Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega. Natuke ka metsast. Lingvistilisest.

Peatuks ja vaataks? Mkmm. Kiire on kuskile kogu aeg. Ühel hommikul märkasin küll, millised täiuslikud jäälilled olid autoaknal. Kas ma peatusin ja imetlesin? Ei, kraapisin raevukalt kaabitsaga ja pomisesin mõningaid vandesõnu kohaliku kliima aadressil.

Vahepeal lugesin lõpuks lõpuni Valdur Mikita “Lingvistilise metsa”. Lõpuks sellepärast, et ehkki “Metsiku lingvistikaga” võrreldes on see märksa lihtsam, ei ole tegemist siiski mingi läbilugemise teosega. See on uuesti üle lehitsemise ja läbi mõtlemise teos. Autor on ka ise ühes intervjuus öelnud, et kui “Lingvistiline mets” korraga läbi lugeda, saab iga inimene sealt mürgituse.

Peab ütlema, et teatavast eelarvamusest (mis tekib mul automaatselt kõige puhul, mida kõik kiidavad) hoolimata mind suuresti kõnetas – palju häid mõtteid, palju head eesti keelt, ja palju seda, mille üle ma isegi mõelnud olen (ju sellepärast kõnetaski. Ja intrigeeris neis osades, kus tundsin, et vaat selliseid seoseid luua mina ei oskaks.). Nii et ühelt poolt ma saan aru küll, miks see raamat nõnda populaarseks sai.
Teiselt poolt aga leian selle populaarsuse olevat teatava ohu märgi – see näitab, kui suurel määral on kadunud juurdlemise võime, mistõttu leitakse nüüd imestusega, et niiviisi on ka võimalik elu ja asjade üle mõelda ja maailma näha. Tahtmata kuidagi raamatu väärtust pisendada, tundub mulle, et millegi revolutsioonilisena võib see teos näida ainult siis, kui puudub lugemise ja (metsas kännu otsas) mõtlemise harjumus. Midagi erakordset? Ei. Väga hea raamat? Jah.

Raamatu kaunikesti raskelt määratletav žanr tingib muidugi autorilt ka omade ja võõraste mõtete üsna vaba sünteesimise, mis väikese lugemusega inimese jaoks võib hõlpsalt luua illusiooni tõelisest vaimuhiiglasest, kes teab kõigest kõike. Ja muidugi on kohati märgata ka omaenese mõtetest ja keelekasutusest joobumist. Aga tõtt öelda see ei sega.

Vist aga kõige rohkem meeldis mulle raamatu juures asjaolu, et see jätab teatava kahtluse, kas autor mitte lugeja kulul nalja ei tee. Et paneb lihtsalt lõbu pärast täiesti tõsise moega täielikku jampsi kirja ja peab endamisi peenikest naeru, kui kõik seda tõsiselt võtavad ja ühendkooris laulavad, kui erakordne see on. Ehkki tema (mulle lõunaosariiklasena muidugi sümpaatne) veendumus, et justnimelt (Lõuna-)Eesti ongi maailma keskpunkt, näib siiski olevat siiras.
Ja on’s sellel lõppude lõpuks üldse tähtsust, kui tõsiselt see kõik mõeldud on, sest eks ütle ju autor isegi, et poeesia on teinekord tõele märksa lähemal kui range põhjalikkuse all ägav paradigma.

Samas tahaksin mõnedele väidetele vastu vaielda. Näiteks väidab autor, et nüüdisaegse inimese maailm põhineb kahel suurel kategoorial – tõel ja armastusel -, mis on inimese ära rikkunud, kuna tõe ja armastuse otsinguil inimene kas väsib või hullub ja laguneb lõpuks täielikult koost ning ainsa seisundina saab usaldada sisemist jõudu.
Tõe otsimises osas – nõus, lõputud tõeotsingud ajavad inimese paratamatult hulluks, nõus ka sisemise jõu usaldamise ainuvõimalikkuse osas. Ent – sisemine jõud on oma olemuselt lõke, mis tähendab seda, et sinna tuleb regulaarselt puid juurde visata, see ei ole asi iseeneses, mis lõputult kestab ja välist toitu ei vaja ning inimene väsib ja laguneb koost peamiselt ikka selle tõttu, et miski tema sisemist põlemist ei toida või halvimal juhul hoopis lämmatab. Ideaalis peaks meil kõigil olema mingi kütus, mis me tuld toidab.
Ja välist faktorit ei maksa sealjuures alahinnata, sest väline kipub see toide ikkagi olema, ükskõik mis ta siis kellelgi parajasti poleks – kes ajab taga tõde, kes armastust, kes tarbib peavoolu kultuuri, kes jälitab korilase taevase laega raamatukogus perifeeriat.
Hea on, kui sealjuures  suudatakse (tsiteerides Kiplingit) unistada unelmate orjaks langemata ja mõelda ilma, et neist mõtteist eesmärk saaks. Ehk et väline ei muutuks eesmärgiks omaette, selle asemel, et sisemist tuld toita.

