Kunagi arutlesime ühes seltskonnas blogide kestmise üle. Blogimise ajalugu pole nii pikk, et oleks juba võimalik rääkida eluaegsetest blogijatest, aga võib-olla ongi kunagi inimesi, kelle kohta saab öelda, et nad on regulaarselt 30, 40 või 50 aastat blogi pidanud.
Seda ma ei tea, kas ma nende hulka kuulun ja eesmärgiks ei kavatse seda ka seada, aga juba (või alles) seitse aastat on õnnestunud vastu pidada. 27. mail 2008 ilmus esimene postitus. Elu on sellest saadik muutunud, Toidutegu on muutunud, aga vajadus aeg-ajalt midagi öelda või pildile paigutada pole päriselt kordagi kadunud.
Peaaegu kõigil neist seitsmest aastast on toimunud ka midagi uut, millesse inimesel õnnestub end mässida juhul, kui ta otsustab oma elu rohkem või vähem kulinaarse nurga alt rohkem või vähem avalikult peegeldada.
Ka kaheksanda blogiaasta algus toob endaga üht-teist kaasa – alates juunist teen kaastööd ajakirjale Kodu & Aed, minu retsepte võib sealt leida rubriigist Tosin torti. Juuninumbrisse sai sefiiriga maasika-tatrarulli retsept.
Tatrajahu sisaldab ka juuresolev retsept, kuna mul oli vaja algretsepti valge nisujahu välja vahetada. Maitseb väga hästi, parim küpsetamise päeval. Aitäh kõigile, kes te olete nende seitsme aasta jooksul siit juba üle 1,3 miljoni korra läbi astunud!
Vahusta toasoe või suhkruga. Sega juurde hapukoor, muna ja küpsetuspulbriga segatud jahu ning sega tainas ühtlaseks. Suru tainas võitatud 24 cm läbimõõduga vormi põhjale ja servadele.
Sega täidiseained omavahel ja kalla vormi. Kata tükeldatud rabarberiga ja küpseta 200-kraadises ahjus 30 minutit. Lase jahtuda.
Üldiselt peaks olema kaheksapäevane nädal nagu Mimasel (Grant Naylori raamatus “Punane Kääbus. Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult”), kus reede järel tuli laupäev, siis esimene pühapäev ja seejärel teine pühapäev. Siis võib-olla jõuaks puhata kah.
Ei noh, praegu oli ka muidugi täiesti pool päeva, kalarestoran, seltskond, toomingad, lilled, päike ja heinamaa ja see kõik oli tõeliselt tore. Kogu ülejäänud aja tegin tööd.
Vahepeal tuli koogiisu, siis koukisin sügavkülmast vaarikaid välja ja valasin kogu kalli raha eest ostetud mandlijahu tainasse. Kook on hea, seda ma luban, ja suhkrut võite vabalt rohkem panna. Põhimõtteliselt võite vaarikate asemel muidugi rabarbereid ka kasutada (sel juhul tuleks küll suhkrukogust suurendada), aga seda ma valjusti ei ütle, sest ma olen kade inime – kõik ümberringi muudkui küpsetavad rabarberikooke, aga mu rabarberipõõsas on talve jooksul põhimõtteliselt otsad andnud.
Muusika: Licinio Refice “Ombra di nube”, pala, mis vääriks laiemat tuntust, kuna minu meelest on see üks kaunimaid laule, mis iial kirjutatud. Ja mulle meeldib see just meeshääle esituses.
Helilooja Licinio Refice oli Giacomo Puccini kaasaegne ning jättis meile peale nimetatud laulu ka kaks ooperit.
Vaarika-mandlikook
75 g võid
300 g mandlijahu
1 tl küpsetuspulbrit
50 g suhkrut
4 muna
200 g (külmutatud) vaarikaid
Sega mandlijahu küpsetuspulbri ja suhkruga, lisa lahti klopitud munad ja sulatatud ning veidi jahutatud või. Sega juurde vaarikad, vala tainas võiga määritud väiksemasse neljakandilisse (u 20×20 cm) vormi, aja ühtlaselt laiali ja küpseta 180-kraadises ahjus 30 minutit.
