Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga

Elud ja sõnad. Inimesed ja nende haprus. Viimasel ajal satun tihtipeale võõrastesse blogidesse eludesse. Loen ja mõtlen, kas see on ikka lohutus, et miski inimlik pole kuigi ainukordne. Kui isegi mu enda äratahtmised pole ainulaadsed. Kui isegi kõige sügavamad haavad, mille armistumiseks läks aastaid, pole õigupoolest kuigi originaalsed ning seegi mitte, et tegelikult ma võib-olla ei tahtnudki nende haavade kinni kasvamist. Kui alati võib olla kindel, et keegi on midagi sellist tundnud, mõelnud, öelnud, teinud, unistanud, kartnud. Alati. Ja võib-olla selle ka kirja pannud. Paremate sõnadega, kui mina eales suudaksin.
Ma ei tea. Mul ei ole piisavalt sõnu, mis midagi tähendaks. Enam. Võib-olla tuleb see mu kirjutamisstiilist. Sellest, et ma kirjutan enamasti põhimõtteliselt valmis teksti ja kui seda täiendavat lihvi mitte vajavat juttu peas ei ole, siis fragmentide peale aega raiskama ei hakka.
Tegelikult peaks muidugi kirjutama. Palju rohkem. Sest kirjutamata sõnad jäävad mõteteks, liiga palju mõtteid puurivad hinge augu ja lõpuks kukud ise kõige täiega sinna sisse. Eks ise pead muidugi pärast välja ka ronima, sest keegi teine ei pane tõenäoliselt üldse tähelegi, et sa kukkunud oled.
Kõik, mis jääb pika aja jooksul välja ütlemata, on veel hullem, sest sellest kasvab kuristik, mida hiljem enam mingi sõna olematuks ei muuda.
Võib-olla aga tuleb see sõnatus mingist võõrandumistundest, sellest, mis üldse tundub sõnastamiseks oluline (väga vähe) ja mis mitte (praktiliselt kõik).
Jah, see mis oli oluline, on seda endiselt, aga… kas ma pole sellest kõigest juba piisavalt palju kordi kirjutanud. Kuidas näiteks kirjutada kümnendat või kolmekümnendat korda sellest, kuidas sõitsin hommikul kodust ära, jätsin auto metsaserva ja väljusin metsast alles õhtu hakul kümne viha, viie liitri vaarikate, kolme liitri mustikate ja värviliste mõtetega. Ja kuigi ma olen peaaegu kindel, et see oligi puhkuse kõige parem päev, siis ei oska ma enam ikkagi sellest kirjutada, kõlamata nii nagu võiks kõlada eneseabiõpik á la Valdur Mikita.
Ja mõnikord igatsen endale suurejooneliste draamade tekitamise oskust, sest ma olen nii mõistlik, et kui poleks juba ammu lubanud endaga hästi läbi saada, peksaks meeleheitest pead vastu seina. Või siis olen ma lihtalt mõtlema hakanud, kas mõistlik äkki ei võrdu… igav näiteks? Või nähtamatu?
Eks ma nüüd muidugi arvan ka, et selle ühe puhkusenädala järel peaks juba olema puhanud. Rahulik. Üle saanud kõigest, mis mind enne puhkust vaevas. Teadma vastuseid kõigile küsimustele. Suutma teha ainult õigeid valikuid. Jajah. Ainult oreool pea ümber veel puudub.

Muusika: Anouar Brahem “Le pas du chat noir”

Punasesõstrakook hapukoore ja martsipaniga
(allikas: Kokkama Ragnega, kohandatud 22×22 cm vormile)

150 g võid
125 g suhkrut
veidi soola
160 g kaerahelbeid (võid eelnevalt kuival pannil röstida)
125 g odrajahu
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis:
500 g hapukoort
3 muna
125 g suhkrut
350 g punaseid sõstraid
150 g martsipani

Sega kaerahelbed, odrajahu, küpsetuspulber ja suhkur. Lisa sulatatud või ning sega ühtlaseks. Suru 3/4 saadud purust kandilise koogivormi põhjale.

Täidise jaoks klopi munad suhkruga kergelt lahti, lisa hapukoor ja sega ühtlaseks. Vala täidis vormi kaerahelbepõhjale. Laota peale punased sõstrad. Lõika martsipanist õhukesed viilud ning jaota need koogile. Kõige peale raputa järelejäänud kaerahelbepuru. Küpseta 175-kraadises ahjus 45 minutit.

