Monthly Archives: detsember 2014

Kihiline porgandikook. Jõulukingituseks

Hea meelega kirjutaks teile täna midagi ilusat. Näiteks niisugust, millest keegi võiks lohutust või midagi leida ja mille pärast mõnikord siia tagasigi tuleks. Või siis midagi niisugust, mille pärast ma isegi tagasi tuleks ja mõtleks, et näe, nii kenasti on siin öeldud – kas tõesti ma ise? Sedasorti sõnu, mis täidaks osaliselt ära selle tunde, et midagi ilusat on puudu.

Aga täna vist ikka ei ole see päev. Ilm on muidugi ilus (mulle meeldib, jah, aga teie võite vabalt ka lumeootusest rääkida), aga muidu väga ilus ei ole olla. Väsimus on. Unevõlg on. Tühjaks pigistatud sidruni tunne on. Hoolimata sellest, et vähemalt ilm mind küll ei masenda, on tahtmine magada kolm järgmist kuud talveund. Ärgata alles siis, kui rattateed ja metsamättad on kuivad. Ärgata ühes teises eluski võib-olla. Teises kohas.

Kuuskede kurbuse lõhn ja aastalõpp on ligi. Suuri sündmusi polnud, sestap õppisin märkama väiksemaid rõõme. Nii väikeseid, et varasemas elus lasin neil tihti käest libiseda, uskudes, et mul on vähe. Aga eheda elus olemise tunde tajumise lävi sellest palju madalamaks ei muutunud. Kas üldse keegi suudab toetuda vaid iseendale, päästa iseend ja päästa teisi, kui ta enesele selle rolli võtnud on?
Ajuti on mul tunne, et ainus, mis ses aastas head oli,  on see, et ta õige pea läbi saab ja siis on inimese ebaloogilisi verstaposte seadva enesepettusega võimalik uskuda, et järgmine peab ju teisiti tulema.

Ja kui sul õnnestub mõnikord ses tohutus tiirlemises seisma jääda, siis maailm su ümber ei peatu ning äkitselt tead sa, et kaasajooksmise asemel seisma jäämine jätab sind, ikkagi karjalooma, mõnikord talumatult üksinda. Rahvamassist ja tühjast lobast pead puhkama paratamatult, aga see tahe jääb, et ära tuntaks, mis sind liikuma või mis lukku paneb, ja mis keeles su armastus räägib.

Mõistlik olla on ka maru masendav. Sest kui sa seda oled, siis hakkad mingil poolautomaatsel ja nähtavasti loogikavabal moel eeldama, et vajaduse korral vastatakse sulle samaga. Unista edasi. Kehtib muugi, mitte ainuüksi mõistlik olemise kohta.

Ja mõnikord tunned, et oled küll ruut, kuid pressid end kangekaelselt ümarasse vormi (küllap ikka sest igatsusest oma karja järele), sest mis tähendab, et ei saa, peab saama, väline väidetakse ju tähtsuseta olevat, lihtsalt mõtled oma nurgad maha. Aga nii ikkagist ei saa.
Ent teine kord mõtiskled jälle, kas su oma unistuste ja uitmõtete elustamise võimalikkuse eelduseks ei peaks hoopis sünnist saati sootuks teine inimene olema. Selline väheke radikaalsem oma tegudes ja otsustes. Isegi kui kõiges muus hakkad endaks olemisega juba täiesti ära harjuma.

Vahel näed, kuulad või koged midagi, mida tahaks jagada mõne kindla inimesega. Mõtled isegi juba valmis, mis sõnadega sellest talle räägiksid. Aga võib-olla sa just ei kohta parajasti seda inimest ja hiljem pole enam aktuaalne. Aga võib ka olla, et teda lihtsalt ei huvita. Ja mulle on see alati nii ütlemata kurb tundunud, kuidas need rääkimata lood niiviisi surema peavad.

Moraliseerivate avaldustega tahaks ka veel esineda. Teate, te tegelikult ei pea enne jõulu hullumiseni kaubanduskeskustest mõttetut träni kokku ostma. Ja söögikraami sellises koguses, nagu oleks viimati jaanipäeva paiku süüa antud. Ja eriti mitte ei pea te iga jumala õhtu mingeid rakette ja raha vastu taevast laskma.

Niisiis, kuna neid ilusaid sõnu pole, siis kingin teile hoopis ühe retsepti, mis on olemas raamatus “Ahvatluste aasta”, aga blogis siiani mitte. Ilmsesti on see ka retsept, mida mult on kõige rohkem küsitud.

