid kohati labasekski, aga arvatavasti see paljudele ka meeldis (ei tahaks nüüd peenutseda – aga meie maitse on tiba rafineeritum).
    Armastava printsi näol oli tegemist tõsise siirupipoisi ning unistuste printsiga (kui ma oleks nii 12-aastane). Ja nõretas ta tõepoolest – armastus valgus teda mööda maha ja Tuhkatriinut pidi üles nagu küllastunud suhkrulahus. 😛
    Muidu oli tore ja esitati (minu jaoks) meeldivalt vähe retsitatiive, kuigi koomilise ooperi kohta oli see ikka kaunikesti pikk lugu. Aga nagu ‘Sevilla habemeajajat’ võiks ka seda koristamise või mõne muu mitte just liiga palju mõtlemist nõudva tegevuse taustal veel ja veel kuulata.

  2. Sa sõnastasid nii mõndagi, mida ma mõtlesin, aga ei öelnud 😛
    Mulle jällegi retsitatiivid meeldivad, teisalt oli “Tuhkatriinu” seetõttu hea vaheldus, kuna “Sevilla habemeajaja” on tükkis retsitatiividega pähe kulunud. Ent koomilise ooperi etaloniks mu jaoks jääb siiski Sevilla (tekitades aga sama probleemi, mida olen korduvalt lahanud – väga kindla nägemuse, kuidas iga viimset kui nooti laulma peaks).

Kommenteeri

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s