Lehtpeedi-fetapirukas

Tänased maasikad vahukoorega. Paplid vihma käes. Ja “Rigoletto”, veel üks kord, selle etenduse salvestus. Ja tuul ja tänane tahtmine sõnastada mõeldut. Tuntut. Öeldamatut. Polegi enam ammu kirjutanud. Teraapia mõttes. Selles mõttes, et pannud sõnu peegeldama tegelikkust.

See ei tähenda, et poleks üldse vaja olnud. Aga ma üritasin järjekordselt olla mõistlik. Ma ei õpi mitte kunagi. Et mõistlikkus on täiesti ülearune ja selle eest elu sind ei premeeri. Sest ausalt, ilmal ja inimestel on sügavalt ükskõik sellest, kui vähe konflikte ja probleeme sina tekitada püüad. Et tegelikult oleks vägagi mõistlik tekitada hoopis draamasid. Võimalik, et siis ei lagunekski ise tükkideks, millest enam ennast mõnda aega kokku panna ei oska. Mõistlik olemisest väsib ka lõpuks ära, sisemised energiavarud  ei ole ammendamatud ning negatiivsuse neutraliseerimise ja lolluse talumise võime on piiratud ulatusega.

Mäletan aegade tagant, et eufooriast alla tulla ei olnud kuigi meeldiv. Olenevalt pilvedest kukkumise kõrgusest lõi see lühemaks või pikemaks ajaks hinge kinni. Tegelikult aga on palju hullem, kui enam ei mäletagi, millal viimati üldse eufooria oli. Millal oli kerge ja hea ja lihtne ja läbi müüri minemise ja maapinda puudutamata kõndimise tunne ja sisemise rõõmu sära väljaspoolgi? Millal oli kõik õigesti?

Elust amputeeritud osade fantoomvalu. Ja nälg. Nälg karja ja kuuluvuse järele. Nälg adrenaliini järele. Nälg elus olemise järele. Nälg sisu, mitte koore järele. Nälg olla mõistetud ja hoitud. Nälg olla mitte-endastmõistetav. Neid ei peta ühegi aseainega. Tööga. Toiduga. Alkoholiga. Jalgrattasõiduga. Roostevabast terasest olen end enamasti arvanud olevat. Või pigem üritanud olla. Ent ei, midagi pehmemat on see vist siiski. Sest teras ei mõraneks isegi igatsusest. Imetabaselt pisikeste sammude haaval ehitan uut usaldust. Võib-olla ühel päeval usaldan ma taas lubada puudutada oma vaikimisi.

Maailma lõppu oleksin tookord olnud valmis minema.

Ja siis enam mitte.

Tegelikult ma ju suudan. Loomulikult. Alati. Lüüa ise kõik oma lahingud. Ometi on hetki, kus kellegi teise soojus on tõelisem kui iseenda juukseid pidi soost välja tirimine. See viimane meetod on täiesti toimiv küll. Aga mõnikord poleks vaja mitte midagi muud, kui et keegi, kes on suurem ja tugevam ja rohkem kahe jalaga maa peal, paneks käed kõvasti ümber ja ütleks… ei ütleks midagi. Sõnu on mul endalgi mitme eest. Aga kõige olulisema jätan välja ütlemata. Alati. Seda tuleb lugeda ridade vahelt.  Ma oskan paljusõnaliselt vaikida.

Muusika: Nat King Cole “When I Fall in Love”

Lehtpeedi-juustupirukas

Lehtpeedi-fetajuustupirukas

400 g pärmi-lehttainast
õli
2 sibulat
2 küüslauguküünt
1 tšillikaun
korralik peotäis lehtpeeti
200 g fetajuustu
50 g parmesani

Kuumuta õli, prae selles sibulat, küüslauku ja hakitud tšillit paar minutit, lisa hakitud lehtpeedilehed ja -varred (vajadusel eemalda puised varreotsad) ning prae läbi. Maitsesta soolaga (piisab vähesest, sest fetajuust on niikuinii soolane).
Laota tainas küpsetuspaberiga kaetud plaadile, tee tainaservadest 1 cm kaugusele terava noaga sisselõige (tainast põhjani läbi lõikamata). Jaota tainale riivitud parmesan, lehtpeedisegu ning kata murendatud fetajuustuga. Küpseta 200-kraadises ahjus 25 minutit.

Lehtpeedi-juustupirukas

Advertisements

6 responses to “Lehtpeedi-fetapirukas

  1. Imeilus tekst. Aitäh.

  2. Tõepoolest, nii kaunis ja valus, nii päris ja ilus.

  3. See tekst pani ohkama ja õhkama, eriti tänase ilmaga. Tegelikult on see tekst imetabane muidugi iga ilmaga.

  4. Mina ridade vahelt lugeda ei oska, aga selline vaikimine on küll imekaunis. Terasest aga ei ole tarvis olla!

  5. Kui hästi järele mõelda, siis selles võibki asi olla – kes see ikka ridade vahelt lugeda oskab ja viitsib. Tuleks nähtavasti hakata siiski otse ütlema.
    Terasest olemist võib-olla pole tarvis, aga vähemalt loob see mingi illusiooni enesekaitsest. Just eile ostsin roostevaba terase sisaldusega lõnga – nüüd saab endale soomusrüü ka kududa…

  6. katariina

    Aitähh, hea pirukas! Su mõtted tulevad väga tuttavad ette. Aga nagu sa ju isegi kirjutad – tegelikult me ju suudame… Nälg on ikka. Teeme siis head pirukat :-)!

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s