Monthly Archives: november 2014

Crème caramel

Tsiteerides iseennast:

Lapsepõlve novembriõhtud maal olid pilkaselt pimedad. Kujutlusvõimet polnud selleks sugugi tarvis, et hakata arvama, nagu oleksid tervesse maailma ihuüksinda alles jäänud. Aga mõnikord kaardus selge hallaöö kohal lõppematu kõrge tähistaevas ning siis seisime vennaga väljas, näitasime taskulambiga valgust tähtede poole ning kujutlesime, kuidas meie kiir rändab valguse muutumatu kiirusega igavesti maailmaruumis.
(“November” – “Ahvatluste aasta”)

Praegune aeg on kohutavalt kärarikas ja ülevalgustatud. Ma tegelikult natuke kardan seda maailma.

Justnimelt see äratab minus mõnikord erilist õudust, et enam peaaegu kuskil pole täielikku pimedust. Igal pool on mingid tuled. Igal pool plingib või kumab midagi. Valged tuled. Värvilised tuled. Halogeentuled. LED-tuled. Linnade tuled. Autode tuled. Kui mitte otsene valgus, siis kuma vähemalt.
Selleks, et näha tähistaevast, peab minema ära. Kuhugi mujale. Kas koos tähistaeva kadumisega meie nägemisväljast äkki veel ka midagi muud olulist kaotsi ei ole läinud?

Aga võib-olla on sellest isegi hullem täieliku vaikuse puudumine. Vaikuse täidame müraga. Vaikuse inimeste vahel täidame mõttetu sõnadevooga.
Aga vaikuse puudumine ajab lõpuks tasapisi, kuid järjekindlalt hulluks. Kuigi armastan muusikat üle kõige maailmas, ei taha ma seda ometi kuulata kogu aeg. Ja ma tahaksin põgeneda, kui satun kuhugi, kus  televiisor pidevalt mõttetu taustana lõugab. Kaubanduskeskused oma kümnest eri kohast kostva erineva muusikalise müraga äratavad minus skisofreeniku.

Ja kolmandaks saadab meid pidev infomüra. Ma ei pea siin silmas ainult meediat, vaid asjaolu, et kogu keskkond meie ümber on kuidagi lärmakas ja audio-visuaalselt agressiivne, täis illusioone arengust (mis tegelikult osutub pikemas perspektiivis taandarenguks) ning kantud vajadusest üksteisest üle karjuda, midagi reklaamida, midagi müüa (iseennast ikka kõige rohkem, kes kallimalt, kes odavamalt), kuidagi silma torgata.

Meediasõltlased istuvad oma arvuti-, nutitelefoni- ja televiisoriekraanide ees, haaratuna painavast hirmust, et äkki on kuskil juhtunud midagi sellist, millest nad veel kuulnud pole; äkki on keegi saatnud mõne olulise meili; äkki on keegi Facebookis nende postitust laikinud, andes niiviisi kinnituse nende muidu kaheldava olemasolu kohta. Elu on nagu Alice’i imedemaal, kus paigal püsimiseks tuli joosta kõigest jõust ning selleks, et kuhugi jõuda, veel palju kiiremini.
Keegi ei oska (või ei julge) enam olla õndsas teadmatuses, sest siis on tunne, nagu sind polekski olemas. Ainus (kõver)peegel, mis sulle kuidagi sind ennast näitab, on sotsiaalmeedia, tavalisse peeglisse parem ei vaata, alateadlikust hirmust, et äkki haigutab sealt vastu ainult nime ja näota tühjus.
Kõigest sellest, mis kunagi näis positiivne ja võimaluste paljusust pakkuv, on saanud pealiskaudne müra, mis väsitab ning stressi ja samas sõltuvust tekitab.

Televiisori vaatamisest loobusin ma juba aastaid tagasi ja igasugust meediat tarbin üldse üsna valikuliselt, aga ikkagi tunnen, et pimeduse, vaikuse ja infovabaduse hetki peaks olema rohkem. Palju rohkem.
Peaks uinuma nii, et su meeled poleks erinevatesse suundadesse tirimisest üles ärritatud. Täielikus pimeduses. Vaikuses, mis on kõrvulukustav, aga ainult seni, kuni hakkad kuulma looduse hääli. Ma ei saa magada inimese tekitatud helide saatel, seevastu rõõmustan alati, kui tuul kohiseb puudes, katusel rabiseb vihm, ritsikad siristavad – sest neist helidest paremat unelaulu pole olemas.

Need on turvalise maailma hääled. Kaduva maailma hääled.