Pietro Mascagni “Talupoja au” (“Cavalleria rusticana”) ja Ruggero Leoncavallo “Pajatsid” (“Pagliacci”) on ooperi Siiami kaksikud, kaks lühiooperit, mida tavaliselt etendatakse ühel õhtul, sestap kutsutakse neid ka ooperifännide žargoos lühidalt Cav & Pag. Mascagni ja Leoncavallo on aga irvhammaste seas tuntud ka kui oma aja Simon & Garfunkel.
Need verismo (19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse suund itaalia kirjanduses ja ooperimuusikas, veristlik stiil on lähedane naturalismile ning kujutab inimeste elu ja sündmusi ilustamata) meistriteosed kui topeltannus armastust ja surma olid ettekandel ka eelmisel laupäeval Metropolitan Operas, seatuna David McVicari lavastuses erinevatesse ajastutesse, kuid samasse paika – ühe Sitsiilia küla keskväljakule.
“Talupoja au” tegevustik oli paigutatud 19. sajandi lõppu, suletud ühiskonda, mille taustal muutus mõistetavaks küll sündmuste käik, ent mitte lavapilt. Ju olid hämarus, domineerivad telliskiviseinad, must riietus jne valitud rõhutama loo traagilist kulgemist, aga ilmsesti oleks kontrastid paremini töötanud – päikeseline Sitsiilia, õitsevad apelsinipuud ja heledas riietuses külarahvas – selliselt oleks ka Santuzza väljatõugatu seisus rohkem mõjule pääsenud. Praegu jäi juba alguses mulje, nagu oleks keegi hinge heitnud. Peale selle käis laval lakkamatu ja täiesti tarbetu majandamine suure koguse toolidega (ei saa mina aru, mis värk ooperilavastajatel nendega õigupoolest on).
Peaosi laulsid Marcelo Álvarez (Turiddu), Eva-Maria Westbroek (Santuzza) ja George Gagnidze (Alfio). Álvarez on suhteliselt sümpaatne, selge tugeva hääle ja maitseka esinemismaneeriga laulja, liigitada võiks teda vast lüüriliseks spinto tenoriks. Tal on suur ja jõuliselt kõlav tenorihääl, ent siiski suudab ta vajadusel ka enamiku emotsionaalseid nüansse edasi anda. Turiddu rollis portreteeris ta edukalt nii äärmuslikku egoismi (duett “Bada, Santuzza, schiavo non sono”) kui nukrat fatalismi (lõpuaaria “Mamma, quel vino è generoso”).
Etenduses fookuses oli aga tegelikult Santuzza, kes viibis ka praktiliselt kogu aeg laval. Eva-Maria Westbroek alustas oma etteastet Wagneri kangelannade masti jõulise vokaaliga, mis viis mind mõttele, et ta ei ole ikka itaalia repertuaari jaoks kõige sobivam laulja, rohkem õrnust, rohkem haavatavust oleks kasuks tulnud.
George Gagnidzele pole vokaalselt küll midagi ette heita, aga Alfio rollis oleks tahtnud siiski näha kedagi liikuvamat (kasvõi Željko Lučićit, kes seda rolli algselt laulma pidigi), pealegi ei suutnud ma kuidagi silme eest ära saada tema paari aasta tagust sama robustset Scarpiat. Kas või pisut enam variatsioonegi oma raskepärase tammumise teemal oleks igatahes teretulnud.
Teatava muusikalise eksperimendina kasutas Mascagni selles ooperis stseenide vahel orkestripala, intermezzot, millest sai väga populaarne kontsertnumber. Sobib siia, kahe ooperi vahele ka.
