Monthly Archives: jaanuar 2015

Täna räägime armastusest

Nii et räägime armastusest. Ahsoo, jah, sellest ju ei räägita. Sattusin nimelt uuesti üle lugema paari aasta vanust arvamuslugu Eesti armastuse eripäradest, milles püstitati hüpotees, et kuna eesti keeles armastuse mõistet polnud, siis järelikult ei saanud eestlased armastust enne 19. keskpaika vähemalt neuroteaduslikus mõttes üldse ka kogeda. See tekitas minus tahtmise nimetet teemal midagi arvata.

♥

Alustuseks tuleks muidugi eelkõige selgeks teha, kas küsimus ikka peitub eestlaste võimetuses armastust tunda või pigem suutmatuses seda väljendada.
Puudulik tundealane väljendusoskus on meid kahtlemata alati iseloomustanud ja iseloomustab jätkuvalt, aga teha sellest järeldus, et vastava sõnavara puudumisel oli ka seisund ise tundmatu, oleks ehk mõnevõrra meelevaldne. Liiga lihtne oleks arvata, et miski, mis oli tundmatu lingvistiliselt, oleks seda olnud ka füsioloogiliselt või emotsionaalselt.
Muidugi leksika, mida vanasti kasutati, ajab praegu juba naerma ja näib pigem pärinevat tundeskaala teisest otsast, sest Jaan ei küsinud ju Miina käest “Kas sa armastad mind?”, pigem võis ta küsida “Kas sa sallid mind?”. Aga ilmselt ei tähenda see siiski, et sellise väljendusviisi aluseks olnud emotsioon tänapäevasest üüratult erineks.

Võib-olla ei peaks ka seda oletama, et eesti inimene on “külm ja erutusele vastupidav” (Märt Raua 1915. aasta uurimusest “Eesti armuilmast”), sest oletatavasti ei tähenda asjaolu, et hingelised protsessid valdavalt teiste eest varjatult kulgevad, ilmtingimata seda, et nende intensiivsus väiksem oleks. Ehk on eestlase kuulus truu, aga tundekülm olek ainult näiline? Kes oleks seda väljendanud paremini kui Anna Haava luuletuses “Põhjamaa lapsed”:

Jääb lumekargelt põue
meil südame sügavam õnn-
ja südame sügavam valu,
nad ainult aimata on…

Jääb igavest` ütlemata
Meil südame õndsam õnn –
Ja südame sügavam valu,
Mis vaikiv kui igavik on…

Eestlane näikse küll üldjuhul arvavat, et armastusest rääkida pole vaja ja võib-olla ei ole ka, sest sõnad väljendusvahendina ei ole kaugelt kõige jõulisemad, aga kui me õigupoolest ei julge armastust väljendada sõnades, siis kas mitteverbaalseltki oskame. Ja võib-olla lõpuks olemegi siis nagu tummad leilis, lõõmavad tunded on südames küll, aga väljendada neid ei oska, ettekäändeks ja eneseõigustuseks fraas “kõigest ei pea ju rääkima” ning eelduseks lootus, et küllap tunnete objekt ise adekvaatsed järeldused teeb.

Raamat ja roosid

Teisest küljest tundub ajaloolist, kultuurilist ja ka geograafilist tausta arvesse võttes ka üsna loogiline arvata, et armastust kui (romantilist) tundeseisundit eestlaste jaoks tõepoolest ei eksisteerinudki ning kõik taandus soojätkamisele või parimal juhul kirele, sest ilmselgelt ei tulnud kellelgi teoorjuse, aganaleiva ja üleüldiselt musta laega aja kontekstis pähe südamedaami aidaukse taga serenaadi laulma hakata.

Vähene liha tarvitamine tundekülmuse põhjusena kõlab esmapilgul absurdsena (jällegi Märt Raua uurimusest: “… aganaleib ei ahvatle erootikat.“), aga ka siinkohal ei saa Enn Vetemaa “Monumenti” tsiteerimata: “Või võtame jälle rahvustoidud. Armeenia särisev sašlõkk, ungarlaste pipar, prantslaste hõrgutised… ning eestlaste kaerakile, kama ja sült, mis pole ju õieti muud kui kaeraleem, hernejahu ja kondikeeduvesi. Vaesus ja maotus!”
Ausalt öeldes, jah, ega afrodisiaakumitena need just tõesti ei kõla.