Ma ise lähen nüüd kotlette praadima. See peaks küll tegelikult hoopis sedamoodi käima, et kotlette praeb meeskodanik, mina aga saan istuda, veiniklaas käes, ja intellektuaalset vestlust arendada. Sest no teate isegi, mina ja liha küpsetamine, see on, nagu on.

Imelist aega! Kuulake teisi ja saage ise kuulatud! Ja ärge kinkige asju, kinkige oma aega, see on palju väärtuslikum.

Jõul 2014

Muusika: Ludovico Einaudi “Svanire”

Kihiline porgandikook

3 muna
125 g suhkrut
100 g sulatatud võid
100 g jahvatatud mandleid
50 g jahu
2 tl küpsetuspulbrit
400 g porgandit

Kreem:
350 g hapukoort
poole apelsini riivitud koor
25 g tuhksuhkrut

Peale:
100 g mandleid

Klopi munad suhkruga lahti, lisa sulatatud ja veidi jahutatud või, omavahel segatud kuivained ja peenelt riivitud porgand. Vala tainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning aja ühtlaselt laiali. Küpseta 200-kraadises ahjus 15 minutit, kummuta ettevaatlikult teisele küpsetuspaberilehele ning lase jahtuda. Lõika tainaplaat neljaks võrdse suurusega tükiks. Sega hapukoor tuhksuhkruga, maitsesta apelsinikoorega ning määri täidis põhjade vahele ja peale. Kata pealt hakitud mandlitega ning lase järgmise päevani külmkapis maitsestuda.

Kihiline porgandikook

Kui soovid suuremat kooki, kahekordista kogused, küpseta põhjad kahel ahjuplaadil ning lõika kumbki põhi pooleks (saad poole ahjuplaadi suuruse koogi).

Advertisements

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega. Natuke ka metsast. Lingvistilisest.

Peatuks ja vaataks? Mkmm. Kiire on kuskile kogu aeg. Ühel hommikul märkasin küll, millised täiuslikud jäälilled olid autoaknal. Kas ma peatusin ja imetlesin? Ei, kraapisin raevukalt kaabitsaga ja pomisesin mõningaid vandesõnu kohaliku kliima aadressil.

Vahepeal lugesin lõpuks lõpuni Valdur Mikita “Lingvistilise metsa”. Lõpuks sellepärast, et ehkki “Metsiku lingvistikaga” võrreldes on see märksa lihtsam, ei ole tegemist siiski mingi läbilugemise teosega. See on uuesti üle lehitsemise ja läbi mõtlemise teos. Autor on ka ise ühes intervjuus öelnud, et kui “Lingvistiline mets” korraga läbi lugeda, saab iga inimene sealt mürgituse.

Peab ütlema, et teatavast eelarvamusest (mis tekib mul automaatselt kõige puhul, mida kõik kiidavad) hoolimata mind suuresti kõnetas – palju häid mõtteid, palju head eesti keelt, ja palju seda, mille üle ma isegi mõelnud olen (ju sellepärast kõnetaski. Ja intrigeeris neis osades, kus tundsin, et vaat selliseid seoseid luua mina ei oskaks.). Nii et ühelt poolt ma saan aru küll, miks see raamat nõnda populaarseks sai.
Teiselt poolt aga leian selle populaarsuse olevat teatava ohu märgi – see näitab, kui suurel määral on kadunud juurdlemise võime, mistõttu leitakse nüüd imestusega, et niiviisi on ka võimalik elu ja asjade üle mõelda ja maailma näha. Tahtmata kuidagi raamatu väärtust pisendada, tundub mulle, et millegi revolutsioonilisena võib see teos näida ainult siis, kui puudub lugemise ja (metsas kännu otsas) mõtlemise harjumus. Midagi erakordset? Ei. Väga hea raamat? Jah.

Raamatu kaunikesti raskelt määratletav žanr tingib muidugi autorilt ka omade ja võõraste mõtete üsna vaba sünteesimise, mis väikese lugemusega inimese jaoks võib hõlpsalt luua illusiooni tõelisest vaimuhiiglasest, kes teab kõigest kõike. Ja muidugi on kohati märgata ka omaenese mõtetest ja keelekasutusest joobumist. Aga tõtt öelda see ei sega.

