Nädalavahetused on mõnikord ikka täiesti suurepärased. Istutasin. Külvasin (ning lähen jätkan seda kohe). Küpsetasin leiba ja tuuletaskuid. Lugesin lõpuni ühe oma lemmikmuusiku Ketil Bjørnstadi romaani “Jõgi” (romaani “Muusikale” järg, teine osa Aksel Vindingu triloogiast) Elvi Lumeti suurepärases tõlkes.
Bjørnstad on Norra džässipianist, helilooja, kirjanik ja kriitik ning nii, nagu ma armastan tema helikeelt, mis on kaunis, karge, puhas ja rahulik kõigis oma dünaamilistes pooltoonides, sümpatiseerivad mulle ka tema raamatud, võib-olla osalt just sellepärast, et neis on üheks peategelaseks muusika. Muusikale pühendatud elu, rõõm ja kurbus, mälestused, pühendumine, loobumine, süü – kõik kirja pandud põhjamaiselt (selle sõna parimas mõttes) karges, napis ja voolavas stiilis, üllatavalt samasuguses, nagu autori helilooming.
Igatahes saab seda täie õigusega nimetada kirjanduseks selle sõna õiges ja ideaalis ainsas tähenduses. Soovitan lugeda. Ja soovitan ka kuulata.
Nii, ja siis oli õhtul veel muidugi ooper, aga et pidevast ooperijutust ehmunud inimesed päris laiali ei jookseks, avaldame enne jälle ühe toiduretsepti ka (aga seda loomulikult ainult seni, kuni ma eileõhtuse etenduse arvustust kirjutan). Ning kuna kevadet siiski olulisel määral ei paista tulevat, vähemalt on kogu aeg väga tuuline, siis võib veel ruttu postitada ühe sellise talvisema moega retsepti.
Risoto on siin on jutumärkides, otseses mõttes, tegelikult on tegemist risoto põhimõttel valmistatud roaga, kus riisi asendab tatar. Kuna kasutan juba mõnda aega toortatart tavapärase asemel, siis on selleski toidus toortatar. Soovitan proovida, eriti neil, kellele tavalise, röstitud tatra domineeriv maitse ei meeldi. Mulle meeldib küll, aga toortatar on palju mahedam ning tal puudub see spetsiifiline tatramaitse, mistõttu seda on lisandiks lihtsam sobitada.
Tatra ja herne “risoto” päikesekuivatatud tomatite ja peekoniga
oliiviõli, võid
2 sibulat
1 küüslauguküüs
250 g toortatart
1 dl valget veini
1 l köögiviljapuljongit
päikesekuivatatud tomateid
200 g herneid
parmesani juustu, võid
150 g peekonit
Kuumuta hakitud sibul ja küüslauk potis või ja oliiviõli segus klaasjaks. Lisa toortatar ja kuumuta veidi pidevalt segades. Siis lisa valge vein ja lase pisut keeda.
Lisa kulbitäis kuuma puljongit. Sega ning lisa uus kulbitäis puljongit alles siis, kui eelmine on tatrasse imendunud. Jätka seda, kuni tatar on pehme. Selleks ajaks peaks ka puljong otsas olema. Kui tatar on veel kõva, aga puljong otsas, siis lisa kuuma vett. Vahepeal prae peekon pannil krõbedaks.
Lõpuks lisa potti ka herned ning hakitud tomatid ja kuumuta läbi. Klopi juurde paar sl võid ning riivitud parmesani juust. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Serveeri kohe koos krõbeda peekoniga ning puista peale veel riivitud parmesani.
Rõõmustagem, kallis rahvas, sest jälle on käes ooperipühapäev! Jätkan heal meelel selle kauni kunsti tutvustamist ning seekord laulavad teile bassid ehk tõelised mehed, nagu ma neid nimetan. Rollide poolest ei lähe neil ooperis just palju paremini kui baritonidel, kangelaste ja esimeste armastajate rolle pole heliloojad raatsinud neile eriti kirjutada, ent samas ei pea nad ka vast kehastama päris nii palju kaabakaid kui baritonid.
Bass (nagu ka kontraalt) on üldiselt pigem küps hääleliik ning noored bassid kipuvad tihtipeale kuidagi toored olema (sellest reeglist on muidugi erandeid). Samas on basside liigitamise osas lõputu segadus ning ilmsesti pole erilist vajadust lüürilisuse ja dramaatilisuse karakteristikute kaasamisega klassifikatsiooni väga detailseks ajada, nii et ma kasutan tegelikult ainult kahte kategooriat: basso cantate (ehk lüüriline bass) ja kõige madalam meeshääl ehk basso profondo. Basso cantate kõrgem register on märksa lüürilisem kui basso profondol ning ta on ka suuteline laulma kõrgemas tessituuris. Siia juurde võiks lisada kolmanda, bass-baritoni, ent piir lüürilise bassi ja bass-baritoni vahel on suhteliselt hägune ning enamasti esitavad nad üksteise rolle.
