Tort isamaale 2015

Siin oled kasvanud. Tasasel maal.
Siit on su rahu ja tasakaal.

Munamägi on pilvepiir.
Pilv on madal ja hall nagu hiir.

Maailmapilet su kätte anti.
Maailm on lahti mõndagi kanti.

Nende seenemetsade sekka
ikka kuid tuled kui musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
(Paul-Eerik Rummo)

Mis sa teed, kui hing kisub ikka metsa poole. Ka siis, kui mõnikord tunned, et tahaks jätta kõik ja minna siit, tead ometi, et tegelikult ei lähe sa kuskile. Lähed hoopis metsa, surud selja vastu sammaldunud tüve ja sulged silmad. Seal ongi su rahu ja tasakaal.

Sellepärast on ka tänavusel isamaa-tordil sammaldanud puukoor, pohlad ja samblapadi, omamoodi loogilise jätkuna eelmisel aastal alustatud metsateemale. Ja loomulikult toimub ka sel aastal võistlus “Tort isamaale”, arvult juba seitsmes.
Seekord ma ei hakanud isegi seletama, et ei osale (et ei ole ideed ja kõik see muu, mida ma igal aastal räägin), vaid otsustasin kohe heaga ära, et tort peab kindlasti olema “metsa poole”. Edasi lehitsesin õhtuti “Lingvistilist metsa” ja ootasin vaguralt inspiratsiooni.
Inspiratsioon tuli. Ja ütles, et peaosas peab olema pohl. Rukkibiskviit ja kodujuust lisandusid juba iseenesest. Sisu oli seega olemas ning jäi üle viimistleda vorm. Mõelda polnudki midagi – puukoor, pohlavarred, metsaalune sammal. Minu Eesti.
Lipuvärvides linti kannan siin ja seal ja autoantenni küljes, aga isamaa-armastust kõlavate sõnadega ei kuuluta. Minu Eestimaa ongi kõige rohkem seal –  rabades ja raiesmikel, metsaservades ja põlluvaheteedel, pohlamännikutes ja jänesekapsakuusikutes, laanemetsades ja lodulepikutes, mustikahaavikutes ja sinilillekuusikutes.

Palju õnne sünnipäevaks, armas rahvas!

Muusika olgu teistpidi asjakohane: Niaz Diasamidze, teema filmist “Mandariinid”

 Pohla-kodujuustutort 

Rukkibiskviit:
4 muna
200 g suhkrut
80 g rukkipüülijahu
50 g kartulitärklist
2 tl küpsetuspulbrit

Vahele:
200 g pohlamoosi

Täidis:
500 g kodujuustu
150 g suhkrut
4 dl vahukoort
300 g pohlamoosi
8 želatiinilehte
15 g külmkuivatatud pohli

Kaunistusteks:
400 g tumedat küpsetusšokolaadi
50 g valget šokolaadi
matcha pulbrit
pohlavarsi
külmkuivatatud pohli

Alusta “puukoorest” – sulata vesivannil 200 g küpsetusšokolaadi, kalla küpsetuspaberilehele, aja ühtlaselt laiali, kata teise küpsetuspaberilehega, silu kokku, keera rulli ja kinnita teibiga. Lase rullil külmkapis seista, kuni šokolaad tahkub, seejärel keera rull lahti, saad šokolaadilaastud.

Biskviidi jaoks vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks (mikseri täisvõimsusel vähemalt 6-7 minutit), sõelu peale eelnevalt omavahel segatud kuivained ning sega altpoolt üles tõstes segamini. Vala tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse vormi ning küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. Lase veidi vormis seista, kummuta restile, kata uuesti vormiga ning lase jahtuda.

Jahtunud biskviit lõika kaheks kettaks, üks ketas murenda puruks ja sega matcha pulbriga – sellest saab sammal.
Teine ketas tõsta vormi põhja ja immuta pohlamoosiga.

Täidise jaoks sega kodujuust suhkruga ning lisa juurde ülejäänud pohlamoos ja külmkuivatatud pohlad. Želatiinilehed paisuta külmas vees, pigista siis kuivemaks ning lahusta väheses kuumas vees. Nirista želatiin segades täidisesse ja lase pisut aega seista. Vahusta vahukoor, sega tarduma hakkavale täidisele juurde ning vala täidis põhjale. Lase vähemalt 5 tundi tarduda.
Sulata ülejäänud šokolaad ning hakka sellega laaste tordi serva kinnitama. Aseta laastud osaliselt üksteise peale ja kleebi šokolaadiga kokku. Lõpuks pintselda veel kõik šokolaadiga üle, kata ka vahekohad. Sulata valge šokolaad, tooni matcha pulbriga roheliseks ja pintselda siia-sinna puukoorele, lisa ka veidi samblapuru. Kata tort pealt “samblaga”, kaunista pohlavarte ja külmkuivatatud pohladega.

“Hoffmanni lood” ja kanepi-purukook

Ooperist polegi enam ammu kirjutanud. Sestap on asjakohane kõnelda laupäeval Metropolitanist üle kantud Jacques Offenbachi fantaasia-ooperist “Hoffmanni lood”. See on helilooja väljapaistvaim teos, mis aga jäi tal endal lõpetamata ning töö viis lõpule Ernest Guiraud. Ooperiteatrite standardrepertuaarist pole teos kunagi välja langenud ning on “Carmeni” kõrval ilmselt populaarseim prantsuse ooper.