Vist aga kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures asjaolu, et see jätab teatava kahtluse, kas autor mitte lugeja kulul nalja ei tee. Et paneb lihtsalt lõbu pärast täiesti tõsise moega täielikku jampsi kirja ja peab endamisi peenikest naeru, kui kõik seda tõsiselt võtavad ja ühendkooris laulavad, kui erakordne see on. Ehkki tema (mulle lõunaosariiklasena muidugi sümpaatne) veendumus, et justnimelt (Lõuna-)Eesti ongi maailma keskpunkt, näib siiski olevat siiras.
Ja on’s sellel lõppude lõpuks üldse tähtsust, kui tõsiselt see kõik mõeldud on, sest eks ütle ju autor isegi, et poeesia on teinekord tõele märksa lähemal kui range põhjalikkuse all ägav paradigma.

Samas tahaksin mõnedele väidetele vastu vaielda. Näiteks väidab autor, et nüüdisaegse inimese maailm põhineb kahel suurel kategoorial – tõel ja armastusel -, mis on inimese ära rikkunud, kuna tõe ja armastuse otsinguil inimene kas väsib või hullub ja laguneb lõpuks täielikult koost ning ainsa seisundina saab usaldada sisemist jõudu.
Tõe otsimises osas – nõus, lõputud tõeotsingud ajavad inimese paratamatult hulluks, nõus ka sisemise jõu usaldamise ainuvõimalikkuse osas. Ent – sisemine jõud on oma olemuselt lõke, mis tähendab seda, et sinna tuleb regulaarselt puid juurde visata, see ei ole asi iseeneses, mis lõputult kestab ja välist toitu ei vaja ning inimene väsib ja laguneb koost peamiselt ikka selle tõttu, et miski tema sisemist põlemist ei toida või halvimal juhul hoopis lämmatab. Ideaalis peaks meil kõigil olema mingi kütus, mis me tuld toidab.
Ja välist faktorit ei maksa sealjuures alahinnata, sest väline kipub see toide ikkagi olema, ükskõik mis ta siis kellelgi parajasti poleks – kes ajab taga tõde, kes armastust, kes tarbib peavoolu kultuuri, kes jälitab korilase taevase laega raamatukogus perifeeriat.
Hea on, kui sealjuures  suudatakse (tsiteerides Kiplingit) unistada unelmate orjaks langemata ja mõelda ilma, et neist mõtteist eesmärk saaks. Ehk et väline ei muutuks eesmärgiks omaette, selle asemel, et sisemist tuld toita.

Samamoodi ei ole ma päriselt nõus, et inimese kõige olulisem tegevus on kogeda, salvestada, olla vaatleja ning just neis tegevustes on sügavam elutõde kui millegi muutmises, sekkumises, loomises, korda saatmises. Nii öelda on nüüd küll pisut liiga must-valge, sest see ei kvalifitseeru igas olukorras ja iga indiviidi puhul universaalselt rakendatavaks tõeks.

Ja kuna ma just eelmises postituses sama asja üle mõtisklesin, siis lubatagu tänane jutt lõpetada minu meelest ühe kaunima lõiguga “Lingvistilisest metsast”. Ühtaegu kurb, aga siiski kuidagi kaunis tõdemus meie elust, mis kulgeb arvutiekraani sinise kuma saatel:

Maailmast on vähehaaval kadumas täiuslik pimedus. Pimedus on loodusvara, mis ei tule enam kunagi tagasi. Kõikjal varitseb inimest ebaloomulik valgus. Uimastatud valgusest – selline on tsivilisatsiooni olemus. Inimühiskonna areng läbib erinevad spektrid – soojast lõkketulest külma sinise tehisvalguseni, mis voogab inimesse autolaternatest ja tänavavalgustuslampidest, telerist, tahvelarvutist ja taskutelefonist. Arvutiekraani sinine valgus on see lõke, mille paistel kulgeb meie elu, mille paistel me unistame, armastame. Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses rohkem usaldus.
(Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”, lk 180)

Muusika: Alison Moyet “Is This Love?”

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
380 g keedetud kondenspiima
2 muna
150 g musti sõstraid

Kaunistamiseks:
100 g keedetud kondenspiima
musti sõstraid

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks sega toasoe toorjuust lahti klopitud munadega, lisa keedetud kondenspiim ja seda ühtlaseks. Soovi korral lisa täidisesse ka suhkrut. Sega juurde mustad sõstrad, vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 45-55 minutit (täidis jääb keskelt veidi võbisev, see tardub jahtudes). Lase jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Määri peale kiht keedetud kondenspiima ja kaunista mustade sõstardega.

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega