Täna räägime armastusest

Nii et räägime armastusest. Ahsoo, jah, sellest ju ei räägita. Sattusin nimelt uuesti üle lugema paari aasta vanust arvamuslugu Eesti armastuse eripäradest, milles püstitati hüpotees, et kuna eesti keeles armastuse mõistet polnud, siis järelikult ei saanud eestlased armastust enne 19. keskpaika vähemalt neuroteaduslikus mõttes üldse ka kogeda. See tekitas minus tahtmise nimetet teemal midagi arvata.

♥

Alustuseks tuleks muidugi eelkõige selgeks teha, kas küsimus ikka peitub eestlaste võimetuses armastust tunda või pigem suutmatuses seda väljendada.
Puudulik tundealane väljendusoskus on meid kahtlemata alati iseloomustanud ja iseloomustab jätkuvalt, aga teha sellest järeldus, et vastava sõnavara puudumisel oli ka seisund ise tundmatu, oleks ehk mõnevõrra meelevaldne. Liiga lihtne oleks arvata, et miski, mis oli tundmatu lingvistiliselt, oleks seda olnud ka füsioloogiliselt või emotsionaalselt.
Muidugi leksika, mida vanasti kasutati, ajab praegu juba naerma ja näib pigem pärinevat tundeskaala teisest otsast, sest Jaan ei küsinud ju Miina käest “Kas sa armastad mind?”, pigem võis ta küsida “Kas sa sallid mind?”. Aga ilmselt ei tähenda see siiski, et sellise väljendusviisi aluseks olnud emotsioon tänapäevasest üüratult erineks.

Võib-olla ei peaks ka seda oletama, et eesti inimene on “külm ja erutusele vastupidav” (Märt Raua 1915. aasta uurimusest “Eesti armuilmast”), sest oletatavasti ei tähenda asjaolu, et hingelised protsessid valdavalt teiste eest varjatult kulgevad, ilmtingimata seda, et nende intensiivsus väiksem oleks. Ehk on eestlase kuulus truu, aga tundekülm olek ainult näiline? Kes oleks seda väljendanud paremini kui Anna Haava luuletuses “Põhjamaa lapsed”:

Jääb lumekargelt põue
meil südame sügavam õnn-
ja südame sügavam valu,
nad ainult aimata on…

Jääb igavest` ütlemata
Meil südame õndsam õnn –
Ja südame sügavam valu,
Mis vaikiv kui igavik on…

Eestlane näikse küll üldjuhul arvavat, et armastusest rääkida pole vaja ja võib-olla ei ole ka, sest sõnad väljendusvahendina ei ole kaugelt kõige jõulisemad, aga kui me õigupoolest ei julge armastust väljendada sõnades, siis kas mitteverbaalseltki oskame. Ja võib-olla lõpuks olemegi siis nagu tummad leilis, lõõmavad tunded on südames küll, aga väljendada neid ei oska, ettekäändeks ja eneseõigustuseks fraas “kõigest ei pea ju rääkima” ning eelduseks lootus, et küllap tunnete objekt ise adekvaatsed järeldused teeb.

Raamat ja roosid

Teisest küljest tundub ajaloolist, kultuurilist ja ka geograafilist tausta arvesse võttes ka üsna loogiline arvata, et armastust kui (romantilist) tundeseisundit eestlaste jaoks tõepoolest ei eksisteerinudki ning kõik taandus soojätkamisele või parimal juhul kirele, sest ilmselgelt ei tulnud kellelgi teoorjuse, aganaleiva ja üleüldiselt musta laega aja kontekstis pähe südamedaami aidaukse taga serenaadi laulma hakata.

Vähene liha tarvitamine tundekülmuse põhjusena kõlab esmapilgul absurdsena (jällegi Märt Raua uurimusest: “… aganaleib ei ahvatle erootikat.“), aga ka siinkohal ei saa Enn Vetemaa “Monumenti” tsiteerimata: “Või võtame jälle rahvustoidud. Armeenia särisev sašlõkk, ungarlaste pipar, prantslaste hõrgutised… ning eestlaste kaerakile, kama ja sült, mis pole ju õieti muud kui kaeraleem, hernejahu ja kondikeeduvesi. Vaesus ja maotus!”
Ausalt öeldes, jah, ega afrodisiaakumitena need just tõesti ei kõla.

Loos aga viidati ka Ülo Mäeotsa läbi viidud uurimusele, mille tulemustest ilmneb, et Raua teadustööst peaaegu sajand hiljem on eestlaste jaoks armastusest saanud eelkõige ‘tundeseisund’ ning alles viimasena määratletakse seda ‘jagamisena’. Selle põhjal võiks eestlaste armastust lihtsustatult käsitleda ka egoistlikuna – tundeseisundi kui sellise nautimisena. Ehk et ei armastata mitte teist inimest, vaid tunnet, mida ta minus tekitab. Või seda, kes ma ise olen, olles koos teise inimesega. Ehkki nendes nüanssides täpse vahe tegemine on keeruline niikuinii.

Nii et mis te arvate, kuidas meil selle armastamisega lood on? Ja kas armastusest peaks rääkima või ei peaks seda mitte tegema?

Muusika: Jeletski aaria “Ja vas ljublju” Tšaikovski ooperist “Padaemand”.

Muuseas otsustasin, et on aeg loobuda toidublogi teesklemisest ja minna üle uuele kontseptsioonile. Muidugi hakkab siin edaspidigi olema nii juttu kui retsepte. Aga mitte alati ilmtingimata koos. Teise uuendusena võib Toidutegu leida ka FB-st.

Advertisements

3 responses to “Täna räägime armastusest

  1. Hästi kirjutatud ja jagan mõtet . eestlased on kohati tuimad . Edu ja päikest edaspidiseks.

  2. Jälle suurepärane lugu. Eks vaikus, mis esitatud küsimustele järgnes, räägib ise enda eest. Armastusest rääkimine pole eestlaste teema. Mis muidugi ei pruugi tähendada võimetust seda õilsat tunnet tunda, nagu Sa ise tabavalt sõnastasid.

  3. Ühinen eelneva kommentaariga, sel teemal on raske sõna võtta kuna õilsad sõnad puuduvad. Aga tunded on tuntud ja täiesti olemas!

Kommenteeri

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s