Muusika: Henryk Górecki 3. osa Lento – Cantabile. Semplice sümfooniast nr. 3 (“Symphony of Sorrowful Songs”)

Crème caramel

Crème caramel (neljale)
(allikas: Tessa Kiros “Murakarabadest oliivisaludeni”)

175 g suhkrut
5 dl piima
3 muna
1 vanillikaun

Pane 100 g suhkrut koos tilga veega paksupõhjalisse potti, kuumuta, kuni suhkur hakkab sulama, alanda kuumust ja kuumuta, kuni saad ühtlase kuldse siirupi. Jälgi, et kõrbema ei läheks. Valmis siirup vala nelja vormi põhja, keeruta vorme, et karamell jaotuks ühtlaselt põhjale ja veidi ka äärtele. Pane kreemi valmistamise ajaks kõrvale.
Kuumuta potis piim, ära keema lase. Klopi munad lahti koos ülejäänud suhkruga, lisa vanillikaunast kraabitud seemned ning mõni lusikatäis kuuma piima. Sega ühtlaseks ning lisa peene nirena ülejäänud piim. Sega ühtlaseks, aga hoidu segu vahustamisest. Jaota kreem vormidesse, tõsta vormid poolenisti kuuma veega täidetud vormi või plaadile ning küpseta 150-kraadises ahjus 50-60 minutit. Lase üleöö jahtuda ning kummuta vormist taldrikule.

Crème caramel

Advertisements

Kohupiima-plaadikorp

Kõige lihtsam ja kõige mõjusam mõtlemise moodus koosneb kahest järjestikusest komponendist: vestlus aruka inimesega, misjärel tuleks võimalikult kiiresti metsa minna.
(Valdur Mikita)

See on universaalne tõde. See pole kõige mõjusam moodus mitte ainult mõtlemiseks, vaid elamiseks üleüldse. Metsa minemist võib siin mõista ka ülekantud tähenduses, aga soovitatavalt siiski otseses. Vestlus aruka inimesega annab suuna kätte ja metsas hakkavad mõtted iseendast edasi arenema. Alati. Mets lihtsalt on selline ja metsas on inimene õnnelik (ma tean, olen seda ennegi öelnud, aga mis sest).

Ainult et sisukaks vestlemiseks ei ole meil aega. Metsa minemiseks ammugi mitte. Sisukas vestlus armastab vaikust enda ees, aga aeg saab tavaliselt otsa veel enne vaikuseni jõudmist. Näiliselt kommunikatsiooni lihtsustavaid vahendeid pole eales nii palju olnud, aga ometi pole suhtlus ka eales nii pinnapealne olnud.
Me oleme lihtsalt kogu aeg hõivatud äärmiselt hõivatud olemisega. Ja see kõik tundub kohutavalt tähtis. Päriselt tähtis aga hingitseb kuskil perifeerias ja nii need rääkimata jäänud lood surevadki lõpuks üksildast surma.

Nädalavahetusel käisime korraks metsas (ülekantud, mitte otseses tähenduses). Pühapäeval läks tagasiteel mingis kohas Tõrva ja Rõngu vahelisel teel äkitselt meel härdaks. Tundeline muusika mängis; need, kes obest ei roolinud, jõid Vicar’s Choice’i ja mõtted hälbisid olevikust ära. Neile radadele, kus kunagi oli samasugune muusika ja ööd ja illusioonid ja õnnehormoonid ja usaldus ja ometi läks kõik lõpuks ikka päris põhjalikult p…sse.

Just nagu saaks sellel kõigel mingit garantiid olla. Ja et inimeseks olemisega peaks lõpuks ikka ära ka harjuma, või mis?

Ega mina kah ei tea, võib-olla ei olegi elus olemiseks ilmtingimata suurt emotsiooni ja elusat eredust vaja. Ehk piisab tavalisest turvalisusest ja selle eest ei peagi jooksu panema, nagu nõutaks sult nelja tee ristis kolme tilka verd saatanaga lepingu sõlmimise kinnituseks.
Ainult et pilvedest maa peale kukkumise ja pärast seda veel kõrgemale põrkamisega ja pärast seda veel kõrgemalt kukkumisega ja pärast seda… oskan ma kuidagi paremini toime tulla, lõputult lohiseva keskmisega nähtavasti mitte eriti. Eks see ole vist teatud sorti sõltuvus küll jah, kui mõõdukatest doosidest elus olemise tundeks ei piisa.

Esimese maailma probleemid? Ei eita.

Nimelt seda tahtsingi öelda. Retsept pole siinkohal oluline ja täidab rohkem traditsioonide hoidmise rolli. Ehkki korp on väga hea, seda ma võin teile kinnitada. Ja mitte millegi vaba – kasutatagu siin kindlasti päris toorainet, rasvatud kohupiimad, hapukoored ja võid ei kära siin kuidagi moodi.