Vittorio Grigolo, Kate Lindsey, Hibla Gerzmava, Thomas Hampson, Christine Rice

Ooperis on kolm (neli, kui arvestada ka Stellat, kelle vokaalne partii on praktiliselt olematu) kangelannat (kes kehastavad tegelikult Stella erinevaid tahke), keda autori nägemuses pidi kehastama üks ja sama laulja, kuid sellest reeglist ei peeta enamasti kinni. Ilmselt kujutab selle idee järgimine endast ka üht ooperiliteratuuri suurimat väljakutset sopranile, sest Olympia roll eeldab hästi paindliku hääle ja kõrgete nootidega koloratuursopranit, Antonia on lüüriline ja Giulietta pigem dramaatiline või ka metsosopran. Lauljaid, kes on kõiki kolme või nelja rolli esitanud, muidugi siiski on (Beverly Sills, Ruth Ann Swenson, Carol Vaness, Diana Damrau, Joan Sutherland).

Metropolitanis astusid üles Erin Morley (Olympia), Hibla Gerzmava (Antonia, Stella), Christine Rice (Giulietta). Neist meeldejäävaim oli vahest Gerzmava sooritus, aga ka Morley etteaste mõttelageda mehaanilise nukuna (kui tahaks küüniline olla, siis saaks siit edasi arendada teemat, et selles ju polnudki absoluutselt midagi veidrat või ebausutavat, et Hoffmann temasse armus, aga ma hetkel ei taha – küüniline olla siis).

Samamoodi peaks kelmide nelikrolli (Lindorf, Coppélius, Miracle ja Dapertutto) esitama sama (bass-)bariton ning see on ka tegelikkuses üsna levinud praktika. Laupäeval kehastas saatanlikku nelikut Ameerika bariton Thomas Hampson, kellel ei ole reeglina midagi viga, kuni ta püsib omaenda ampluaas ehk lüürilistes rollides ega hakka mingil põhjusel arvama, et ta võiks Verdit laulda. Eks see soov ole muidugi mõistetav, oleks ma laulja, tahaks ilmselt ka Verdit laulda, aga Hampsoni kunagine versioon Macbethist oli ikka nii kole, et selle põhjal oleks võinud kergesti kahtluse alla seada tema suutlikkuse mistahes rolli laulmise osas üleüldse.

Peakangelast, poeet Hoffmanni kehastas Itaalia tenor Vittorio Grigolo. Kuigi Hoffmann on lüürilise tenori roll, eelistaksin ma ise selles osas pigem spinto-tenorit. Grigolo näeb küll piisavalt esitenorlik välja, andis Hoffmanni heitlused veenvalt ja liigse paatoseta edasi ning ta kõrged noodid oli selged ja kõlavad, aga midagi jäi tema hääles mu jaoks puudu. Samas tuleb siiski märkida arengut ses suunas, et ta suudab rollis püsida rahulikult ja keskendunult, mitte käitudes tüüpilise esitenorina, kes nõuab kogu tähelepanu endale, põhimõtteliselt ignoreerib kaaslauljaid ka neis situatsioonides, milles tegevuse areng seda sugugi ei eelda, ning puistab kõrgeid noote lahkelt kõikvõimalikesse kohtadesse, kus neid ette nähtud pole, sest ta lihtsalt suudab neid laulda.

Tavapärasest suurem roll oli antud muusale/Nicklaussele (Hoffmanni alter ego), kelle kaksikrolli esitas metsosopran Kate Lindsey. Ehkki tal on väga kaunikõlaline metsohääl ja graatsiline rollikäsitlus, võib siiski üsna kindlalt arvata, et vähemalt Metropolitanis jäävad tema pärusmaaks peamiselt travestia rollid, sest suurte metsosoprani osadeni, nagu Carmen, ta ilmselt ei küündi.

Aga muidu oli tore ja Metropolitani orkester (seekord Yves Abeli dirigeerimisel) rõõmustab alati kõrva oma väga puhta kõlaga. (★★★☆☆)

Nõnda palju täna ooperist.

Kanepikook (ilmselt ei pea lisama, et jutt käib ikka toidukanepist) aga, see kujutab nüüd endast ka veidikese kulinaarse nalja viskamist. Kuna pole erilist tarvidust ka köögis kõigesse tõsiselt suhtuda, siis hakkas mulle meeldima mõte kanepijahust purukoogist. Tegemise käigus lisandus sellele veel tatrajahu ja kook sai kaunikesti kummastavat värvi, aga maitses tegelikult täiesti hästi. Arvatavasti jään ma edaspidi siiski pigem tavapäraste purukookide juurde, ent kui juhtub, et kuskilt on majapidamisse siginenud kanepijahu ja -seemned, siis tasub proovida küll.

Kanepi-purukook marjadega

125 g kanepijahu
200 g tatrajahu
175 g võid
90 g suhkrut
150 g mustikaid
150 g vaarikaid
50 g kanepiseemneid

Pane jahud ja suhkur kaussi, lisa kuubikuteks lõigatud külm või ning haki noaga või näpi sõrmedega ühtlaseks puruks. Suru umbes 2/3 purust küpsetuspaberiga kaetud u 24×24 cm neljakandlise vormi või 26 cm läbimõõduga ümmarguse vormi põhjale. Jaota peale (külmutatud) marjad ja kanepiseemned, kata ülejäänud puruga ning küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Serveeri soojalt vormiroana või jahtunult koogina jäätise või vanillikastmega.