“Pajatsite” tegevus leidis McVicari interpretatsioonis aset samal külaväljakul 194ondate lõpus, ilma tumeduse ja religioossuseta. Vormiliselt on “Pajatsid” näidend näidendis, traditsiooniliselt itaalia commedia dell’arte vaimus, seekord aga “ümber tõlgitud” vodevilliks, mis oli küll suhteliselt maitsekalt tehtud, aga päris kindel ma siiski pole, et see asjale kasuks tuli, sest üritus kombineerida traagikat lihtsakoelise meelelahutusega on alati kaheldava väärtusega ettevõtmine.
“Pajatsid” algab kuulsa proloogiga “Si può? Signore! Signori!” ning tuleb tunnistada, et Georg Gagnidze (Tonio) esitus oli pettumust tekitavalt nõrk. Peale selle tõmbas tähelepanu laulmiselt ära koomilisena mõeldud, kuid selle asemel ärritavana mõjuv rekvisiit-mikrofonijuhtme tirimine. Hoiatav näide sellest, et ei ole ikka vaja liiga palju kellasid ja vilesid, laske inimesel laulda.
Nagu paljud tenorid enne teda on teinud, laulis ka Marcelo Álvarez samal õhtul teisegi ooperi peaosa, Caniot, kelle aaria “Recitar… Vesti la giubba” on üks kuulsamaid tenori aariaid üleüldse. Álvarez tuli sellega vokaalselt kenasti toime, ehkki muidu veidi maneristlikul moel, lisamata selle interpretatsiooni midagi uut. See aaria räägib tegelikult peamiselt meeleheitest, Álvareze esituses aga oli rohkem viha kui ängi ning osa etenduse nõrkusest seisneski tegelikult selles, et Marcelo Álvarez ei ole suurem asi näitleja, nii et Rolando Villazón oleks tõenäoliselt sellesse rolli parem valik.
Sopran Patricia Racette portreteeris Nedda osas naist, kes on alati valmis mängima osa, mida talt parajasti nõutakse, nii elus kui laval – seni, kuni ta enam ei jaksa. Ühtlasi oli see kogu õhtu kõige terviklikum karakter, nii et tubli, istu, viis.
Lucas Meachemi etteaste Nedda armukese Silviona oli aga kahvatu, see on tegelikult täitsa häbiväärne, et nii suures kehas peitub nii vähe häält. Aga ega õnneks ongi ses rollis vaja väga vähe laulda ja loodame, et tal oli lihtsalt kehv päev. (★★★☆☆)
Ooperihooaeg sai selle etendusega ühele poole ning tuleb tunnistada, et sel korral jäi minu jaoks hooaja avaetendus (“Macbeth”) ka absoluutseks kõrghetkeks.
Lõpetagem aga jutt selle “Pajatsite” kuulsaima aaria ning Canio rolli etaloniga – Plácido Domingo, sest ma ei ole sugugi kindel, et temast paremini seda suudetud on.
Juuresolevat kooki võiks aga silmas pidada ka järgmisel pühapäeval, mil on emadepäev. Lihtne vanillimaitseline juustukook on hea vaheldus neile kõikvõimalikele lisanditega juustukookidele. Saab veel tehtud!
Põhi:
125 g Digestive küpsiseid
50 g sulatatud võid
Täidis:
400 g toorjuustu
50 g suhkrut
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
Kate:
250 g hapukoort
2 sl suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
Purusta küpsised ja sega sulatatud võiga. Suru segu küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhjale. Pane täidise valmistamise ajaks külmkappi.
Täidise jaoks sega kõik ained omavahel (toorjuust peab kindlasti olema toasoe). Vala täidis küpsisepõhjale ja küpseta 160-kraadises ahjus 35-40 minutit, kuni mass on enam-vähem hüübinud. Võta kook ahjust ja lase 20 minutit jahtuda.
Sega hapukoor, suhkur ja vanillisuhkur, vala koogile. Küpseta 230-kraadises ahjus 5-7 minutit.
Enne serveerimist lase koogil täielikult jahtuda, soovitatavalt üleöö. Serveeri soovi korral marjade või toormoosiga.
Toidutegu 