Basso cantate näiteks on Philip II monoloog “Ella giammai m’amo” Verdi ooperist “Don Carlo”, laulab Ferruccio Furlanetto.
Kui ma peaksin ogarast peast võtma endale eriti tänamatu ülesande valida tuhandete ooperiaariate hulgast absoluutselt parim, siis siin oleks üks tugevamaid kandidaate (või pigem konkurente ühele teatud aariale, millest edaspidi), sest see siin on täiuslikemaid stseene kogu ooperiajaloos üldse, selline tundlikkus, sügavus ja intensiivsus iseloomustab seda, hääle ilust ja vokaaltehnikast rääkimatagi. Inimlik, haavatav, väärikas. Niisugused võimsad stseenid on üheks põhjuseks, miks ma ooperit armastan.
Muidugi pole see aaria õigupoolest noorte jaoks (mitte et Furlanetto selles videos alles neljakümnendates poleks, aga ju seda võib lugeda erandit kinnitavaks reegliks ehk), tavaliselt jääb ka kogu tehnilise võimekuse juures noortel Philip II rolli sisse elamise osas midagi puudu. Soovitan vaadata ka aariale järgnevat duetti (muusikalises mõttes on see küll retsitatiiv) Suurinkvisiitoriga, mis on samuti väga jõuline.
Edasi tuleb kaks väga tuntud aariat, mida võib pidada basso buffo näideteks (hääleliigilt ikka lüüriline bass, aga peab valdama ka koloratuuritehnikat, enamasti koomilised rollid Rossini, Donizetti, Mozarti jt ooperites). Esiteks Leporello aaria “Madamina, il catalogo è questo” Mozarti ooperist “Don Giovanni”, laulab Luca Pisaroni.
“Madamina, il catalogo è questo” on kuulus nn kataloogiaaria, milles Leporello uhkuse ja kadeduse seguga kannab ette oma isanda vallutustest erinevates maades. Kataloogiaaria on kasutusel peamiselt itaalia koomilises ooperis ja kujutab endast kiires tempos ette kantud nimekirja. Kui Rossini oleks täitnud oma lubaduse kirjutada muusikasse pesumaja nimekiri, oleks sellest kindlasti saanud suurepärane aria del catalogo.
Bass-bariton Luca Pisaroni on aga tore laulja, kel lisaks erakordsele musikaalsusele ja maitsekatele rollikäsitlustele näib alati laval väga lõbus olevat. Laulnud on ta peamiselt Mozartit, viimasel ajal aga ka Rossini rolle ning isegi barokk-ooperit. Ja kuna ooperifriigid kiibitsevadki peamiselt selle üle, kas laulja ikka üldse on sellest häälekategooriast, kuhu ta väidab end kuuluvat, siis siinpuhul on ka sobilik avaldada kahtlust, kas Pisaroni ehk ka lüürilist baritoni laulda ei võiks.
Teiseks näiteks on Basilio aaria „La calunnia è un venticello“ Rossini ooperist „Sevilla habemeajaja“, laulab John Relyea (kes väärib ühtlasi märkimist selle poolest, et on pooleldi eesti verd, tema ema on nimelt sopran Anna Tamm-Relyea).
See on dünaamiline ja jõuline aaria, milleks läheb tarvis sügavat ja kõlavat häält, et selle lugulaulu teatav õline ja salasepitsuslik pahaendelisus esile tuua. Ent hästi laulduna paneb see publiku alati vaimustusest kiljuma, seda enam, et tegu on kaunikesti geniaalselt orkestreeritud palaga, mis ka muusikaliselt järgib libreto kulgemist vaiksest sosinast võimsa kahuripauguni (come un colpo di cannone…). Kauni häälega John Relyea kuulub samuti kaasajal tunnustatuimate bass-baritonide hulka.
Dramaatilisema bassi (dramaatiline basso buffo ehk) näiteks olgu Ferrando aaria “Di due figli” Verdi ooperist “Trubaduur”, laulab Štefan Kocán.
Mitte nüüd nii äärmiselt tuntud aaria, aga siin rohkem selleks, et näidata üht noorema põlvkonna võimekaimat bassi. Fantastilise häälega laulja, kes juba lähitulevikus teeb loodetavasti ilma väga võimsa basso profondona. Just Kocánile mõeldes on mul kahju, et Verdi ei kirjutanud “Rigoletto” palgamõrtsuka Sparafucile jaoks ühtegi aariat – üks Verdi parimate traditsioonide kohane aaria, milles palgamõrtsukas oma kutse-eetikat tutvustab, oleks ju võinud õige suurepäraselt kõlada.