Loos aga viidati ka Ülo Mäeotsa läbi viidud uurimusele, mille tulemustest ilmneb, et Raua teadustööst peaaegu sajand hiljem on eestlaste jaoks armastusest saanud eelkõige ‘tundeseisund’ ning alles viimasena määratletakse seda ‘jagamisena’. Selle põhjal võiks eestlaste armastust lihtsustatult käsitleda ka egoistlikuna – tundeseisundi kui sellise nautimisena. Ehk et ei armastata mitte teist inimest, vaid tunnet, mida ta minus tekitab. Või seda, kes ma ise olen, olles koos teise inimesega. Ehkki nendes nüanssides täpse vahe tegemine on keeruline niikuinii.

Nii et mis te arvate, kuidas meil selle armastamisega lood on? Ja kas armastusest peaks rääkima või ei peaks seda mitte tegema?

Muusika: Jeletski aaria “Ja vas ljublju” Tšaikovski ooperist “Padaemand”.

Muuseas otsustasin, et on aeg loobuda toidublogi teesklemisest ja minna üle uuele kontseptsioonile. Muidugi hakkab siin edaspidigi olema nii juttu kui retsepte. Aga mitte alati ilmtingimata koos. Teise uuendusena võib Toidutegu leida ka FB-st.

Advertisements

Tatraküpsised

Mõnikord hakkan ise ka mõtlema. Et mida nii kuradima olulist meil õigupoolest kogu aeg teha on, et üksteise jaoks nii vähe aega on. Pole aega kokku saada. Pole aega üksteist ära kuulata. Päriselt kuulata. Päriselt mõista. Viisil, mis tõepoolest tungiks igapäevatühisusest sügavama sisuni.
See, et on kiire, kujutab endast muidugi ka mugavat, viisakat ja alati aktsepteeritavat vabandust juhuks, kui kõnealused inimesed prioriteetide nimekirjas parajasti mingitel madalamatel positsioonil paiknevad, seda vaevalt saab keegi täielikult eitada.
Aga jättes selle variandi kõrvale, siis ega üldiselt pole ka oluliste inimeste jaoks aega, kui just mõnesse värskelt armunud ei olda. Ise jätame end ilma sisulisest suhtlusest, sellest, mis toidab hinge ning annab jõudu ja julgust. Ja pärast ei saa aru, kus tuleb see ärevus ja ärrituvus. Nimelt sealt see tulebki. Puudutuse puudusest.

Suur osa inimeste erinevatest kompensatsioonimehhanismidest on kõige enam seotud tõeliste lähedaste suhete, mõistva peegelduse ja turvalise toetuse puudusega, aga paraku pakub selle aseaineks leitu vaid lühiajalist ja/või pealiskaudset rahuldust. Asendusi leida on tänapäeval lihtsam kui kunagi varem, aga on hoopis iseasi, kas need ka varasemast mõjusamad on, sest küllap ikka üks asendab teist ajuti, kuid päriselt mitte iial.

Ka uusvaimsete praktikate lai levik näitab, et inimesed otsivad tuge, samas toidavad individualismiajastu eneseabiõpikud teooriat, et tuleb üksi hakkama saada. Sinu õnn tuleb ainult su enda seest, välisel pole tähtsust, armasta ennast, siis armastavad sind teised, sa saad ise endale anda kõike, mida sa teistelt ootad jne.
Tõsi, oma õnne eest teist inimest vastutavaks teha ei saa, nagu ei vastuta ka sina teise inimese õnne, õnnetuse, halva tuju või depressiooni eest, aga puhta kullana ei tasu noid avaldusi küll võtta, sest nii jäädki endalt küsima, et miks siis sina justkui ei saa, kui see kõik nii õige on. Hakkama päris üksi. Ilma igatsuseta inimlike, lähedaste suhete järele. Ilma soovita olla aktsepteeritud, mõistetud, kuulatud. Isegi kui sa seda endale enam teadlikult ei tunnista.