Samamoodi ei ole ma päriselt nõus, et inimese kõige olulisem tegevus on kogeda, salvestada, olla vaatleja ning just neis tegevustes on sügavam elutõde kui millegi muutmises, sekkumises, loomises, korda saatmises. Nii öelda on nüüd küll pisut liiga must-valge, sest see ei kvalifitseeru igas olukorras ja iga indiviidi puhul universaalselt rakendatavaks tõeks.

Ja kuna ma just eelmises postituses sama asja üle mõtisklesin, siis lubatagu tänane jutt lõpetada minu meelest ühe kaunima lõiguga “Lingvistilisest metsast”. Ühtaegu kurb, aga siiski kuidagi kaunis tõdemus meie elust, mis kulgeb arvutiekraani sinise kuma saatel:

Maailmast on vähehaaval kadumas täiuslik pimedus. Pimedus on loodusvara, mis ei tule enam kunagi tagasi. Kõikjal varitseb inimest ebaloomulik valgus. Uimastatud valgusest – selline on tsivilisatsiooni olemus. Inimühiskonna areng läbib erinevad spektrid – soojast lõkketulest külma sinise tehisvalguseni, mis voogab inimesse autolaternatest ja tänavavalgustuslampidest, telerist, tahvelarvutist ja taskutelefonist. Arvutiekraani sinine valgus on see lõke, mille paistel kulgeb meie elu, mille paistel me unistame, armastame. Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses rohkem usaldus.
(Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”, lk 180)

Muusika: Alison Moyet “Is This Love?”

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Põhi:
200 g Digestive küpsiseid
75 g võid

Täidis:
400 g toorjuustu
380 g keedetud kondenspiima
2 muna
150 g musti sõstraid

Kaunistamiseks:
100 g keedetud kondenspiima
musti sõstraid

Purusta küpsised, sega sulatatud võiga ja suru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga vormi põhja.
Täidise jaoks sega toasoe toorjuust lahti klopitud munadega, lisa keedetud kondenspiim ja seda ühtlaseks. Soovi korral lisa täidisesse ka suhkrut. Sega juurde mustad sõstrad, vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 45-55 minutit (täidis jääb keskelt veidi võbisev, see tardub jahtudes). Lase jahtuda ning hoia üleöö külmkapis. Määri peale kiht keedetud kondenspiima ja kaunista mustade sõstardega.

Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega

Advertisements

2 responses to “Juustukook kondenspiima ja mustade sõstardega. Natuke ka metsast. Lingvistilisest.

  1. Heli Noor

    Tere, Sille!
    Vabandust, et küsin võhiklikult. Retseptis on märgitud keedetud kondenspiim. Kas poest ostetud plekkpurgis kondenspiim tuleb veel üle keeta? Kui kaua?
    Tahan just selle koogi jõuluks küpsetada – mustsõstar oma pisut “metsiku” maitsega on minu lemmik :).
    Eks siis hiljem kommenteerin tulemust :).
    Häid pühi!
    Heli

  2. Jah, seda tavalist suhkruga kondenspiima (kinnist purki) tuleks keeta 2-3 tundi (tasasel tulel ja jälgida, et purk keetmise ajal veega kaetud oleks). Aga õnneks on keedetud kondenspiim nüüd poes ka saadaval, nii et ma olen viimasel ajal hakanud lihtsama vastupanu teed minema. Selline toode: http://www.jaani.ee/?est/tooted/kondenspiim/Keedetud.
    Ilusat pühadeaega!

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s