Rukolapesto

Mul olla mingi puhkus olnud.

Hea küll, oli tõesti. Üldiselt ei tohiks inimestele muidugi mingit puhkust üleüldse anda, pärast ei pruugi tükk aega rööpasse tagasi saada.
Vanasti kippusin puhkuseks suuri plaane tegema. Alati pidi midagi põhjapanevat toimuma või vähemalt pidi sellest saama midagi senise elu parima suve sarnast vms (mida iganes see siis ka ei tähendanuks). Pole ilmselt vaja öeldagi, et see lõppes loomulikult lati alt läbi jooksmisega – suuri tegusid ei sündinud ja tööle tuli naasta tundega, nagu poleks mingit puhkust üldse olnudki.
Edaspidi sain muidugi targemaks. Nüüd pole enam mingit probleemi veeta puhkus mitte ainult et ilma plaane tegemata, vaid üldse midagi tegemata. Ja nii puhkab erakordselt hästi. seda võin teile kinnitada. Mitte mingit vajadust ei ole üritada puhkuse jooksul kõike ülejäänud aasta jooksul tegemata jäänut ära teha. Selle jaoks on ülejäänud aasta.

Noh, lõpuks muidugi tuli maa peale tagasi tulla, see tähendab eile niisiis. Üllatusega pidin nentima, et ei olnud nii hull, kui võis karta, mis andis muidugi ohtralt põhjust enese üle uhke olemiseks. (Nüüd järgneb ‘aga’).
Õhtul nimelt tuli meelde, et see üks päev ei tähenda mitte muhvigi. Mis te tahate öelda, et ma pean homme ka tööle minema? Ja nii 11 kuud järjest? Ei-ei, siin peab olema mingi eksitus, see ei saa elu olla. 5 päeva  ja 40 tundi nädalas. Päriselt…?
Sellest tulenevalt tekkisid täna juba mõned eksistentsiaalsed küsimused koos teatava vajadusega rehabilitatsiooniteenuse järele. Ja vihma ladiseb juba teist päeva (see on hea muidugi, lilli ei pea kastma ja mu auto pole elu sees nii puhas olnud), rääkimata sellest, et õhtul koju sõites võtab teekond Laia tänava ühest otsast teise ligikaudu 10 minutit (jalgsi saaks nii umbes kolm korda kiiremini). Ja ööd on pimedad ja taevas on tähed (teoreetiliselt) ja metsas on seened (reaalselt, ise nägin).

Nii et see vihm ja nii edasi, ühesõnaga õhtul tekkis juba tahtmine süüa midagi sooja ja vürtsikat. nii et arvasin, et peaks tegema kreveti-tšillikastmes pastat. Mille tulemusel jõudsin järeldusele, et palun väga,  isegi süüa ei oska ma teha. Pastakaste sai nõnna vedel ja lahja, tšillil polnud mitte mingit, no absoluutselt mitte mingit teravust ja parmesani juustu, mida teadsin kapis olevat, oli ka keegi sisse vehkinud (eks ma ise teinud ju nädal tagasi küpsetet suvikõrvitsat parmesaniga).
Ja see olukord nõudis ilmselgelt juba veini! (Ega sellel kah õiget maitset ei olnud, aga ma pole nii ammu punast veini joonud, et ega ei mäletagi, mismoodi see maitsema peab.)

Muusika: Olav Ehala “Lambalaul” (Kes peab, see saab aru. Ei ole sugugi lihtne olla lamba-aasta Lõvi.)

Rukolapesto

Rukolapesto

100 g rukolat
50 g mandleid
u 1 dl oliiviõli
50 g parmesani
soola, pipart
poole sidruni mahl

Vajadusel loputa ja kuivata rukola, pane koos ülejäänud ainetega blenderisse või minilõikurisse ja purusta, vajadusel lisa oliiviõli juurde ning maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Rukolapesto

Advertisements

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s