Registris madalamale suundudes kohtame ühte mu isiklikku lemmikut, vürst Gremini kaunist aariat “Ljubvi vze vozrasti pokorni” Tšaikovski ooperist “Jevgeni Onegin”, laulab Ain Anger.
Vene ooperi puhul mängib alati lisarolli keel. Ma kuidagi ei saa päris perfektseks pidada esitust, mis võib küll olla suurepärane vokaaltehniliselt ja rollilahenduse poolest, aga on ette kantud kohutava aktsendiga. Ning et saaks ikka ühe Eesti laulja ka ära mainida, valisin siinpuhul Ain Angeri, kes on küll selle rolli jaoks tuntavalt liiga noor (noorem kui ses lavastuses Oneginit laulnud Simon Keenlyside) ja veidi liiga lüüriline (Gremin on tegelikult pigem ikka basso profondo roll) ning tempo on samuti ehk aeglasevõitu, aga muidu on see hea sooritus. Vähemalt paistab ta aru saavat, mida laulab. Pealegi kaldun ma nõustuma kommentaariga “Who needs Onegin, if you are married to this Gremin?” 🙂
Madalaimaks meeshääleks on basso profundo ning näiteks sobib siia Sarastro aaria „O Isis und Osiris“ Mozarti ooperist „Võluflööt“, laulab Kurt Moll
Hea näide tõeliselt majesteetlikust ja meloodilisest basso profondo aariast, sisuliselt palvest. Paiknedes madalas tessituuris, on tulemuseks tumedapoolne, peaaegu pühalik kõla, mis on teinud sellest aariast väga populaarse soolonumbri ka väljaspool ooperikonteksti.
Lisapalaks aga kõlagu veel üks mu enda suuri lemmikuid, ka basso profondo repertuaarist – Colline’i aaria „Vecchia zimarra“ Puccini ooperist „Boheem“. Terve see ooper on täis lihtsate asjade poeesiat ning tüüpiliseks näiteks on seegi aaria, milles filosoof Colline jätab hüvasti oma vana kuuega, et viia see pandimajja. See on lühike ja suhteliselt lihtne aaria, heas esituses ometi alati võrratult mõjus, laulab László Polgár.
Lisaks olgu ära märgitud veel mõned kuulsad bassi aariad:
Rodolfo aaria „Vi ravviso, o luoghi ameni” Bellini ooperist „La Sonnambula“ (Cesare Siepi) – kaunis näide bel canto bassiaariast, ilus laulmine sõna otseses mõttes.
Mefisto aaria “Le veau d’or” Gounod’ ooperist “Faust” (Samuel Ramey)
Dulcamara aaria “Udite, udite o rustici” Donizetti ooperist “Armujook” (Ildebrando d’Arcangelo) – veel üks kataloogiaaria.
Banquo aaria “Come dal ciel precipita” Verdi ooperist “Macbeth” (René Pape)
Bartolo aaria “A un dottor della mia sorte” Rossini ooperist “Sevilla habemeajaja” (Bruno Praticò)
Publio aaria “Tardi s’avvede” Mozarti ooperist “Tituse halastus” (László Polgár)
Et ma viimasel ajal olen järjekordselt järeldusele jõudnud, et ma ikka ei viitsi süüa teha (koogid ja magustoidud välja arvatud), siis juuresolev on selleks puhuks üks hea toit, mis päriselt peaaegu teeb ennast ise valmis (päriselt sellepärast, et enamik toite, mis ka väidetavalt iseseisvalt valmivad, eeldavad kõigepealt suurel hulgal tükeldamist, hakkimist, vahustamist, praadimist jne ja pärast loomulikult kogu selle tegevuse jaoks kasutatud anumate puhtaks pesemist). Siinpuhul pole isegi kartuleid tingimata vaja koorida.
Sobib prae juurde (eeldusel, et keegi on selle valmis teinud), aga sobib niisama kah. Ja mu meelest passib suurepäraselt siia kõrvale siidrit juua. Ning arvestades, et kevad sai selleks korraks läbi, mistõttu eilsed lõbustused, nagu maa kaevamine, lillede istutamine ja jalgrattasõit, tuleb täna kõrvale jätta, siis ei olegi vist muud teha, kui hakatagi seda siidrit jooma.