Ma ütleks, et ärge parem püüdkegi end veenda, et inimene on saar, täiesti omaette, mitte tükk mandrist, osa maismaast. Kallistada iseennast ei ole kunagi sama mis armastatud inimese kallistus, samuti nagu teevad lähedase inimese kriitika ja ükskõiksus haiget ka siis, kui sa üldiselt endaga heas läbisaamises oled.
Edukuse glorifitseerimise ja enesemüümise aeg ei ole seda muutnud, neist loetud baaskomponentidest, millest inimese elu tegelikult koos seisab (või nende puudumisel ei seisa), on erinevad sotsiaalsed suhted ellu jäämiseks endiselt küllap olulisimad, moodustades kõigele muule vundamendi, juhul muidugi, kui tegemist pole radikaalse misantroobiga.
Aga see on tõesti äärmuslik juhtum, sest ka suur üksindusevajadus ja lähedaste suhete olulisus ei ole muuseas absoluutselt üksteist välistavad. Selleks, et jagada elu, ei pea sugugi endastmõistetavalt ka elukohta jagama. Asjaolu, et keegi kogu aeg füüsiliselt su kõrval on, ei kõnele tingimata kvaliteedist, vaimne ja emotsionaalne vahemaa on füüsilisest palju raskemini talutavamad.
Muidugi ei tohi lasta ühisosa liiga õhukeseks kuluda, aga ma ise olen alati olnud pigem arvamisel, et pidevast füüsilisest kohalolekust olulisem on emotsionaalne kohalolek ja et seda on vaat et lihtsamgi elus hoida mõningase distantsi olemasolul.

Endaga peab rahujalal olema jah. Ja eelkõige iseenese seltskonda peab oskama kahtlemata nautida, mitte lootma, et keegi teine su eksistentsi mõtestab. Ent…
Kui paljusid oma elu kõige hinnalisematest ja kõige suurematest, neist romaaniväärilistest hetkedest oleme kogenud ihuüksi? Ning kui paljud neist on olnud jagatud hetked?

Tatraküpsised

Tatraküpsised 
(allikas: Nami-nami)

125 g võid
75 g suhkrut
1 muna
150 g tatrajahu
1 tl küpsetuspulbrit
100 g sarapuupähkleid või mandleid

Hõõru või ja suhkur vahule, lisa muna ja vahusta edasi. Lisa küpsetuspulbriga segatud tatrajahu ning siis hakitud pähklid või mandlid.
Sega ühtlaseks, vormi tainast väikesed pallikesed ning tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Suru kahvliga lamedamaks ja küpseta 180-kraadises ahjus 15-20 minutit.

Tatraküpsised

Need on muuseas väga head küpsised. Olen vahepealse aja jooksul katsetusi alternatiivsete jahudega jätkanud ja hiljuti leidsin isegi ühe toorkoogi, mis väärib koogi nime. Hakka või oma sõnu sööma! Aga sellest edaspidi.

Läätsepasteet praetud sibulaga

Ilmselt ei ole täna veel hilja soovida:

2015

Hakkame aga jälle pihta. Nagu osa teist on tähele pannud, jäi möödunud aasta hetkede (varasemad – 2012, 2013) kirjapanek siin blogis sel korral ära. Proosalisel põhjusel – see 2014 oli üks ilgem ikaldus, nii et isegi mina, kel enda meelest pole mingit probleemi sädemest lõkke süütamise või ühe ainsama emotsionaalse hetke romaani mõõtu paisutamisega, jäin tagasi vaadates hätta.

Uueks aastaks luban eesmärke mitte seada, mõned võimalikud sihid on muidugi silme ees siiski, aga need materialiseeruvad kahtlemata selletagi, et oleks tarvis silmaklappidega varustatult ja mängu ilu märkamata vastavas suunas tormata.

Sama soovin ka teile:

vähem eesmärke, vähem lubadusi,
vähem pealiskaudseid suhteid ja suhtlust,
vähem mõistlikkust ja ülemäärast tõsidust,
vähem lahkumisi ja rohkem kohtumisi,
vähem linna, rohkem metsa,
vähem eksisteerimist ja rohkem elus olemist,
rohkem sisu, rohkem vaikust,
rohkem raamatuid, rohkem hetki,
rohkem kirge, rohkem kallistusi!

31. detsembril 2015 vaatame, kuidas läks.

Muusika: Arve Henriksen “Sorrow and it’s Opposite”

Läätsepasteet praetud sibulaga

Läätsepasteet praetud sibulaga

250 g läätsi
praadimiseks õli
2 sibulat
tšillihelbeid
soola, vürtsköömneid, garam masalat vmt
soovi korral 1 sl pärmihelbeid

Keeda läätsed vastavalt pakendil toodud juhendile ja kurna. Haki sibul, kuumuta pannil õli, prae selles sibulat paar minutit, lisa sool ja tšillihelbed,  vürtsköömned või muud maitseained ning prae sibul kuldseks. Pane kõik koos läätsedega köögikombaini või blenderisse ja töötle ühtlaseks (lisa vajadusel veidi vett, soovi korral ka pisut sidrunimahla). Maitsesta vajadusel täiendavalt ja soovi korral sega juurde pärmihelbed.

Läätsepasteet praetud sibulaga