Muusika: Richard Hawley “Coles Corner”

Kohupiima-plaadikorp

Kohupiima-plaadikorp

Tainas:
25 g pärmi
2 dl leiget vett
0,5 tl soola
2 sl suhkrut
1 muna
450 g jahu
200 g võid

Täidis:
6 muna
150 g suhkrut
3 tl vanillisuhkrut
1,2 kg kohupiima
250 g hapukoort

Taina jaoks lahusta pärm veega, lisa lahti klopitud muna, sool, suhkur ja jahu, sõtku ühtlaseks ning sõtkumist jätkates lisa sulatatud ja veidi jahtunud või (tainas jääb üsna pehme). Ära lase end häirida, kui tundub, et tainas ujub sulavõi sees, sõtkumist jätkates saab ilusa ühtlase taina, vajadusel lisa veidi jahu. Kata kauss rätikuga ning lase tainal kolmveerand tundi kerkida.
Täidise jaoks klopi munad suhkruga lahti, lisa kohupiim, vanillisuhkur ja hapukoor ning sega ühtlaseks.
Kummuta kerkinud tainas kausist küpsetuspaberiga kaetud sügavamale ahjuplaadile ning suru kätega ühtlaselt laiali. Vala peale kohupiimatäidis. Küpseta 200-kraadises ahjus 40-45 minutit.

Kohupiima-plaadikorp

Martsipanikringel

Tänapäeval keegi muidugi nisujahust enam ei küpseta. Kuhu ka ei vaataks – tatrajahu, riisijahu, mis-iganes-jahu. Võivaba. Munavaba. Suhkruvaba. Kõigevaba. Et oleks tervislikum. Ja ma ei räägi siinkohal gluteeni- või laktoositalumatusest või toiduallergiatest, eks ole. (Vrd ka ‘sportides iga päev, lood eeldused sellele, et surres oled täiesti terve’).

No igatahes, selle kõige peale otsustasin teha ühe korraliku vana kooli küpsetise. Tavalisest valgest nisujahust. Ohtra võiga. Ilma ühegi kasuliku aineta. Sest no vaadake – selle vastu ikka ei saa. Ilmsesti on täiesti võimalik ennast veenda, et kõik alternatiivsed ja/või jahu-, muna-, piima-, suhkru-, või- ja mille iganes vabad (toor)variandid maitsevad täpselt samamoodi, aga tõde on selles, et… ei maitse. Ja mõistlikus koguses jahu ega võid pole veel kellelegi kahjuks tulnud,

Sellega mõnevõrra seonduvalt – TAI-l on käimas kampaania “Vähem on parem”, mille eesmärgiks on kutsuda inimest üles mõtlema, milline on alkoholi roll tema elus ning milliseid positiivseid muutusi võiks tema elus toimuda alkoholitarvitamise vähendamise tulemusel.
Mõtlesin. Ja jõudsin järeldusele, et minu elus võiks mitmeid positiivseid muutusi toimuda alkoholitarvitamise suurendamise tulemusel.
Sest see tähendaks soikujäänu taaselustamist –  regulaarseid kohtumisi oluliste inimestega, head seltskonda, toitu ja veini töönädala lõpetuseks, head vahuveini ja seltskonda pärast ooperit, aja mahavõtmist ja nautimist kiirustamise asemel, sisulisi diskussioone ja kunagist verbaalset mitmevõistlust pinnapealse loba asemel. (Loomulikult saate aru, et rõhk on siin sõnal ‘seltskond’, mitte ‘alkohol’.)

Askeeti minust ei saa, ilmselgelt.

Muusika: Metallica “Loverman”. (See võib nõuda teatavat selgitust. Nimelt pole see laul Metallica originaal, aga kuigi ma üldiselt olen peaaegu alati originaaliusku, siis siin on erand. Nick Cave’i originaal on mannetu soigumine, tõeliselt seksikaks teeb selle pala justnimelt James Hetfieldi esitus.)

Martsipanikringel

Martsipanikringel

Tainas:
25 g presspärmi
2,5 dl käesooja vett
0,5 dl suhkrut
400-450 g nisujahu
75 g toasooja võid
0,5 tl soola

Martsipanitäidis:
100 g toasooja võid
200 g mandlimartsipani
200 g kuivatatud jõhvikaid

pealt määrimiseks 1 muna

Hõõru pärm vähese veega vedelaks, lisa ülejäänud vesi, sool ja suhkur. Kalla juurde pool jahust ja sõtku paar minutit. Edasi sõtkudes lisa ülejäänud jahu (osa jäta esialgu alles). Lisa pehme või ja sõtku uuesti ühtlaseks. Edasi sõtkudes lisa nii palju jahu, et tainas oleks elastne ning lööks käte ja kausi küljest lahti (tainas olgu pigem pehme kui kõva ja sitke). Tõsta tainas sooja kohta ja lase kinni kaetult umbes tund aega kerkida. Kerkinud tainas kummuta lauale ja rulli ristkülikuks.
Määri pehme või tainale, kata riivitud martsipani (riivida on parem külmkapikülma martsipani) ja hakitud jõhvikatega. Lõika pooleks, keera kumbki pool pikemast servast rulli ning tee rullidesse läbi kahe tainakihi sisselõige (põhjani läbi lõikamata). Seejärel põimi rullid palmikuks ja vormi kringliks.
Lase kringlil rätiku all pool tundi kerkida, seejärel määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-kraadises ahjus 20-25 minutit.

Martsipanikringel