Nostalgianurk – krustaadid

Voolan ja voolan.
Voolan sinu poole nagu jõuline jõgi.
Mida kiiremini ma voolan, seda suuremaks kasvab me vahemaa.
Voolan hetkekski peatamata ja merre jõudmata.
Teen kõik, mida saab teha jõetahe.

Teen kõik, mida saab teha tõetahe.
Mitte kunagi ei küüni ma sinuni.
Millest siis see süvenev süütunne südame üha kõlenevais kaugusis?
(Artur Alliksaar)

Kuulge, sõbrad, saame kokku! (Jaa, ma tean, mõnedega homme saamegi.) Võtame korralikult aega olemiseks, kuulamiseks, üles sulamiseks (mina), mitte-tühistest ja natuke ka tühistest asjadest rääkimiseks. Sest muidu… muidu äkki muutub vahemaa liiga suureks.

Nähtavasti ei ole ma oma heitlikest meeleoludest veel päriselt vabanenud, millest muidu need mõtted. Ehkki täna tegin endaga vähemalt ajutise vaherahu, on ikkagi tunne, et kõik kisub erakordselt  järjekindlalt rappa.

Siinsest edevuse laadast võib küll jääda vastupidine mulje, kuid tegelikult ei lase ma inimesi endale kuigi kergelt ligi. Muidugi, varem või hiljem juhtub ju ikka, et keegi ronib üle barrikaadide. See võtab oma aja, aga just nende inimestega lähen ma pärast luurele, nende jaoks on mul alati aega, nendele kuulub mu usaldus ja lojaalsus, nad on minu inimesed ja me oleme alati samal poolel. Kui elus sisalduvad niisugused inimesed, siis on sulle õigupoolest juba väga palju antud.

Aga see on ka risk, nii nagu üleüldse igasugune usaldus on risk. Mitte miski ei tee rohkem haiget, kui keegi neist omadest sind reedab. Ent kuna selliseid inimesi on harva leida, siis ei saa neid ka seepeale kohe niisama lihtsalt oma elust välja visata – ja pealegi nägid nad ju ise kõigepealt kõvasti vaeva, et sinna kuuluda. Nii ma siis annan uue võimaluse. Ja siis veel ühe.

Aga kust kohast läheb piir? Millal on õige aeg lõpetada käe sirutamine ja tunnistada iseennast lõppenud episoodiks? Asjadesse ma elus ei klammerdu, aga tunnistan, et mul on väga raske lasta minna inimestel, kes on mulle palju tähendanud. Ehk on see asjade loomulik käik, kuid kas mitte millelegi ei saagi siis lõpuni kindel olla? Mitte kellelegi?

Viimasel ajal ongi tunne – või ehk on see vaid hirm -, et kõik lähevad. Muidugi mitte päevapealt ja suurejoonelise tulevärgi saatel, ei, see on pigem selline vaikne eemale triivimine. Ja mina jooksen ja ahastan teisel pool vett, otsides paaniliselt paati ja küsides endalt, kas ainult mina näen üha laiemaks kärisevat vahemaad; küsides endalt, mida ja millal tegin ma ise valesti või liiga vähe; küsides endalt, kas ma siis ei tundnudki äkki neid üldse ning pidasin eksikombel võõrast omaks; küsides endalt, kas nemadki ikkagi ei tundnud mind üldse, kuigi ronisid ometi üle barrikaadide…

Võib-olla on see asjatu hirm, võib-olla.

Muusika: John Williams – teema filmist “Schindleri nimekiri” (tšello – Luka Šulić). See on üks kaunis, aga äärmiselt depressiivne pala. Kui teil enne masendust ei olnud, siis pärast selle kuulamist kindlasti tuleb, nii et kuulamine on omal vastutusel.

Krustaadid

Edasi positiivsemalt nostalgilises võtmes. Krustaate peaks minuealised kindlasti lapsepõlvest mäletama, ehkki tegu pole muidugi mingi nõukaaegse leiutisega. Krustaadid ehk rosetid (rootsi keeles nimetatakse neid struva) on Skandinaavias traditsioonilised jõuluküpsetised, aga tuntakse neid mujalgi.
Ma arvan, et minu viimane katsetus jäi rohkem kui 20 aasta tagusesse aega ja mäletatavasti oli siis pidev probleem, et tainas jäi raua külge kinni. Mine siis võta kinni, milles asi oli, nüüd, 20 aastat hiljem, kulges kõik nagu õlitatult.

Krustaadid

Krustaadid
(retsept: “Saiad, pirukad, koogid”)

100 g jahu
1 sl suhkrut
2 dl piima
1 muna
35 g sulatatud võid

küpsetamiseks õli (nt rapsi-, viinamarjaseemne- või maapähkliõli)
peale sõelumiseks tuhksuhkrut

Sega jahu ja suhkur, lisa piim, sega ühtlaseks ning lisa lahti klopitud muna ja veidi jahutatud sulavõi. Pane tainaks tunniks ajaks külmkappi. (Eriti edev nipp, mida algretseptis ei ole – enne küpsetama asumist sega tainasse sorts viina, saad eriti krõbedad küpsised.)
Kuumuta paksupõhjalises potis õli, lase krustaadiraual umbes 10 sekundit õlis kuumeneda, kasta tainasse (tainas jääb õhukese kihina kuuma raua külge) ja küpseta õlis kuldseks. Selleks kulub üsna vähe aega, nii et vahepeal tuleb kiirelt tegutseda, vajadusel reguleeri õli temperatuuri. Valmis küpsised tõsta köögipaberile, jahtunud küpsistele sõelu peale tuhksuhkrut.

(Ja kui oled juhtumisi teinud topeltportsu tainast nagu mina, siis varu küpsetamiseks soliidselt 3 tundi aega!)

Krustaadid

Küllap vedeleb krustaadiraud paljudel kuskil kapipõhjas, aga kui mitte, siis tasub otsida taaskasutuspoodidest või osta.ee-st, viimases kiputakse selle eest küll enamasti juba hingehinda küsima. Hea veel, et keegi antiikseks pole nimetanud.

Advertisements

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s