Lehtpeedipesto

Kuidas see puhkamine nüüd õigupoolest käiski? Paaril viimasel aastal tuli see mul tegelikult juba üsna hästi välja, sel korral näib küll, et närvilisus ei kipu lahkuma. Peaasi on plaane mitte teha, õigupoolest üldse mitte midagi teha, vaid lihtsalt aega surnuks lüüa.
Sisemine kubjas hakkab kraaksuma, loomulikult.
Aga enam tal mind petta ei õnnestu, tean juba ammu, et see autopiloodile programmeeritud vajadus pidevalt midagi teha on pelgalt tühisusetunde tajumise ja mugandumisega käsikäes käiva võõrandumise kattevari.
Nüüd ma juba tean, et kui mõtted ja meel lähevad tasapisi vaiksele säästurežiimile, siis saab sõnaõiguse see teine hääl, mis tuletab meelde kõik uned ja unistused ning meenutab sedagi, et ajuti on musta võimalik valgeks mõelda mängleva kergusega, aga seda teadvuse tagumises kambris tiksuvat teadmist ei õnnestu päriselt unustada või ignoreerida mitte kunagi. Teadmist sellest, et see tee, mida mööda sõidad, on tegelikult ringtee.
Nii et kui sellest endale aru anda, siis ei pea enam vaikust ja nullilähedast tempot kartma. Võtad oma jalgratta, veini, raamatud, kasvuhoone, ooperi, sõnad, rajad ja rabad ning ei mõtle. Ei mõtle ette. Ei vaata tagasi. Ei analüüsi. Ei forsseeri. Ei suru alla. Lased kõigel lihtsalt olla. Seniks, kuni soovidest ja unistustest saavad kunagi otsused.

Muusika: Dmitri Šostakovitš “Waltz No. 2” (esitab tšellokvintett Cellostrada)

Kuna lehtpeeti on mul rohkesti, siis tundus hea mõte olevat sellest pesto teha, sai kenakese sületäie sinna ära kasutada. Sobib tarbida nagu pestot ikka – pastakastmena, ciabattal või liha lisandina.  Ja kui viitsimist on, võib kõrvitsaseemneid enne kuival pannil röstida.

Lehtpeedipesto

korralik peotäis lehtpeeti
1-2 küüslauguküünt
125 g kõrvitsaseemneid
75 g parmesani juustu
u 1 dl oliiviõli
soola, pipart
poole sidruni mahl

Pane kõik koostisosad köögikombaini ja purusta (mitte päris ühtlaseks pastaks, segu peaks jääma veidi tükiline). Vajadusel lisa rohkem oliiviõli, maitsesta soola, pipra ja sidrunimahlaga.

Tatramüsli

Rohkem või vähem tungiv soov minna otsekohe puhkusele hakkab mind tavaliselt vaevama umbes märtsikuus. Sel aastal lasin siiski ühe soojaga kuni maikuuni välja, aga siis sai jaks korraga täielikult otsa ja otse loomulikult langes see kokku kõige kiiremate nädalatega, nii et need jõuvarud, mida tegelikult enam ei olnud, tuli sellegipoolest kokku kraapida.
Ei maksa lasta end välisest olekust ära petta. Tegelikult ma tõesti enam ei. jaksa. üldse. Aga p ä r i s kõige kohta see muidugi ei käi. Kui keegi teine on toidu valmis teinud, siis ma võin hea meelega süüa. Jalgrattaga sõita ja tomateid harvendada võin. Päev otsa metsas kolada ei ole üldse mingi probleem.
Ja muidugi juua külma (vahu)veini, kui on inimesed ja on aega rääkida päris asjadest. Etteplaneeritultki ehk, et vaikus vormiks mõtted sõnadeks. Või spontaanselt, nagu mõnikord vanasti. Nii ilmvõimatuks muutunud, kui see ka ei näi olevat, sest seda ajalist ressurssi, mida spontaansus nõuab, pole ju enam kellelgi kuskilt võtta.
Nii et õigupoolest siin on, mille üle hädaldada.
Selle üle, et puhkus ei ole ikka veel alanud.
Selle üle, et viimasel ajal antakse valida ainult kahe halva vahel. No millest me räägime niiviisi!
Ja selle üle, et inimestel ei ole enam üldse aega omavahel päriselt rääkida (ega see võib muidugi tulla ka sellest, et nad lihtsalt ei räägi minuga) ega päriselt kuulata ammugi mitte. Ka kirjalikult mitte, sest kõik kirjad lähevad aina lühemaks ja pausid nende vahel üha pikemaks ja monoloogi pidamine ei ole just päris see. Näiliselt on sellega muidugi võimalik harjuda. Veenda iseennastki, et see on osa elu muutumisest, millega tuleb rõõmsalt kaasa triivida, et mitte, hambad ristis, vastuvoolu ujuda. Ja olla optimist, kellel hing võib nutta, aga silmad säravad.
Aga tavaliselt saan lõpuks jälle aru, et ega ma olen end petnud. Kiired ja pinnapealsed kontaktid või telefonikõned, noh, kui teil muuks aega pole, siis olgu või needki? Või olgu pigem üldse olemata? Andke parem tagasi mõttevahetused maailma asjade üle. Silmast silma kohtumised. Kirjad.
Aga mis sellest ikka, kõht läks tühjaks ja keegi pole väitnud, et müslit ainult hommikul süüa võiks. Kui eriliselt tähenärijalik olla, siis peaks ütlema, et see siin on granola, mitte müsli, aga põhimõtteliselt pole sel ju mingit tähtsust.

Muusika: Henry Laks “Tule veel”

Tatramüsli

300 g toortatart
50 g mandleid
50 g india pähkleid
50 g mandlilaaste
150 g erinevaid seemneid (nt päevalille-, kõrvitsa-, lina- ja seesamiseemned)
5 sl vahtrasiirupit
5 sl oliiviõli

Pane kõik ained kaussi, nirista peale vahtrasiirup ja oliiviõli ning sega hoolikalt läbi. Laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning rösti (vahepeal segades) 150-kraadises ahjus 20 minutit. Lase jahtuda.