Aga eile oli muidugi suurepärane päev. Kaevasin lillepeenra suuremaks ja istutasin üht-teist maha (ja ma tahan näha selle kollase pojengi sidrunilõhnalisi 25-sentimeetrise läbimõõduga õisi!), tegin kasvuhoone korda ja õhtul sõitsin oma rattaringi ka läbi – lõokesed laulsid, ühe vana talukoha juures oli põlispuude alune paksult sinililli täis, poripruunide põõsaste taustal vilksatas kollaste liblikate värvilaike, kuskil riisuti aeda, kuskil küpsetati pannkooke. Viimase osa teest sõitsin selles aprilliõhtute erilises läbipaistvas sinises hämaruses.
Praegu on minu lemmikaeg aastast.
Muusika: Tarja “Archive of Lost Dreams”
Sidrunikartulid
(allikas: “Nami-nami maailma maitsed 1”
0,5 kg kartuleid
0,5 dl oliiviõli
0,5 dl vett
värsket või kuivatatud punet
soola, musta pipart
1 sidruni mahl
Soovi korral koori kartulid (mina ei koori, sest ma olen laisk inime, lihtsalt pesen hoolikalt puhtaks) ja lõika sektoriteks. Pane kõik ained, välja arvatud sidrunimahl, ahjupannile ja sega läbi. Jälgi, et kartulid oleks ühekordse kihina.
Küpseta 220-kraadises ahjus umbes 45 minutit, sega vahepeal. Võta pann ahjust, nirista kartulitele sidrunimahl, sega läbi ja küpseta veel 10-15 minutit, kuni kartulid on küpsed ja krõbedad. Serveeri kohe.
Justnimelt. Lihtsalt šokolaadikook. Mitte ‘patuvaba eriti šokolaadine šokolaadikook‘, nagu analoogsed tavaliselt kipuvad ikka olema.
Ma olen viimastel nädalatel olnud lakkamatu ironiseerimise lainel, sestap ei saa kohe järele ka jätta, nagunii on karistuseks kuskil juba mõni lahtine katusekivi ootamas.
Selle ‘patuvabaduse’ (ja samuti ‘taljesõbralikkusega’) on mul omaette teema. Nimetet terminitega üritatakse reeglina mõista anda, et need küpsetised on nii tervislikud, et isegi terve koogi ärasöömine pole mingi patt ja see ongi probleem, sest annab täiesti väära signaali just nende jaoks, kel ongi kalduvus terve koogi ära söömiseks.
Ja teine asi, mille kallal siinpuhul iriseda – toortoitluse teemal üleüldiselt ma hetkel absoluutselt sõna ei võta – minu meelest on neid kooke kohutavalt tüütu teha, kõik see purustamine on märksa nürim ja märksa suuremat hulka nõusid enamasti mingi kleepuva ja raskesti eemaldatava kookosrasvaollusega kokku määrivam kui mistahes tavalise koogi valmistamine.
Aga võrreldes keskmise toor- ja kõigevaba koogiga on juuresolev kook siiski väga hea, suisa suussulav (see ongi muidugi põhjus, miks see retsept siia blogisse üldse jõudis ja miks ma vahepeal kaalusin, kas peaks oma seisukohti ümber hindama hakkama), mis loomulikult ei tähenda, et selle valmistamise lõpuks poleks mul olnud tahtmist kellelegi virutada.
Ja datleid soovitan ma siinpuhul igatahes eelnevalt leotada ning purustamiseks kasutada väga võimsat saumikserit või – veel parem – köögikombaini lõiketera, vastasel juhul juhtub nii, nagu minu saumikseriga juhtus (mitte küll selle sama, aga analoogse koogi tegemisel). Võib ju püüda selles süüdistada näiteks tulemärgi all sündimist, aga selge on, et asjad minu käes põlema kipuvad minema. Aga ei, muidu ma olen enamik osa ajast siiski suhteliselt taltsas.
Lihtsalt šokolaadikook
(mikroskoopiliste mugandustega: “Paleo. Patuvabad koogid ja magustoidud”)
Põhi:
100 g sarapuupähkleid
100 g india pähkleid
75 g datleid
50 g võid
Täidis:
400 g kookoskreemi
175 g datleid
2 tl kookosrasva
50 g toorkakao pulbrit
Purusta pähklid ja datlid ühtlaseks puruks, sega toasooja võiga (veganid võivad või vabalt ka ära jätta ning lisada mõne datli rohkem) ning suru saadud mass 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja veidi ka äärtele.
Täidise jaoks sega kookoskreem, datlid ja kookosrasv saumikseriga või köögikombainis korralikult ühtlaseks ning sega lusikaga juurde toorkakao pulber. Vala täidis vormi ning pane vähemalt paariks tunniks külmkappi.
Toidutegu 