Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga

Inimsuhetele mõtlen ma endiselt. Mis meil õigupoolest ikkagi viga on?

Miks me oleme üksteise suhtes nii ükskõiksed ja hoolimatud? Miks me jätame hea välja ütlemata üheksal juhul kümnest, halba aga väljendame kaheteistkümnel juhul kümnest? Miks me viime kellegi või millegi suhtes lojaalsed inimesed nii kaugele, et neil on lõpuks täiesti ükskõik? Miks me laseme armastatud inimestel üksinda põhja vajuda, sest meil ei ole aega ei märgata ega kuulata ja pärast küsime omaenese südametunnistuse vaigistamiseks, et mis meie oleks teha saanud?
Miks me kasutame oma lähedasi prügikastina, kuhu kallata kogu negatiivsus, et aga nende jaoks, kelle arvamus ei peaks tegelikult üldse korda minema, säilitada mulje veatust fassaadist? Miks me valime süüdistamise, selle asemel, et olla samal poolel? Miks me kardame oma tundeid nii paaniliselt, et lubame neil välja pääseda ainult alkoholi kaasabil ja ka siis püüame juba järgmisel hommikul need jälle olematuks vaikida? Miks me võtame inimesi nii endastmõistetavana ja arvame, et kuitahes kaugele me neid ka ei lükkaks, tulevad nad alati tagasi?

Inimene on karjaloom, selle vastu ei saa, ju on soov karja kuuluda meisse evolutsiooni käigus kodeeritud (üksik ei jää ellu, kari jääb) ja kuigi see võib kõlada äärmusliku üldistamisena, siis mina väidan, et suurem osa meie probleemidest tulebki nimelt inimestevahelistest suhetest – suhtlemisvaegusest, suhtlemisvõime puudumisest ja sellele järgnevast näljast armastuse ja hoolivuse järele. Kuitahes palju eneseabiteooriad ei püüaks meile maha müüa ideed sellest, kuidas mitte millelgi välisel ei ole mitte mingit tähtust, vaid kõik tuleb ainult meie seest, lõputult ja välise stimulatsioonita, siis tõde on ikkagi selles, et mingil tasandil oleme kõik ühtemoodi sõltuvad vajadusest olla armastatud ja mõistetud, kuuluda kuhugi, näha enda peegeldust teises inimeses. See on meie Achilleuse kand, aga samas on just see ka meie võimalus.

Kuidagi kurvaks ja nõutuks teeb see, mida viimasel ajal enda ümber näen. See jutt tekitab meist küllap üsna masendava pildi, ent just nii mulle hetkel näib.

Aga kui see kõrvale jätta, siis on elu muidugi ilus.

Muusika: Elton John “Sacrifice”

Munad vürtsikate ubade ja lehtpeediga (kahele)
(mugandatud blogist What’s for Lunch, Honey?)

õli
2 punast tšillikauna
1 sibul
400 g purk valgeid ube soolvees
200 g röstitud paprikat
peotäis lehtpeeti
2 muna
soola, pipart

Kuumuta pannil õli, kuumuta hakitud sibulat ja tšillit mõni minut, lisa nõrutatud oad, tükeldatud paprika ja hakitud lehtpeet (vajadusel eemalda kõvemad varreotsad), kuumuta veel viis minutit. Tõsta ahjuvormi (või kasuta sama panni, kui seda saab ahju tõsta), tee segusse kaks süvendit ning löö neisse munad. Puista peale soola ja pipart ning küpseta 180-kraadises ahjus, kuni muna on hüübinud (umbes 15 minutit).
Kui lehtpeeti pole käepärast, siis sobib sellesse rooga ka spinat.